Oma kogemuste eest vastutamine annab sisemise vabaduse

Üks viisidest, kuidas jõudsalt edasi minna ja olukorrast pääseda, on süüst lahti lasta ning näha, et nii sina kui ka kõik teised teevad alati endast parima, mida sellel hetkel ja olemasolevate teadmistega teha saab.

See ei tähenda, et peaksid enda või teiste puhul heaks kiitma halva käitumise, vaid et eraldad inimese loomuliku „korras-oleku“ ta käitumisest. Üks osa võimestatud olemisest on oma tegude tagajärgedega leppimine ja nendega tegelemine; võib ka juhtuda, et pead tõstma oma standardeid ning seadma inimestele piire ja tagajärgi. Kõik peitub vaatenurgas, millelt olukorrale lähened – kas sa tahad kedagi süüdistada või hoopis midagi parandada?

Süüdistamine, süütunne ja kahetsus vaatavad tagasi ja kannavad endas justkui soovi, et asjad poleks kunagi juhtunud. Vastutus alustab praegusest, lepib olemasolevaga ning otsustab tegeleda sellega nii hästi kui võimalik.

Vastuse-võimelisus

Ma soovitan sul edaspidi mõelda vastutuse võtmisest kui vastuse-võimelisuse kasvatamisest – võimest vastata sellele, mis juba on, ja teha vastavalt sellele ka valikuid. Sa võid kulutada tohutult energiat soovimisele, et asjad oleksid teisiti, ja lootusele, et keegi või miski muu neid muudaks. Sulle ei pea meeldima see, kuidas asjad on, aga saad sellele adekvaatselt vastata ja muutusi ellu viia vaid siis, kui lepid esmalt olukorra reaalsusega.

See ei peaks nii olema…

Tihtipeale üritavad kliendid coachinguvestluse ajal saada mind nõustuma, et ülemus, kolleeg, klient, partner või kes iganes ei peaks olema selline, nagu ta on. Neil on justkui tunne, et kui nad vaid suudaks tõestada, et teine inimene on „paha“, siis sekkuks mingi taevane vägi ja paneks asjad paika. See on sama, nagu laps kaebaks vanematele oma venna või õe peale lootuses, et vanemad oleks tema poolt. Üldiselt annan kliendile natuke ISV-aega, et ta saaks väljendada kibestumust, olla inimlik ja auru välja lasta – ISV tähistab „irisema, soiguma ja vinguma“. Mõnikord isegi küsin neilt, kui palju ISV-aega nad vajavad, tuletades samas meelde, et nad maksavad selle aja eest. Siis pöördun uuesti nende poole ja ütlen midagi sellist: „Okei, sulle ei meeldi see, kuidas asjad on. Saan sellest aru. Niisiis, kuidas saaksid sina sellele olukorrale vastata ja asjadega tegeleda, võttes arvesse, et asjad on nii, nagu nad on?“

Sa võid otsustada loobuda keerulisest töö- või armusuhtest. Võid otsustada jääda ja teha oma mõju piires mis võimalik. Kindlasti pole aga kasu sellest, kui kulutad energiat mõtlemisele, et teised või olukord „peaks“ olema teistmoodi.

Andestamine

Eriti keeruline võib „hetkel toimuvaga“ leppimine ja vastavalt sellele käitumine olla siis, kui tunned, et sinuga on halvasti käitutud või et sina ise oled teistega halvasti käitunud. Vahel on selleks vaja, et andestaksid nii teistele kui ka endale.

Iga psühholoog ja vaimne nõustaja räägib sulle, kui oluline on nii füüsilise tervise kui ka meelerahu nimel andestamine. Lihtsam öelda kui teha, võid sa mõelda ning sul oleks ka õigus. Palun ära teeskle, et sa tunned end millegi osas hästi, kui see ei ole päriselt nii; võltsnaeratused ragisevate hammaste taustal ei peta tavaliselt kedagi ära ja need panevad su sisemuses põrgukellad mängima. Leppimiseni jõudmine vajab aega ja tööd. Iseäranis kehtib see traumaatiliste kogemuste puhul, kui sa pead läbi tegema leinasarnase protsessi, kus võib abi olla usaldusväärse sõbra või nõustajaga rääkimisest. Sa pead tundma seda, mida iganes sa tunned ja mitte üritama end veenda enneaegselt leppima või andestama, isegi kui sa loogiliselt tead, et lõppude lõpuks on see ainus lahendus. Südamel ja emotsioonidel on oma loogika ja tegevuskäigud.

Paraku enamasti me teadlikult ei osale selles mõistuspärases tervenemise ja kasvamise protsessis, vaid vaatame elule pigem läbi süüdistuste, süütunde ja põlguse prisma.

Mõned aastad tagasi avastasin enda peas keerutava vana pahameele selles osas, kuidas minuga oli halvasti käitutud ja mida „nemad“ olid teinud ja kuidas „nemad“ olid pahad ja nii edasi ja edasi ja edasi. Teadmata kohast hakkasin järsku laulma väikest laulujuppi: „Duncan on vingats, vingats, vingats. Duncan on igavene vingats ja seda me kõik ju teame…“. Ma murdusin selle peale ja sain üle aastate suure lõuatäie naerda.

Seega järgmine kord, kui avastad peas ketramas oma vigade litaaniat, peatu hetkeks ja mõtiskle. Kas see, mida sa läbi teed, on andestuse ja leppimiseni viiv tervendav positiivne protsess? Või oled sa harjumuslik vingats? Ainult sina saad seda öelda, aga kasuks võib tulla usaldusväärse sõbra tagasiside. Kui kahtlustad, et oled harjumuslik vingats, on sul kaks varianti – kas teed sellest suure teema või naerad natuke enda üle ja naudid elu edasi.

Kas järgmisel korral, kui kahetsusest rusikaga rinda taod, tegeled asjade parandamisega või olukorrale andumisega? Oletame, et oled varastanud kellegi jalgratta ja hakkad kahetsema – asjakohane oleks vabandada ja ratas tagasi anda. Otsus küll end kohutavalt süüdi tunda, aga ratas alles jätta, ei tundu eriti veenev…

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Duncan Coppocki raamatust „Avasta oma mina jõud“.