Sõitsime perega mööda ranna äärt ja suur osa metsa sees olevatest puudest olid suurte tormide käigus juurtega välja rebitud või murdunud. Seevastu üksikutel mereäärsetel puudel polnud viga midagi. Selle peale ütles mu loodushuviline abikaasa, et need puud, mis kasvavad teistest eemal on alati sügavamalt juurdunud, seevastu puid, mis on teiste puude vahel "kaitstud" on tormil lihtsam lahti rebida. Seepeale hakkas mul hoopis teistmoodi tõlgendamine pihta, kirjutab Ilona Karula Kõiksuse Kanaldused Facebooki lehel.
Esiteks meenus, et üksikuid puid peetakse iidsetest aegadest peale kõige väekamateks, kellelt midagi paluda või kellele midagi ära anda. Teiseks leidsin paralleele inimestega. Kui toetuda ainult teistele ja elada pidevalt kellegi kolmanda varjus, arvamuste hirmus, võõra tahte järgi, olles ainult koos tugevad ega kübekestki individuaalsed, kipuvad suured elu tormid muutma inimest veelgi kaitsetumaks ja nõrgemaks, olenemata kui palju teisi “puid” ümber on.
