Kohati ma tunnen, et olen nii kaugel aktsepteerimisest. Öeldakse ju, et treeni ennast nägema igas asjas head poolt, kuid ma ei suuda seda teha, kui näen vägivalda ja ebaõiglust laste ning loomadega. "Valgustunud" inimesed tavatsevad targutada, et see laps või loom ongi ise endale sellise eluõppetunni valinud, et tema hing saaks areneda ja uuele tasandile tõusta. Minu arvamus on, et ei ole rumalamat vabandust kui hingearengu õppetundide taha pugemine. Ma tahaksin näha seda vaimset inimest siis, kui tema enda lapse või lähedasega midagi fataalset juhtub ning kuidas ta siis läheb lohutades teda õlale patsutama: "Oi, sa oled nii tubli hing, et omale sellise raske, vägivaldse ja perversse õppetunni valisid!", kirjutab Kõiksuse kanaldused.
Neid katkiseid hingi on meie ümber juba liiga palju, kes omale retsidivistlikke ja käänulisi eluteesid on “valinud”. Ja kas me oleme üldse midagi ise valinud?Olen seal elude-vahelises elus korduvalt selle kehastuse jooksul käinud ning lõpuks hakanud aru saama, et on ette antud valik, millest saab valida ja mida saab teatud piirides muuta. Põhimõtteliselt on otsus sinu eest juba ära tehtud.
