Aga hirm, ängistus, ajaneuroos – see on muutunud krooniliseks. Selleston saanud justkui meie teine loomus – pidevalt valvata aja liikumist ja olla hirmul. Hirm seisneb põhiliselt selles, et: “Ma pole veel õieti elanudki ja aeg lendab mööda. Seda ei saa tagasi, see ei tule tagasi, see on alatiseks läinud. Ja iga päevaga elu lüheneb, jääb üha lühemaks ja lühemaks ja lühemaks.”
See pole surmahirm, see on ajahirm, ja kui vaatled seda hirmu sügavuti, siis leiad, et hirm on elamata elu pärast – sa pole saanud elada. Kui elad, siis hirmu pole. Kui elu on täitumus, siis hirmu pole. Kui oled nautinud, saavutanud tippe, mida elu võib anda – kui su elu on olnud orgastiline kogemus, sügav poeesia, mis vibreerib su sees, laul, pidu, tseremoonia, ja sa oled elanud igat hetke totaalselt – siis ajahirmu pole. Siis hirm kaob.
Sa oled valmis, isegi kui surm tuleks täna, oled sa valmis: sa oled elu tundnud. Tegelikult sa tervitad surma, sest nüüd avaneb uus võimalus. Uus uks, uus saladus on paljastunud. “Ma olen oma elu läbi elanud. Nüüd koputab surm uksele, ma hüppan püsti ja avan ukse. Tule sisse! Ma sain tundma oma elu, ma tahaksin sind ka tundma õppida.”
Seda ütles ka Sokrates, kui ta oli suremas. Ta jüngrid hakkasid nutma ja halama – ja see oli loomulik. Sokrates avas silmad ja ütles: “Lõpetage! Mida te teete? Miks te nutate ja halate? Ma olen elanud oma elu, ja elanud totaalselt. Nüüd tuleb surm ja ma ootan seda elevusega. Ma ootan seda suure armastuse, igatsuse ja lootusega. Uus uks avaneb, elu paljastab uue saladuse.” Keegi küsis: “Kas sa ei karda?” Sokrates ütles: “Ma ei näe, miks inimene peaks surma kartma… sest esiteks, ma ei tea, mis tuleb. Teiseks, on ainult kaks võimalust: ma kas jään ellu – siis pole mingis hirmus küsimustki – või ma ei jää ellu. Siis pole samuti mingis hirmus küsimustki. Kui ma ei jää ellu, siis pole probleemi – kui mind pole, ei saa olla probleemi – ja kui ma jään ellu, elan edasi nagu praegu, kui mu teadvus jääb ellu, siis pole probleemi seetõttu,et ma olen ikka siin. Elus on probleemid; ma lahendasin need. Niisiis, kui ma lahkun ja sealgi on probleemid, siis ma lahendan needki.”
Alati on tore probleeme lahendada; see on väljakutse. Sa võtad väljakutse vastu, sukeldud sellesse, ja kui sa probleemi lahendad, on suur vabanemisrõõm. Hirm surma ees on hirm aja ees. Ja ajahirm on sügaval sisimas hirm elamata hetkede, elamata elu pärast. Niisiis, mida teha? Ela sügavamalt, ela intensiivsemalt. Ela ohtlikumalt. See on sinu elu. Ära ohverda seda mingile rumalusele, mida sulle on õpetatud. See on sinu elu: ela seda! Ära ohverda seda sõnade, teooriate, maade ega poliitika eest. Ära ohverda seda kellegi eest. Ela seda! Ära arva, et vapper on surra. Ainus vaprus on elada elu totaalselt, mingit muud vaprust pole.
Suremine on väga lihtne ja kerge. Sa võid minna ja kaljult alla hüpata, sa võid end üles puua – see on nii lihtne asi. Sa võid saada riigi, jumala, religiooni, kiriku märtriks… Kõik on lihunikud! Kõik on mõrtsukad! Ära ohverda ennast. Sa oled siin enda pärast ja mitte kellegi teise pärast. Niisiis ela. Ja ela nii vabalt ja nii intensiivselt, et iga hetk muutub igavikuks. Kui elad hetke intensiivselt, siis muutub see igavikuks. Kui elad hetke intensiivselt, siis tõused vertikaalsusesse, tõused horisontaalsusest kõrgemale.
