On võimalik programmeerida endale kestvalt sisse ooteperiood, nägemata, et ainult selles elataksegi. On võimalik kujundada elustiiliks pidev ootus ja lootus kunagi tulevikus terendava õigema, parema, täiuslikuma jne nimel. Kuid, mis saab siis, kui see jääb tulemata?
Inimesed on võimelised elama piisavalt kaua (isegi terve elu) oma elust ohvrimeelsena, järgnedes oma kinnismõtetele nagu eesel porgandile – küll saan kunagi oodatud tulemuse, suurema raha, parema töö, rahuldustpakkuvama suhte, kaunima kodu jne jne.
On võimalik programmeerida endale kestvalt sisse ooteperiood, nägemata, et ainult selles elataksegi. On võimalik kujundada elustiiliks pidev ootus ja lootus kunagi tulevikus terendava õigema, parema, täiuslikuma jne nimel. See kehtib ka suhete kohta, suhetes taluda ebamugavust ja ebatäiuslikkust, sest kui see ära kannatada, siis kunagi võib hakata parem, või küllap tuleb see “õige”. Selle nimel on inimene nõus taluma ebamugavust, kannatama, alandust taluma, maadligi suruvaid suuri koormaid kandma, “enda peale võtma”, vähem (tasustatud) saama, programmeerides end sedasi märterlikult “tuleviku nimel elama”.
See programm on rajatud kollektiivsele uskumusele: “Sest nii tehakse!”, “Kõik ju mõtlevad nii ja nii see käibki”. Muster on muster, sest see kordub: tegevustes, valikutes, otsustes, suhetes, käitumises, kõiges. Mustrite järgimine tagab mugavuse, turvalisuse, aktsepteerituse, vaherahu jm motiveeriva (nn porgandid).
Inimene järgib pimesi mustreid, nagu ori järgneb kuulekalt peremehele. Ta ohverdab kõik väärtusliku, mis tal on ja mis on oluline (eluase, raha, aeg, parimad aastad) selleks, et laduda vundament määramatus tulevikus võibolla ehitatava unistustemaailma ehitamiseks. Investeeritakse ju selleks, et saada tulevikus kasu. Elatakse ideaalmaailmas, tulevikuillusioonis, mis on rajatud mineviku uskumuste vundamendile. Mitte olevikus, kaugel sellest.
Selles kõiges polegi midagi halba, kuid pole ka head, sest probleem seisneb selles, et selline inimene ei ela päriselt kunagi täie potentsiaaliga. Ta on liiga mugav, et muutuda, avastada enda varjatud ressursid, astuda harjumuspärastest radadest kõrvale. Ta ise programmeerib end teisejärguliseks ja siis on kade, kui keegi võtab juhitooli või nõuab endale väärikalt. Ta on kade eneseaustajate sellise käitumise peale, sest tal pole julgust teha samuti, sest ta seda julgust ei kasuta hirmus, et võib siis kõik kaotada (oma maine, identiteedi).
Selline mentaliteet (hirm) võimaldab “ära elada” kasvõi terve elu. Ja nii lähebki, aastatega kasutatakse aina vähem oma julgust ja õigust nõuda oma täiuslikkusele kohaselt. Mertafoorselt – mõisnik usub end olevat ja esitleb end maailmale talusulasena. Suguvõsa väärikuse puudumise alateadlik koorem on raske kanda, seda juurutatakse edukalt juba varases lapsepõlves.
Ennastohverdav märterlus, mustemate tööte tegemine, teiste järel koristamine, teiste äravisatud ja mahakukkunud palakeste korjamine, “ülejäänule” pretendeerimine, “võtke teie enne ära, küll ma olen rahul siis sellega, mis üle jääb”. Selliselt programmeeritu tunneb Jumala, maailma ja teiste inimeste vastu sügaval sisimas ebaõiglust ja ohvrilikku põletavat vihavaenu, kuid ei ole ka nõus oma vaateid korrigeerima. Sest nii on mugav ja turvaline. Teda juhib uskumus “mul ei ole õigust enamale” (elada) ja “elu on koorem/kannatus”.
Elu elatakse enamasti lapsepõlvest peale tagaplaanil, paigutatakse end teisejärgulistesse rollidesse, treenitakse viisakaks ja kuulekaks, kõiketaluvaks, sageli suuremaid ühiskondlikke eesmärke teenivaiks. Usutakse pimesi, et nii ongi õige ja hea, võtta maailmas vaid taskurätisuurune ala enda alla ja jätta enamus lihtsalt võtmata, kuna häälekas nõudlikkus oleks uskumusega vastuolus (nt eestlane on vaikne).
Selle programmi juured ulatuvad meie eestlastest esivanemate sajanditetagusesse aega ja võiks öelda, et just sellepärast me oleme säilitanud oma maa ja kuluuri eestlastena. Jah, see on nii. Sajandeid kestnud kõiketaluva orjalikkusega oleme küürutanud kõikide võõraste sissetungijate ees ja see on toiminud, meie esivanemad jäid ellu, tõid ilmale järglased ja säilitasid oma eluandva maalapikese. Seda võib nimetada progressiks. Kuid kõigel on oma hind. Ja nagu kristlik doktriin ütleb, siis “esivanemate patud veeretatakse laste-lastelaste kaela”. Hästi ütleb. Kuid kas saame aru, mida see päriselt tähendab?
