Sulle on loomult vastumeelt võtta oma elu ja kogemuste eest vastutust, kui seostad seda süütundega. Sul võib tekkida tunne, et kõik, mis on valesti, on sinu süü ja selle tõttu pole sinuga kõik „korras“. Kui püüad teisi inimesi ja olukordi süüdistades sellest tundest vabaneda, võid end lühiajaliselt küll paremini tunda, aga pikas perspektiivis vähendad oma võimekust üldse midagi muuta.
Üks viisidest, kuidas jõudsalt edasi minna ja olukorrast pääseda, on süüst lahti lasta ning näha, et nii sina kui ka kõik teised teevad alati endast parima, mida sellel hetkel ja olemasolevate teadmistega teha saab.
See ei tähenda, et peaksid enda või teiste puhul heaks kiitma halva käitumise, vaid et eraldad inimese loomuliku „korras-oleku“ ta käitumisest. Üks osa võimestatud olemisest on oma tegude tagajärgedega leppimine ja nendega tegelemine; võib ka juhtuda, et pead tõstma oma standardeid ning seadma inimestele piire ja tagajärgi.