Ajaga suhestumiseks on kaks võimalust: üks on ujuda ookeani pinnal; teine on ujuda sügaval, minna sügavustesse. Kui ujud ajaookeanis, siis kardad alati, sest pealispind pole reaalsus. Pealispind pole tegelikult ookean, see on vaid piir, lihtsalt perifeeria. Mine sügavustesse, liigu sügavamale. Kui elad hetke sügavuti, siis ei sõltu sa ajast. Kui oled armastanud, sügavalt armastanud, siis on aeg kadunud. Kui oled koos oma armastatu või sõbraga, siis aega äkki enam pole. Sa liigud sügavustesse. Kui armastad muusikat, kui sul on musikaalne süda, siis tead, kuidas aeg peatub. Kui sul on ilutunnetus, esteetiline tundlikkus ja vastuvõtlikkus – vaatad roosi, ja aeg kaob. Vaatad kuud, ja kus on aeg? Kell jääb kohe seisma. Osutid liiguvad, ent aeg seisab. Kui oled midagi sügavalt armastanud, siis tead, et võid aja ületada. Seda saladust on sulle ilmutatud palju kordi. Elu ise ilmutab seda sulle. Elu tahab, et sa naudiksid. Elu tahab, et sa pühitseksid. Elu tahab, et sa nii sügavalt osaleksid, et poleks kahetsust mineviku pärast, et sa ei mäletakski minevikku, sest iga hetkega lähed sa üha sügavamale ja sügavamale. Iga hetkega muutub elu üha kaunimaks ja kaunimaks, orgastilisemaks, tipukogemuseks. Kui oled häälestatud tipule, saab sellest su eluase. Nii elab valgustunud inimene, ta elab totaalselt, hetkes.
Keegi küsis zenimeistrilt: “Millega sa pärast valgustumist oled tegelenud?” Ta ütles: “Ma tassin kaevust vett, lõhun metsas puid, kui kõht on tühi, siis söön, ja kui olen unine, siis magan – see on kõik.” Aga pea hästi meeles, et kui inimene, kes on sügavalt mõistnud oma olemust, lõhub puid, siis ta lihtsalt lõhub puid – midagi muud selles tegevuses pole. Tegelikult pole selles tegevuses ka puulõhkujat; ainult puude lõhkumine, raiumine. Puuraidurit pole, sest puuraidur on minevik. Kui ta sööb, siis lihtsalt sööb.
Teine suur zenimeister on öelnud: “Kui istud, siis istu; kui kõnnid, siis kõnni. Aga ära vänderda.” Aeg on probleemiks, kui sa ei ela õigesti. See on sümboolne, see on sümptomaatiline. Kui elad õigesti, siis ajaprobleem kaob; ajahirm kaob.
Niisiis, mida teha? Igal hetkel, mida iganes sa teed, tee seda totaalselt. Lihtsad asjad: käid vannis, siis käi totaalselt. Unusta kogu maailm! Istud, siis istu; kõnnid, siis kõnni. Peaasi, ära vänderda. Ole duši all ja lase kogu eksistentsil endale peale voolata. Neeldu nendesse kaunitesse veepiiskadesse, mis sinule langevad. Väikesed asjad: kodu koristamine, toiduvalmistamine, rõivaste pesemine või hommikusele jalutuskäigule minek, tee neid totaalselt. Siis pole mediteerida vaja. Meditatsioon pole mitte midagi muud kui viis õppida tegutsema totaalselt. Kui oled selle ära õppinud, teinud kogu elust meditatsiooni, siis unusta meditatsioon: las elu olla ainus seadus, las elu olla ainus meditatsioon. Siis aeg kaob, ja pea meeles, et kui aeg kaob, siis ka surm kaob. Siis sa ei karda surma. Tegelikult sa ootad seda.
Lihtsalt mõtle selle fenomeni üle, et kui sa surma ootad, siis surma ei eksisteeri. See ootus pole suitsidaalne, see ootus pole patoloogiline. Sa elasid oma elu. Kui oled oma elu ära elanud, saab surmast selle kõige tipp. Surm on elu kõrghetk, haripunkt, crescendo. Sa elasid ära kõik need väikesed söömise, joomise, magamise, kõndimise ja armatsemise lained – väikesed lained ja suured lained elasid ära. Siis tuleb kõige suurem laine: sa sured. Sa pead ka selle kogu selle totaalsuses ära elama. Siis on inimene valmis surema. Just see valmisolek on surma enda surm.
Nii on inimesed teada saanud, et mitte miski ei sure. Surm on võimetu, kui oled valmis seda läbi elama; surm on väga võimas, kui sa kardad. Elamata elu annab surmale jõu. Totaalselt elatud elu võtab surmalt kogu jõu. Surma pole.
Allikas: Osho “Elamise ja suremise kunst”, kirjastus Pilgrim