Orjalikkus on kasvanud elustiiliks ja sotsiaalselt aktsepteeritud normiks, mida juhib sügav uskumus inimeste (ala)teadvuses. See uskumus on kollektiivne filter, mis määrab ära tuhandete hingede saatuse sünnist alates. Me oleme elanud nii, sest ei ole osanud teisiti. Sageli hakatakse selles kohas diskussioonides kaitsma eestlase madalat profiili ja elu säilitavat mentaliteeti.
Ma ei ole hinnanguline, ega püüa paigutada midagi õigesse või heasse, ega halba ja valesse lahtrisse. Kõik, mis on olnud, on kujunenud välja teatavatel kindlatel põhjustel. Kui silmad lahti teha, siis need põhjused jõllitavad meie igapäevaelus vastu inimste silmadest, majadest, tänavatelt, ajalehtest, sõprade koosviibimistelt, ärikeskkonnast ja mujalt. Pole vaja kaugelt otsida.
Kuidas orjamentaliteet tänapäeval avaldub? Esiteks eksisteerib ühiskondlik kokkulepe “teenida” jumalat nimega “raha”. Ja seda sõna otseses mõttes, raha kummardatakse, selle nimel ohverdavad inimesed tervise, pereelu, suhted, kõik väärtusliku, mis hinge helisema paneb. Päeva lõpuks poetatakse järelejäänud harvad energiariismed enda arvelt vastumeelselt perele.
Peetakse iseensestmõistetavaks, et raha tuleb teenida, ohverdades selle nimel ja eest kõige väärtuslikuma – tähelepanu, mis on hingeenergia. Igal hommikul ärkab inimmass kollektiivselt ja kindlal kellaajal hüpnootilisse rahateenistusse, ohverdades märterlikult endast parima ja kvaliteetseima energia rahajumalale, keda esindab korporatiivne ärimaailm.
Kuna inimesed annavad vabatahtlikult ära oma baasõigused vabale ajale, piiramatult kõikide ressursside kasutamisele, müüvad end turul olematu hinna eest selleks, et kusagil oleks justkui kirja pandud, et ainult nii võib ja tuleb teha. Kusagil on keegi ära määranud nende õigused teenida enamus väätuslikust eluajast rahajumalat, andes selle eest oma elu (loe: müües oma hinge).
Teeniv inimene ei ela, ta teenib. Ta ei mõista elada tahta, sest on sündinud süükoormaga – pärispatuga. Oled sündinud = oled süüdi. Pärispatt on kristlik baasprogramm, mis defineerib inimese sünni iseensestmõistetavalt valeks, määrdunuks, häbiväärseks kahjuks, mida tuleb sellest peale jumalat teenides terve elu oma hingeenergiaga lunastada. Ja selle tõttu tunneb enamus kristlikus kultuuriruumis elavaid inimesi end alateadlikult väärtusetuna, kohatuna, koormatuna, alaväärsena jne, mille kohta ennast vabandavalt öeldakse: “Inimene ongi väike jumala palge ees!” ja ta peabki kannatama, sest “kannatus õilistab”. See on vabandus mitte tõusmiseks oma jalgele ja tunnistamast end jumala sarnaseks piiramatuks, lõputult võimekaks, kaastundlikuks, väärikaks, kauniks olendiks.
Jah, me jääme inimestena elades inimesteks, kuid see ei ole sama, mis orjalikkus. Viimane on kollektiivne ettekujutusfilter, mis pärandatakse edasi põlvest põlve hoiakute, väärtushinnangute, tõekspidamiste ja uskumuste näol. Ja ma soovin esile tõsta ja erilist tähelepanu pöörata sõnale “uskumus”, sest see defineerib inimese olemuse ja elukäigu sünnist alates nagu pitser, mille jälge on väga raske kustutada. Uskumus on inimese jaoks püha lehm, millesse inimene ilma seda vaidlustamata usub. Uskumus on leping, mille inimene sõlmib iseenda ja kollektiiviga ise seda teadvustamata. Lepingu sisu, formaat ja põhimõtted “laenatakse” eellaste käest, pidades seda ainuvõimalikuks ja iseensestmõistetavaks. Üle võetakse nii head ja toimivad, kui halvad ja mittetoetavad uskumused, arvestamata sellega, et järgnevad põlvkonnad on täiesti erineva iseloomuga ja neile ei pruugi sajandeid kehtinud kokkulepped üleüldse passida. Kollektiivseid uskumusi on raske ära tunda, sest enamus inimesi peab neid iseenesestmõistetavaiks.
