Ootuses on ilu ja on valu. Ootus, igatsedes seda, mida teame, et meid kindlasti ees ootab, täidab võbeleva magususega. Ootus, teadmatus selle ees, kas oodatav jõuab meieni ja täidab vajaduse, tekitab ebakindlust ja hirmu. Ootuses oodates paneme oma elu ootele.
Kui suhtes ei ole selget “Meid”, on teadmatus ühisosa ja piiride kohta, pole mõistmist ega rääkimist vaid põiklemine ja vaikimine, siis täidab iga inimene suhtes valitsevat tühjust omal moel, ootab ja oletab iseenda tundeid peites, et peletada rahutust, sest nii proovib ta muuta suhet enda jaoks paremaks. Ootus on vaikuses, kus ei räägita, seal, kus pole selgust ja jääb ruumi täitmiseks, seal oletame ja nii sünnivad meie kujutluses visioonid ja ärkab lootus täita oma vajadused ja unistused. Kuid, kui palju vastab reaalsus tõele?
