Katkend raamatust “Loo endale unistuste elu”
Negatiivsed emotsioonid aitavad meil ka selgeks saada hinnalisi õppetunde, et me tehtud vigu muudkui ei kordaks. Nii väidab ka hiljuti meie seast lahkunud psühhoterapeut Emmy Gut, kes näitas oma uurimuste abil, et negatiivsed tunded võivad aidata meil keskenduda ümbritsevatele probleemidele, pöörata neile vajalikku tähelepanu ja mõelda välja lahendusi. Teisisõnu, kui me oleme millegi tõttu kurvad või vihased, siis kipume suurema tõenäosusega ka sellele probleemile lahendust otsima. Ja selle tulemusena muutume mõistagi pikemas plaanis õnnelikumaks.
Mõtle näiteks kahetsusele. Mitte kellelegi ei meeldi, et nende elus on asju, mida nad kahetsevad. Mõned inimesed kuulutavad, et kavatsevad elada kahetsusteta ning seeläbi õnnelikumaks saada. Vastab tõele, et kui jätta kahetsused tähelepanuta, siis võivad need sinu heaolu mürgitada.
Obsessiivsed kahetsused on seotud depressiooni ja ärevusega eriti nende seas, kes pidevalt oma kahetsustele mõtlevad ja neid peas muudkui läbi mängivad, nõnda oma igapäevaelu sügavalt kahjustades. Ülemäära suur kahetsus võib isegi mõjutada sinu hormoone ja immuunsüsteemi.
Aga teise äärmuse kasuks otsustamine on veelgi hullem. Oma kahetsuste mahamatmine ei vii sind vabaduseni; selle tulemusena sa üksnes kordad ikka ja jälle samu vigu. Tõeline vabadus tähendab seda, et me paneme kahetsuse oma elus õigesse kohta ja õpime sellest, mitte ei lase sellel endale koormaks muutuda.
Kuigi kahetsust kogeda on ebameeldiv, on tegemist erakordse kognitiivse saavutusega. See nõuab, et läheksid mõttes tagasi mõne varasema sündmuse juurde ja kujutaksid ette, et käitusid toona teistmoodi ja muutsid asjade kulgu, ning jõuaksid sellele uuele tulemusele keskendudes hoopis teistsugusesse olevikku – ning võrdleksid siis seda kujuteldavat olevikku sellega, mida reaalselt praegu koged.
Oletame näiteks, et sinu suhe praeguse kallimaga on tõeliselt kiiva kiskunud. Sinu kahetsus võib viia su mõttes tagasi eelmisse aastasse. Sulle meenuks su enda väiklus ja ärrituvus ning siis kujutaksid sa ette, et olid teatud olulistel hetkedel kannatlikum ja lahkem, selle asemel et oma kaaslast solvata. Siis keriksid sa mõttes lindi edasi ja näeksid vaimusilmas oma praegust suhet, mis on õitsele puhkenud, mitte kärbumas. See protsess ongi põhjus, miks kahetsus võib aidata meil nii mõndagi õppida, olgugi et tekitab meis ebamugavust. Nagu ütleb Daniel Pink, kes on kahetsuse teemal kirjutanud terve raamatu: „Kui me oma kahetsustega tõsimeeli arvestame, siis võivad need parandada meie otsustusvõimet ja toimetulekut elus.“
Selle asemel et lasta oma kokkuvarisenud suhte varjul end õnnetuks muuta, soovides lihtsalt, et asjad oleksid läinud teisiti, võid sa enda vastu aus olla selles osas, mis täpselt valesti läks, ning kasutada seda teadmist tulevikus paremate suhete loomiseks.
Loovus on samuti üks neist valdkondadest meie elus, kus õnnetus on meile kasuks. Kunstnikud on teadupärast pisut kurvameelsed ja otsivad inspiratsiooni hämaratest paikadest. Kuulus poeet John Keats on kirjutanud: „Kas te ei taipa, kui vajalik on vaevade ja hädade maailm selleks, et koolitada intelligentsi ja voolida see hingeks?“
Teadlased on avastanud, et Keatsil oli õigus. Ühes uuringus isegi mainitakse õnnetuse mõju kunstnike tööle, kasutades (muuhulgas) näitena helilooja Ludwig van Beethovenit, kes kirjutas oma parimad tööd pärast seda, kui oli olnud hädas tervisega (ta kaotas aja jooksul kuulmise) ja pereliikmetega (ta kasvatas oma vennapoega Karli, kellega tal oli vilets läbisaamine).
Uuringu käigus leiti, et Beethoveni-sarnaste suurte heliloojate seas tähendas 37-protsendiline kurbuse tõus keskmiselt ühe suure kompositsiooni loomist. Põhjus seisneb selles, et kui inimene on kurb, siis keskendub ta oma elu ebameeldivatele osadele. See aga omakorda stimuleerib ajupiirkonda, mida nimetatakse ventrolateraalseks prefrontaalseks ajukooreks ja mis võimaldab meil pingsalt keskenduda ka teistele keerukatele probleemidele – näiteks äriplaani, raamatu või sümfoonia koostamisele – või aidata meil leida vastus mõnele keerukale eluprobleemile.
