Niikaua, kuni sinu armastus on kellegi teisega seotud, otsid sa armastust keha tasandilt ja see on määratud läbikukkumisele. Kui süütad oma sees armastuse lambi, ei ole armastus mitte kellegagi seotud, vaid see on sinu olemisviis. Sellest saab sinu enda tõeline olemus, siis saad oma elus vaid armastust kogeda. Kui sul on taskus tõeline armastusemünt, siis ei teki küsimustki, et mis on armastus. Siis ei ole sellist küsimustki, et miks armastatakse. Siis on armastus põhjusetu. Siis ei ole armastus suunatud sellele ega tollele. Armastus on armastus.
Kui keegi on piisavalt lähedal, siis saab ta sinu armastuse lambivalgusest osa. Inimene jagab armastust sellega, kes on lähedal, kui puu, siis puuga, kui meri, siis merega, kui kuu, siis kuuga – kui seda pole isegi mitte kellegagi jagada, siis põleb armastuse lamp üksi aina edasi ja edasi.
Armastus on teerada jumalikkuseni. Kuid armastus, mida meie tunneme oma keha tasandil, viib meid põrgu. Armastus, mida meie tunneme, on uks hullumajja. Armastus, mida meie tunneme, on uks kõigi tülide, vaidluste, võitluste, vägivalla, viha ja vihkamise juurde. See armastus on võlts. Armastus, millest mina räägin, on teerada, mis ühendab meid jumalikkusega. See armastus ei ole suhe. See armastus on sinu olemisviis. See ei ole seotud mitte kellegi teisega, see on seotud sinuga.
Sul tuleks sellist armastust mõista sügavamalt. Selle armastuse maailma kohta tasub teatud asju meeles pidada. Esimene asi – nii kaua, kuni tõlgendad armastust kui suhet, ei ole sa võimeline jõudma tõelise armastuseni. Kogu sinu jutt armastusest on vale. Sinu definitsioon armastusest on illusioon. Nii kaua, kuni ema mõtleb armastusest poja vastu, sõber mõtleb armastusest sõbra vastu, naine mõtleb armastusest oma abikaasa vastu, vend mõtleb armastusest oma õe vastu – nii kaua, kuni sa mõtled armastusest seoses teise inimesega, ei avane armastuse uks, ei koge sa armastust. Ära mõtle armastusest kui suhtest.
Asi ei ole selles, et sa ei armataks kedagi. Armastus peab sinust üle voolama, sul tuleb olla armastust täis 24 tundi ööpäevas. Armastus peaks olema sissehingamine ja väljahingamine 24 tundi ööpäevas. Magamise ajal, ärkvel olles, üles tõustes, igas seisundis peaks su elus olema armastuse tunne. Levita kõikjale armastust, nii nagu lill laseb lendu omaenda lõhna. Kelle jaoks lõhnavad lilled? Igaühe jaoks, kes mööda läheb. Vahest ei ole lilled sellest isegi teadlikud, et keegi neist mööda läheb. Lõhn on ka selle jaoks, kes korjab lilli, et neist vanik teha ja see eksistentsile pühitseda. Kelle jaoks on lõhn lendu lastud? Mitte kellegi jaoks. See kerkib lillede õndsusest. Lille õndsus seisneb tema õitsemises, tema lõhnamises. Kelle jaoks särab tuli lambis? On see kellegi jaoks, kes on pimeduses teelt eksinud? Või selleks, et inimesed suudaksid selgelt näha teele jäävaid kraave? Lambivalgus kuulub lambile endale, aga suutlikkus tänu valgusele kraavi näha, on hoopis teine asi. Valgus särab, sest selline on valguse omadus. Valgus kallab end välja nagu vihm – sest lamp on õndsas seisundis.
Armastus peaks täitma kogu meie olemuse. Kui me tõuseme, istume, magame, ärkame, peaks see teist kiirgama just nagu lõhn lillest, just nagu valgus lambist. Kui see toimub, saab armastusest palve ja armastus muutub teerajaks jumalikkuseni. Siis ühendab armastus sind tervikuga, lõpmatusega. See ei tähenda, et sa ei oleks armastusega suhestunud. Sa oled kogu aeg armunud. Sa suhestud, kuid sinu armastus ei piira end vaid suhestumisega. See ulatub üle suhestumise. See tuleb sinu sügavusest. Ka selles seisundis jääb naine naiseks, abikaasa jääb abikaasaks, isa jääb isaks, ema jääb emaks. Ta armastab oma poega edasi – kuid seda tänu iseenda armastusseisundile, mitte sellepärast, et tegemist on tema pojaga. Naine armastab edasi, tema armastus jääb voolama tänu tema enda armastusseisundile, mitte sellepärast, et see mees on tema abikaasa.
Allikas asub alati seespool. See tuleb seestpoolt ja hõljub väljapoole. See on tema sisemine olemisviis, mitte midagi välist. Praegu on enamiku armastus seotud millegi välisega. Seepärast ongi see nagu võitlus. Kõik see, mida sunnitakse kasvama, muutub hädaks ja agooniaks. See armastus, millest mina räägin on hoopis teistsugune nähtus. See sünnib iseenesest, see tuleb loomulikult. Elu on sellest armastusest küllastunud, kuid see armastus ei ole suhe.
Otsija peaks meeles pidama, et armastus peab olema tema meeleseisund. Ainult siis saab ta rännata sel teel jumalikkuse poole, sel teerajal tõe suunas. Ainult siis saab ta jõuda jumalikkuse templisse.
Esimene mõte, mida meeles pidada, on see, et sul tuleks unustada armastus kui suhe kellegagi. See definitsioon ise on vale, see lähenemine armastusele on vale. Kui sa näed midagi valesti vale lähenemise tõttu, peaksid sa end parandama ja lähenema sellele õigel viisil. Seega proovi esmalt aru saada, kui absurdne on see võlts armastus, see suhtele tuginev armastus. See armastus juhib sind vaid läbikukkumise ja ängistuseni.
Teine samm on tajuda, kuidas saaks armastus sinu sees sündida. Enne, kui seda sinust kiirguma hakkab, peab see sinus eneses laiali kiirguma. See on võimalik. Armastus algab alati sisemisest olemusest. Selle seeme on sinu sees peidus, see tahab võrsuda – kuid sa ei pööra sellele ealeski mitte mingit tähelepanu.
Te olete kogu elu vaeva näinud, et teie suhtes kerkiks esile armastus. Te ei pööra ealeski tähelepanu võimalusele, et armastus võiks avalduda ka teistmoodi kui tavapärane armastus. Me oleme alati püüdnud liivast õli välja pigistada. Sel moel ei suuda mitte keegi õli toota. Püüdes liivast õli välja pigistada, unustame me täielikult, et on olemas seemned, millest saab õli pressida. Me kõik püüame armastust leida, täites oma elu suhetega. Aga me ei ole selles edukad – mitte keegi ei suuda selles edukas olla. Me oleme ära raisanud oma jõu, oma aja, meil ei õnnestu näha seda allikat, millest armastus alguse saab.
Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Osho raamatust “Vaikus”.
