Aga hakka lõdvestuma. Alusta perifeeriast – sealt, kus me oleme; ja me saamegi alustada vaid sealt, kus oleme. Lõdvesta oma olemuse perifeeria – lõdvesta oma keha, lõdvesta oma käitumine, lõdvesta oma teod. Kõnni lõdvestunult, söö lõdvestunult, räägi ja kuula lõdvestunult. Aeglusta iga protsessi. Ära kiirusta, ära rutta. Liigu nii, nagu oleks terve igavik sulle kättesaadav– tegelikult see ongi kättesaadav. Me oleme siin algusest peale ja me oleme siin kuni viimase lõpuni, kui on üldse olemas algus ja lõpp. Tegelikult pole algust ja lõppu olemas. Me oleme alati siin olnud ja jääme alatiseks siia. Vormid muutuvad, aga aine ise mitte; rõivad muutuvad, aga hing mitte.
Pinge tähendab kiirustamist, hirmu, kahtlust. Pinge tähendab pidevat pingutust kaitsta, tunda end turvaliselt, kindlalt. Pinge tähendab valmistumist homseks praegu või siis eluks pärast surma – kartes, et sa ei suuda reaalsusega homme kohtuda, tahad end valmis seada. Pinge tähendab minevikku, mida sa pole päriselt elanud, vaid kuidagi mööda saatnud; see jääb rippuma, see ripub su kohal, ümbritseb sind.
Pea meeles üht põhilist asja, mis käib elu kohta: iga kogemus, mida pole läbi elatud, jääb su ümber hõljuma, nõudes: „Lõpeta mind! Ela mind läbi!“ Igas kogemuses on sisemine omadus, mis püüdleb, et see lõpule viidaks. Kui see on lõpule viidud, siis see aurustub; kui see on lõpule viimata, siis käib see peale, piinab sind, kummitab sind, püüab su tähelepanu. See ütleb: „Mida sa minu suhtes mõtled ette võtta? Ma olen ikka veel lõpetamata – lõpeta mind!“’
Kogu su minevik hõljub su ümber, kui miski on lõpetamata, sest seda pole tegelikult läbi elatud; kõik on kuidagi mööda lastud, osaliselt elatud, ainult pooleldi, leigelt. Pole olnud intensiivsust, pole olnud kirge. Sa oled liikunud nagu kuutõbine, somnambuul. Niisiis, minevik jääb su kohale rippuma ja tulevik tekitab hirmu. Ja mineviku ja tuleviku vahele on surutud su olevik, ainus reaalsus.
Sa pead lõdvestuma alates perifeeriast. Esimene samm on keha lõdvestamine. Pea meeles, et vaataksid võimalikult sageli oma keha, kas sul on kusagil mingit pinget kaelas, peas, jalgades. Lõdvesta see teadlikult. Lihtsalt mine sellesse kohta kehas, sulge silmad ja mine sellesse kohta ja veena seda kohta, ütle talle armastavalt: „Lõdvestu.“
Ja sa üllatud, et kui lähened mis tahes kohale oma kehas armastavalt, siis see kuulab, järgib sind – see on sinu keha. Mine suletud silmadega oma keha sisse, varvastest kuni peani, otsides kohta, kus on pinge. Ja seejärel räägi selle kohaga, nagu räägiksid sõbraga; pea oma kehaga dialoogi. Käsi sellel lõdvestuda, ütle: „Pole midagi hirmsat. Ära karda. Ma olen siin ja hoolitsen sinu eest – sa võid lõdvestuda.“ Aegamööda õpid selle nipi selgeks. Siis su keha lõdvestub.
Seejärel teine samm, natuke sügavam: käsi oma meelel lõdvestuda. Ja kui keha kuulab, siis kuulab ka meel, aga sa ei saa alustada meelest – sa pead alustama algusest. Sa ei saa alustada keskelt. Paljud inimesed alustavad meelest ja neil ei tule sellest midagi välja, sest nad alustavad valest kohast. Kõike peab tegema õiges järjekorras.
Kui oled suuteline tahtlikult oma keha lõdvestama, siis suudad tahtlikult ka oma meelt lõdvestada. Meel on keerukam asi. Kui oled kindel, et keha kuulab sind, siis on sul enda vastu jälle usaldus. Nüüd saab isegi meel sind kuulata. See võtab pisut rohkem aega, aga see juhtub.
Kui meel on lõdvestunud, siis hakka lõdvestama oma südant, oma tunnete, emotsioonide maailma – mis on veelgi keerulisem, veel peenem. Nüüd liigud sa enda sisse juba usaldusega, suure usaldusega. Nüüd sa tead, et see on võimalik. Kui see on võimalik keha ja meelega, siis on see võimalik ka südamega. Ja vaid siis, kui oled need kolm sammu astunud, võid astuda neljanda. Nüüd võid minna oma olemuse kõige sügavama tuumani, mis on väljaspool keha, meelt, südant – see on su eksistentsi täpne keskpunkt. Ja sa suudad ka seda lõdvestada.
See lõdvestus toob suurima rõõmu, mis on üldse võimalik, ülima ekstaasi, leppimise. Sa oled tulvil õndsust ja rõõmu. Su elu on siis nagu tants.
Kogu eksistents on tants, välja arvatud inimene. Kogu eksistents on väga lõdvestunud liikumisest: selles on muidugi liikumine olemas, aga täiesti lõdvestunult. Puud kasvavad ja linnud siutsuvad ja jõed voolavad, tähed liiguvad – kõik toimub väga lõdvestunud viisil. Pole ruttu, pole kiiret, pole muret, pole kadu. Peale inimese. Inimesest on saanud oma meele ohver.
Inimene võib tõusta kõrgemale jumalatest ja langeda madalamale loomadest. Inimesel on suur spektrum. Kõige madalamast kõige kõrgemani – inimene on redel.
Alusta kehast ja seejärel mine aeglaselt, aeglaselt sügavamale. Ja ära alusta millestki muust, kui sa pole kõige esimest asja ära teinud. Kui su keha on pinges, siis ära alusta meelega. Oota. Tööta kehaga. Ja just väikestest asjadest on tohutu suur abi.
Allikas: Osho „Teadvelolek tänapäeva maailmas“, kirjastus Pilgrim