Mõnede psühholoogide arvates tasub püüelda selle poole, et meis oleks täpselt parajal hulgal õnnetust, et kuuluda nende inimeste sekka, keda võiks pidada „õnnelikkuse taseme järgi teisel kohal“ olevateks. 2007. aastal palus rühm teadlasi üliõpilastel hinnata oma üldist heaolu taset skaalal, mis ulatus „õnnetust“ „väga õnnelikuni“. Nii nagu paljud teisedki üldise heaolu hindamiseks mõeldud testid, oli selle eesmärgiks mõõta kindlat tulemust, mis arvutati sisuliselt tehtega „õnnelikkus miinus õnnetus“. Tulemusi võrreldi osalejate akadeemiliste saavutustega (keskmine hinne, puudutud tundide arv) ja sotsiaalsete näitajatega (lähedaste sõprade arv, kohtingutel käimise sagedus). Kuigi „väga õnnelikel“ uuringus osalejatel olid parimad seltsielud, olid nende õpitulemused ühtlasi kehvemad kui neil, kes olid lihtsalt „õnnelikud“.
Teadlased uurisid seejärel ühe teise uuringu kogutud andmeid uute esmakursuslaste „rõõmsameelsuse“ kohta ja nende tudengite sissetuleku kohta ligi kakskümmend aastat hiljem. Nad avastasid, et 1976. aasta kõige rõõmsameelsemad tudengid ei teeninud 1995. aastal kaugeltki kõige rohkem; selle au sai endale taas „teisel kohal“ olev rühm, mille liikmed hindasid oma rõõmsameelsuse taset kui „üle keskmise“, aga ei kuulunud kõrgeima 10 protsendi hulka. Võid seepeale öelda, et olgu, kõige õnnelikumad inimesed ei teeninud kõige rohkem – see ei pruugi sind morjendada. Aga teised uuringud viitavad sellele, et põhjuseks on ettevaatamatus; kuna negatiivsed emotsioonid võivad aidata meil paremini ohtu hinnata, siis järeldub loogiliselt, et ülemäära head tunded võivad viia selleni, et me eirame võimalikku ohtu.
Tegelikult on nii, et kõige äärmuslikuma näitena on läbinisti positiivseid emotsioone seostatud sellise riskikäitumisega nagu alkoholi ja mõnuainete tarvitamine ning liigsöömine. Head tunded kohe praegu, halvad tunded millalgi hiljem. Kokkuvõtvalt võib öelda, et ilma õnnetuseta ei püsiks sa elus, ei õpiks uusi asju ega mõtleks välja uusi ideid. Isegi kui sul oleks võimalik oma õnnetusest vabaneda, siis teeksid sellega suure vea.
Parima elu saladus on oma õnnetusega leppida (et võiksid õppida ja areneda) ning toime tulla sellest lähtuvate tunnetega.
Ole tänulik ka mesilaste, mitte ainult mee eest
Selleks, et oma elu selgemalt näha, probleemidest välja tulla ja tulevikus esinevaid võimalusi märgata, peame suhtuma õnne ja õnnetusse teistmoodi kui enamik inimesi: õnn ei ole eesmärk omaette ja õnnetus ei ole meie vaenlane. (Mõistagi ei räägi me siinkohal meditsiinilistest probleemidest nagu ärevus ja depressioon. Need on tõelised tervisehädad, mis nõuavad hoolt ja ravi. Peame silmas neid kannatusi ja hädasid, millega kõik inimesed oma elus kokku puuutvad.) See aga ei tähenda, et peaksime häid tundeid eirama või et meist oleks rumal tahta oma rahulolematust vähendada. Vastupidi, soov tunda rohkem rõõmu ja vähem kurbust on igati loomulik ja normaalne. Kui aga teeme endale ainsaks või ülimaks eesmärgiks jahtida häid tundeid – ja võidelda negatiivsete tunnete kõrvaldamise nimel –, siis teeme sellega endale ühtlasi kuluka karuteene.
Piiramatut õnne on võimatu saavutada (vähemasti maises ilmas) ning selle jahtimine võib osutuda ohtlikuks ja kahjulikuks meie edule. Mis veelgi tähtsam, see ohverdab nii mõnegi tähtsa osa meie soovitavast heast elust. Võib-olla tekib sul küsimus, kas me ehk soovitame sul ise kannatusi otsida. Seda pole vaja; kannatused jõuavad ise sinuni – ja kõigi teisteni. Mõte on selles, et me kõik võime püüelda rikkaliku elu poole, kus me mitte ainult ei naudi maitsvat mett, vaid ka oleme tänulikud mesilastele, kes on meile selle mee teinud. See on midagi enamat kui lihtsalt muutus mõtteviisis. Tegu on uue eluviisiga, mis on täis ennenägematuid võimalusi.
