Kui elad hetke sügavuti, siis ei sõltu sa ajast. Kui oled armastanud, sügavalt armastanud, siis on aeg kadunud. Kui oled koos oma armastatu või sõbraga, siis aega äkki enam pole. Sa liigud sügavustesse. Kui armastad muusikat, kui sul on musikaalne süda, siis tead, kuidas aeg peatub. Kui sul on ilutunnetus, esteetiline tundlikkus ja vastuvõtlikkus - vaatad roosi, ja aeg kaob. Vaatad kuud, ja kus on aeg? Kell jääb kohe seisma. Osutid liiguvad, ent aeg seisab. Kui oled midagi sügavalt armastanud, siis tead, et võid aja ületada. Seda saladust on sulle ilmutatud palju kordi. Elu ise ilmutab seda sulle, kirjutab Osho oma raamatus "Elamise ja suremise kunst".
Aga hirm, ängistus, ajaneuroos – see on muutunud krooniliseks. Selleston saanud justkui meie teine loomus – pidevalt valvata aja liikumist ja olla hirmul. Hirm seisneb põhiliselt selles, et: “Ma pole veel õieti elanudki ja aeg lendab mööda.
