Oma surma kaalumises pole midagi masendavat. Üldse mitte. See on tegelikult inspireeriv.
Suurema teadlikkuse ja läheduse ehitamine tõsiasjaga, et mulle on jäänud vaid kindel arv päevi – olenemata sellest, kui kaua Loodus mul elada laseb –, süstib minusse lopsakust, tunnustust ja pakilisuse tunnet, et võiksin igal päeval esindada endast parimat.
Omaenese surelikkusega sideme leidmine on võimas viis hoida keset kõiges selles, mis on tähtis, et elada hoolivalt, loominguliselt, väärtuslikult ja rõõmsalt. Täna hommikul lugesin ma tüki Roomas elanud ja keiser Nero võtmenõunikuks olnud stoikust filosoofi Seneca raamatust „Elu lühidusest“, mida ma väga armastan.
Minu loetud osas kirjutas ta:
Seega, kui sa näed meest korrapäraselt ametirüüd kandmas või kui tema nime Foorumis tihti mainitakse, ära kadesta teda: need asjad võitis ta oma elu hinnaga. Selleks, et üht aastat nimetataks nende järgi, raiskavad nad kõik oma aastad.
Minu jaoks tähendab see nending, kui oluline on mõista, et paljud mehed ja naised, kes veedavad oma elu parimad tunnid kuulsust, jõukust ja aplausi jälitades, teevad seda tõeliste rõõmude, seikluste ja elu pakutavate pärlite kogemise hinnaga.
Need inimesed kihutavad läbi elu ja tõusevad edu tipu suunas, mis lõpus määrab väga vähe. Nad teevad seda kõike vaid selleks, et kalendris nimetataks üks aasta nende järgi. Seneca julgustab meid seda inimkehastuse kogemise tühist ja kahetsust täis viisi kahtluse alla seadma ja siis sellele vastu hakkama. Ta lisab: „Mõningaid mehi, pärast seda, kui nad on roomanud läbi tuhandete alanduste ülima väärikuseni, ründab sünge mõte, et kõik nende töö oli vaid ühe hauakirja nimel.“ See mõte meeldib mulle väga.
Need olevused jooksid andunult järele asjadele, mille kohta nad surma äärel mõistsid, et neist jätkus vaid ainsaks reaks nende hauakivil. Pole tegelikult seda väärt, eks ju?
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Robin Sharma raamatust „Argipäeva kangelase käsiraamat“.
