Ühest küljest me tahame kuuluda, olla teisele vajalikud ja selle jaoks oleme valmis endast andma, sest seni kuni teine vastu võtab oleme kasulikud. Vahel anname rohkem, kui võimalik, sest oleme sõltuvad vajalikkusest, kuid teeme sellega endale liiga, sest tegelikult ei saa, taha või ei jaksa enam sellisel kujul endast anda, kuid ometi jätkame.
Teisest küljest meeldib meile olla seal, kus saame oma koormat kergendada, vähemaks anda, sest meid aidatakse ja kantakse. Klammerdume suhtesse, kus lahendatakse meie elu meie endi eest, lastakse meil mugavalt elada ja seal saame ennast välja valada, tühjaks rääkida, ebameeldivused ära anda. Seal muutume isekamateks, kui saame aru, et teisel on vajadus olla oluline ja meie tegevus annab talle võimaluse seda tunda, kuid tegelikult vajame ka ise seda inimest, kuid ainult seni, kuni ta lahendab meie eest ülesandeid.
Me oleme vajalikud, kuid suhtes on halb olla. Me saame jagada, kuid meil on ikkagi halb olla. Miks? Me jagame teisega, anname talle oma ülesande, kuid ei võta seda inimest endasse, ei kanna teda. Teine võtab vastu ja lahendab meie ülesande ära, kuid teeb seda enese arvelt. Ta soovib, et me võtaks teda ennast vastu ja annaksime talle koha, et ka tema saaks oma koormat kergendada. Kuid see suhe ei ole selliseks loodud ja nii on meil mõlemal koos halb olla. Sellises suhtes ei ole meie jaoks kunagi kohta olnud, meile ei ole ruumi tehtud ja hoolimata sellest, mida oleme suhtesse andnud või sealt saanud oleme me inimesena sellest suhtest välja jäänud. Ja nii me seisame kõrval ja püüame meeleheitlikult sisse pääseda. Esitame teisele nõudmisi, et kindlustada omale kohta. Teine võib proovida meile vastu tulla, leevendada meie fustratsiooni, kuid kuna energeetiliselt meile ruumi pole jäetud, siis me ei leia selles suhtes rahu ega heaolu tunnet.
Sellised suhted ongi ajutised, hetkelised kohtumised, sest nende eesmärk pole püsima jääda, nad on õppetükid, juhatused, teeviidad, äratused – ja siis minnakse edasi. Sellised suhted on algusest peale tasakaalust väljas olnud, kallutatud andmise või saamise poole, inimestena ollakse teineteisest mööda kõndinud. Sellises suhtes on üks pool olnud kui prügikast ja teine oksendaja nii, et kus on siin ilu või võlu. Kes tahaks päriselt prügikastiga käia, olla koos sellega, kes on näinud teist mida iganes oksendamas. Kes tahaks tõeliselt, et tema sisse oksendatakse, olla vaid anum, kelle pinnalt peegeldub teine ja teada, et selle tagant inimest ennast ei nähta. Seni, kuni me ise endi sisse ei vaata ja ise oma teemasid ei lahenda ega nende eest vastuta, otsime oma ellu prügikaste, et leida koht oksendamiseks või oleme nõus olema teise jaoks prügikastid.
Igas suhtes on olemas energeetiline tasakaalustus ja meil on vastutus maksta saamise eest või küsida tasu andmise eest. Meil on halb kui tahame tasuda, kuid teine ei võta seda vastu või soovime tasu, kuid teine keeldub maksmast. Sellises suhtes on tasakaal paigast, sest oleme võlgu ja ühel hetkel ei saa see suhe enam edasi kesta ning toimub inimeste vaheline kokkupõrge. Põhjus, miks me tegelikult kohtusime oligi jõuda selle põrkeni, et saadud tõukest saadud energiaga suuta muuta oma elu. Me olime oma eluga jõudnud kohta, kust vanaviisi enam edasi minna ei saanud ja meile saadeti kingitus teise inimese näol, me neelasime sööda alla, jäime konksu otsa ning lõime suhte (kui oled kibestunud, siis torised siin kohal, kuid kui saad aru, siis naerad, sest mõistmine vabastab), kuidas me oma kingitustega toime oleme tulnud, näitab meile meie elu.
Miks võtame teise inimese elu ja elame selles? Miks iseendaga tegelemise asemel anname eluülesanded teisele lahendada? See on meie mugavus ja vajadus. Sellises suhtes on mõlema inimese ülesandeks õppida ise vastuseid otsima, oma teemasid lahendama, piire seadma, vastutama oma tegude ja sõnade eest – igal inimesel tuleb ise oma elu elada. Oluline on iseenda ja teise inimese väärtustamine, austamine ja inimesena nägemine. Me ei väärtusta iseennast ega teist, kui oleme vaid oksendajad. Me ei austa iseennast ega teist, kui lubame end võtta prügikastina. Me ei pea iseenast ega teist inimest oluliseks, kui oleme enda ja teineteise vastu hoolimatud. Kuid kuidas me muidu saaksime olla oma elu õpilased ise endist õpetajate juures?
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Mis on elu õppetunnid ja kuidas neid omandada?
11 igavikulist karma seadust, mida tasub iga päev meeles hoida
Mis on sinu tähemärgi karmajärgne ülesanne selles elus?
Lahkuminek kui õppetund ja võimalus uueks alguseks
