Selline suhe on kiindumine, sõltuvussuhe, ning tänapäeval peetaksegi sellist suhet armastuseks. Paljud elavad tingimustega armastuses, pidades seda tingimusteta armastuseks. Näiteks kui algul ollakse armunud, siis on ju kõik hästi, pole ju tingimusi! Algul, kui teineteist veel väga hästi ei tunta, keskendutaksegi ilusa nägemisele. Ajapikku aga hakatakse märkama negatiivset ja keskendutaksegi sellele. Lõpuks tundub, et suhe pole enam see, mis alguses. “Ma ei tunne enam samamoodi nagu kunagi varem ja tema ei armasta mind ka enam!” Siis minnakse mujalt otsima jälle seda algset tunnet.
Nii võib, aga ei pruugi leida seda, mida otsitakse. Suure tõenäosusega korratakse samu mustreid, lõpetades samade valude käes vääneldes. Suhtest suhtesse minek ei anna garantiid pikaajalise õnneliku suhte loomiseks. See ei saa toimida ühel väga lihtsal põhjusel – endiselt otsitakse heaolu allikat teisest inimesest. Teise inimese “hea” saab varem või hiljem otsa, sest keegi ei jaksa lõputult teiste meelejärgi olla. Endiselt pannakse vastutus oma õnne eest teise õlule.
Lihtne on visata minema vana, mis on katki või ära tüüdanud. Kas minna lahku või mitte, pole kunagi tegelikult oluline küsimus. Peaksime hoopis endalt küsima: “Kas olen õppinud armastama iseennast ja vaatama maailma läbi jumalikkuse?”
Ei loe, mida sa mõtled, teed või ei tee. Loeb ainult see, mida sa tunned. Kui alustame uusi suhteid samade uskumuste ja arusaamadega, tulevad ka samasugused kogemused. Võiksime ringisebimise asemel tegeleda praeguse suhtega ja iseenda arenguga. Olukord, mis tundub meid vangis ja tahetud asjadest eemal hoidvat, on tegelikult samaaegselt ka värav edasiminekuks.
Suhe teenib alati eesmärki õppida rohkem tundma iseennast. Ka kõige valusamad asjad suhetes õpetavad meid, kuidas leida paremat kontakti iseenda pärisolemusega, sellega, kes me tegelikult oleme. Kui oleme oma kõrgeima olemusega kontaktis, pole enam vaja vaagida, mida teha või mida mitte teha. Pole enam vajadust rääkida oma rasket lugu. Pole vaja oma otsuseid kellegi ees õigustada, isegi vabandada ei ole vaja. Keegi ei pea süüd endale võtma, sest keegi pole kunagi süüdi, isegi vigu pole olemas. Pole enam võitlust.
Kui oled ühenduses iseendaga, leiab universum su soovide täitmiseks lühima ja kergeima tee. Kui oled oma suhtes õnnetu, sõltub sinust, mis suunas sa liikuda tahad. Kui keskendud negatiivsele ja selle vastu võitlemisele, siis negatiivsus suureneb, sest sellel on su tähelepanu. Kui keskendud heale, kaob halb su elust ja vahel ka inimene koos sellega. Kui suhe partneriga saab olulisemaks kui su enda heaolu ja tõekspidamised, siis suhe laguneb.
Pühendumine ja enda elu teadlik sidumine teise inimese eluga saab olema täpselt selline, milline on sinu arusaamine pühendumisest. Millist kogemust sa soovid, millised on sinu arusaamad pikaajalisest suhtest, igast suhtest? On vaja väga selgelt väljendada, mida sina otsid ja millised on sinu enda tõekspidamised armastuse ja kooseluga seoses. Nii saavad teised otsustada, kas nad soovivad sinuga oma elu siduda, kas teie arusaamad kattuvad. Siis teavad nad võimalikult täpselt,mis neid ees ootab, kui nad sinuga suhte loovad. Siis ei tundu ka piirangud ahistavana, sest need on osa kokkuleppest ja teadlikult valitud oma ellu.
Suurim kingitus, mida sa saad teha oma kallimale, on suhtuda temasse alati armastavalt, ka siis, kui temale tundub, et ta ei vääri seda. Kõige parem suhe on sinu jaoks alati see, mis sul just praegu on. See on tingimusteta armastuse värav ja see on alati avatud. Õppigem seda nägema, ilu on vaataja silmades.
Olla suhtes õnnelik on otsustamise asi. Sinu oma tahe on ülim, ka siin. Su soov pole tähtsusetu nipe-näpe, su tahe on loov ja see loob suuri maailmu. Kuid me ei tunne ennast õnnelikuna, kui oleme ennast oma väest eraldanud. Kui saame tagasi oma väe, hakkab meie suhe seda ka peegeldama. Ainuke suhe, mis sul tegelikult on, on iseendaga.