Teenimine on üks neist tuumkokkulepetest, mis tänaseni toimib. Enam ei teenita mõisnikku, kirikut ega kommunistlikku parteid, vaid päritolult ebaselget ärisüsteemi, NATO-t, EL-i jm ebaselge algallikaga jumalaid. Inimene on teenimisega sedavõrd harjunud, et tema jaoks ei ole põhimõtteliselt oluline, keda teenib. Ta on kaotanud selguse, miks ta seda teeb ja kust see põhimõte pärineb. Teenimine on norm.
New Age enesearengu teed käijad kuulutavad oma õpitud teadmisi doktriinidest – “kõrgeim maapealne inimeksistentsi vorm on teenimine”. Sedasi õilistatakse teenimist, ennast tegelikkuses surudes samadesse aastatuhandeid domineerivate käte juhitud raamidesse. Sellest annab tunnistust kaasajal tohutu suur depressioonide määr meie ühiskonnas ja plahvatuslik päästjate-terapeudide-ravijate armee. Üks teenib teist ja vastupidi. Kui poleks haigeid, poleks ju tervendajaid vaja.
Ma leian, et kaasaja inimesel, vaimse tervise huvides, oleks kiiremas korras vaja baasuskumustele silma vaadata ja pidada endaga aru, keda ta teenib, milleks, kust see arusaam pärineb ja kuhu see teda viib. Seda nimetatakse kriitiliseks mõtlemiseks. Teenida võib, see pole halb ega paha, kuid nagu ma ennist mainisin, siis on vajalik endale teadvustada selle hinda.
Muistsetes tsivilisatsioonides teeniti jumalaid, kuid need ei asunud endast mitte väljaspool, vaid sees. Ennast teenides, austades, väärtustades, oma potentsiaali ja suurust tunnistades, häälestub inimene loomulikult teda toetavale elukeskkonnale ja harmoniseerub sellega. Enda peale mõtlemist ja eneseustust on mainitud uskumuse teadvustamata lõksus olevad inimesed nimetanud egoistlikuks, sedakaudu enda uskumuse autentsust endale kinnitades ja põhjendades. See näib selgelt eneseveenmisena vaid neile, kes julgevad selles kahelda, kes tunnevad endas ära konfliktist tekkiva pinge, kel on silmi näha sellest saladuseloorist läbi.
Uskumused on tihedalt seotud baashirmudega ja identiteedikaotusega. Kui me hakkame kahtlema selles, mida oleme aastaid iseensestmõistetavaks pidanud, mille järgi joondunud, mille alusele oma elu ja eesmärgid üles ehitanud, siis hakkame kahtlema iseendas. Seda on ühiskondlikult diagnoositud kui vaimuhaigust, ning kuna ühiskonnale tervikuna ei ole see kasulik, siis avaldatakse inimesele selle “ravimisel” märkimisväärset survet. Ja ikka kõik selleks, et inimese vaateid “õigeks keerata”, et ta oleks ühiskondlikult mutrike selles iidses masinavärgis, mis võib küll olla ajast ja arust, kuid kui inimene seda masinavärki piisavalt oma anduva teenimisega õlitab, siis pole põhjust avada potentsiaalide aardelaekaid ega esitada küsimusi “kas see on kõik?”, või “mis veel võimalik oleks?”.
Pole siis ime, et geeniteadlaste sõnutsi on inimgenoomi aktiivne osa vaid väike protsent nähtavast tervikust. Ma leian, et selleks, et inimene midagi uut siin maailmas elades võiks kogeda ja sünnitada, on vaja väljutada teadlikult vana praht teadvusest, teha mõtteruumi suurpuhastus ja juurida välja kunagi vajalikud olnud, kuid praeguseks arengut pidurdavad uskumused. Kui me inimestena oma uskumisega suudame ehitada sellise elu, nagu oleme seda teinud, siis kasutades oma uskumise määratut jõudu ja potentsiaali, võime luua hoopis teistsuguse tegelikkuse, mis on meie vaimselt väsinud rahvale väärikam, kohasem ja austavam. Me võime oma elu “ära elada”, “meelt lahutada”, “aega veeta” ja “päevad veeretada õhtusse”, kuid kas hing ka rahule jääb? Kas sellega laheneb sügaval südames eluaeg pesastunud sisekonflikt? Kas pingeid on mõttekas viinaga, massaažiga, seksiga, või teraapiaga lõdvestada; või teadvustada ja juurida välja pingeallikas?
Ma arvan, et ainus meie mõtlemise nn viga seisneb selles, et me mõtleme, et meil on midagi viga (pärispatt) ja tegeleme eluaeg ennastsalgavalt: 1) vea eitamisega; 2) peitmisega; 3) kaunistamisega; 4) parandamisega; 5) lunastamisega teenimise läbi. Tasub teha sellele hüpoteesile kirurgiline operatsioon, mitte vaid kosmeetiline sekkumine. Muutus algab teadvustamisest.
Autor: Elina Kirt
Vaata psühhoterapeut ja nõustaja Elina Kirti kodulehte http://elinakirt.wordpress.com/
