Neid katkiseid hingi on meie ümber juba liiga palju, kes omale retsidivistlikke ja käänulisi eluteesid on “valinud”. Ja kas me oleme üldse midagi ise valinud?
Olen seal elude-vahelises elus korduvalt selle kehastuse jooksul käinud ning lõpuks hakanud aru saama, et on ette antud valik, millest saab valida ja mida saab teatud piirides muuta. Põhimõtteliselt on otsus sinu eest juba ära tehtud. Liikudes aga elude-vaheliselt elust läbi ja tõstes end duaalsuse süsteemidest välja kerkib esile vaimu puhas loomus mõjutusteta kujul, kus ta tõesti saab ise valida ning siis valib vaim sõltumatu olemise, mitte enam kehastuse ega süsteemse kogemise.
Ma ei usu vältimatult koos eksisteerivatesse poolustesse nagu yin ja yang. Ma ei usu, et mõistmaks headust, peab mõistma kurja. Ehk olengi mina see loll lumehelbeke, kelle jaoks kõik peab olema ilus ja hea, kuid selline on minu uskumus ja ma ei tunnista kurjust. Ma ei näe midagi head loomade tapmises, laste retsidivistlikus piinamises, inimeste süsteemses orjastamises, meie kõigi hingedel tallamises. Aga teate, kõik see müsteerium ongi üks suur uskumuste süsteem ja igaüks võib ju lõpuks uskuda seda mida tahab. Ja ma olen tähele pannud, et uskumus toob esile reaalsust ehk uskumus on üks osa loomingust.
Kes usub, et raha tuleb raske tööga, see saabki palju rasket tööd. Kes usub, et head saab mõista ainult läbi halva, saabki halba, et mõista head. Kes usub inglitesse või deemonitesse, neil ongi neid rohkem ümber jne. Uskumus vallandab energia ehk käivitab programmi ehk kutsub esile loomingu.
Mina usun, et kõik hinged väärivad piiramatut vabadust igal tasandil. Ma usun, et elu võib olla hea ja peab olema kõikidel olenditel kannatuste vaba. Ma usun, et inimvõimed on piiramatud. Ma usun, et inimese täiuslik vaim on terviklikult veel kusagil manipuleerimata kujul olemas. Ma usun, et pole minevikku, olevikku ega tulevikku, kõik on korraga olemas. Ma usun, et lõputul kujul on paralleel-Minasid ja paralleelmaailmasid, mis seab kahtluse alla igasuguste eelmiste elude primitiivse süsteemi. Kuidas siis seletada seda kui inimene kogeb ennast ühes hetkes neljas erinevas olekus? Neid inimesi on palju, kes on rääkinud, kuidas nad samaaegselt teevad voodit, pesevad nõusid, keedavad süüa, sõidavad taksoga – kas kujutate ette, kõike korraga ühes hetkes? Need on paralleel-Minad, mis mingil põhjusel jooksevad kokku ja tekitavad segadust. Või inimesed, kes ärkavad hommikul oma voodis, aga tuba on ümber tõstetud, nad lähevad tööle, aga kabinet asub teise koridori peal. Elu on sama, aga pisidetailides muutunud. Või näiteks 30ndatel ilmus Jaapani lennujaama eikusagilt mees, kes väitis enda olevat Tauredist, mis asuvat kusagil Andorra vahetus läheduses, aga kindlasti mitte meie dimensioonis.
Selliseid ajaauke ja reaalsusvahetusi on palju. Kui pole olemas aega ega ruumi ja kui on olemas nö ajas rändamine, mis eelmistest eludest me siis veel räägime? Mis õppetundidest me räägime? Kõike on võimalik muuta. Kes ei usu, siis lugege Mandela efekti kohta. Maailmas on väga palju inimesi, kes mäletavad Lõuna-Aafrika presidendi Nelson Mandela surma 1980ndatel vanglas, mida kajastasid suurejooneliselt telekanalid. Praeguses reaalsuses suri Mandela 2013 aastal.
Meie reaalsust muudetakse reaalaajas ja ma olen selle võimalikkust isegi kogenud, mistõttu olen seadnud kahtluse alla absoluutselt kogu õppetundide ja eelmiste elude vajalikkuse süsteemi. Aga nagu öeldud, see on minu uskumus ja ma ei pretendeeri tõele, sest mis on üldse tõde, kui kõik on kõik ja sealt veel edasi?
Allikas: Kõiksuse kanaldused facebooki leht
