Kui armastate, on see väga lihtne. Ärge küsige, kuidas, sest „kuidas“ tähendab, et te küsite meetodit, metoodikat, tehnikat – ja armastus pole tehnika. Armastage oma lapsi, nautige nende vabadust. Laske neil vigu teha, aidake neil näha, kus nad on vea teinud. Öelge neile: „Vigade tegemine pole halb. Tehke nii palju vigu kui võimalik, sest sel viisil õpite rohkem. Aga ärge tehke üht ja sama viga ikka ja jälle, sest see teeb teid rumalaks.“ Te peate välja nuputama, kuidas hetkest hetke oma lapsega olla, lubage neile võimalikult palju vabadust väikestes asjades.
Näiteks, minu lapsepõlves… ja see on olnud samasugune sajandeid, lastele on õpetatud: „Mine vara magama ja tõuse vara üles, see teeb targaks.“
Ma ütlesin isale: „Tundub kummaline: mina ei tunne end unisena, aga sina sunnid mind ikka vara õhtul magama minema.“ Ja džainistide kodudes on varajane õhtu tõesti varajane, sest õhtusöök on kell viis, hiljemalt kell kuus. Ja siis pole enam midagi teha, niisiis lähevad lapsed magama.
