Elu viib meid vahel kokku inimestega, kellega koos tunneme end suhte alguses väga hästi, sest see suhe annab meile võimaluse tunda end olulise ja vajalikuna, me saame seal ennast jagada või teise jaoks olemas olla ning just see ongi hea tunde tekitaja. Me vajame teist inimest oma ellu, et olla tema jaoks olulised, sest tahame olla asendamatud ja ainsad, sest siis meid vajatakse ning ei hüljata. Me vajame teist inimest, et endast rääkida, vähendada oma koormat ja küsida abi. On suhted, mis jäävad kestma, kuid on suhted, mis muutuvad rasketeks koormateks, mida sooviksime katkestada, kuid ometi hoiame neist kinni, sest me vajame neid või siis vajatakse meid, kirjutab Marianne Umborg oma blogis.
Ühest küljest me tahame kuuluda, olla teisele vajalikud ja selle jaoks oleme valmis endast andma, sest seni kuni teine vastu võtab oleme kasulikud. Vahel anname rohkem, kui võimalik, sest oleme sõltuvad vajalikkusest, kuid teeme sellega endale liiga, sest tegelikult ei saa, taha või ei jaksa enam sellisel kujul endast anda, kuid ometi jätkame.Teisest küljest meeldib meile olla seal, kus saame oma koormat kergendada, vähemaks anda, sest meid aidatakse ja kantakse. Klammerdume suhtesse, kus lahendatakse meie elu meie endi eest, lastakse meil mugavalt elada ja seal saame ennast välja valada, tühjaks rääkida, ebameeldivused ära anda.
