Kas soovid elada maailmas, kus ei ole kunagi midagi piisavalt või teed otsuse kolida sinna, kus on küllalt nii õnne, tervist, armastust kui raha? Valik on sinu!
Vahepeal mulle tundub, et selle maailma nimi, kus me elame, on “Ei-ole-piisavalt”. Mina ei ole piisavalt tark, ilus, tubli, edukas, hea, ei ole piisavalt sportlik, jõukas või andekas, ei ole piisavalt rahulik või emotsionaalne, piisavalt seltskondlik või tegelikult mida iganes – kogu aeg jääks nagu midagi puudu. Teised ei ole ka piisavalt. Ei ole piisavalt mõistvad, sõbralikud, hoolivad, ausad, osavõtlikud või ei ole lihtsalt piisavalt minu moodi, et me üksteist kohe hoobilt mõistaks. Ka maailm ise ei ole piisav. Ma ei näe piisavalt rahu, armastust, hoolimist, terveid ja rõõmsaid inimesi, avali südameid, ilusaid ja innustavaid tegusid, positiivseid uudiseid, puhast loodust. Rääkimata siis veel kahest asjast, mida pole küll mitte kunagi piisavalt – aeg ja raha.
Sellises maailmas peab kohe rabama, sest muidu rabavad teised minu eest ja minule ei jäägi. Ka igast võimalusest tuleb kinni haarata, sest võib-olla järgmist ei tulegi. Ei ole aega kaaluda, aega iseendaga või perega olla. Sest aega lihtsalt ei ole piisavalt. Sellises maailmas elades olen ma kogu aeg kriitiline, rahulolematu ja hirmul. Ma ei saa lõdvestuda, sest muidu jään millestki ilma või juba sellepärast ei saa lõdvestuda, et kogu aeg on midagi teha, et seda maailma paremaks muuta või koguda juurde seda, mida mulle tundub, et ei ole piisavalt. Kas sellises maailmas üldse saabki õnnelik olla? Rohkem kui korraks, ma mõtlen.
Siis on veel üks teine maailm. See on “Kõike-on-külluses-kõigile-jagub” maailm. Selles maailmas on tõesti kõike külluses ja jagub kõigile. Aega on, raha on, armastust on, tervist ja rõõmu ka. Minuni jõuavad minu jaoks olulised võimalused ja ma tunnen need ära. Ma ei pea kuskile tormama ja kiirustama ega ülearu rabelema, sest usaldan, et kõik jõuab minuni täpselt õigel ajal ja õigel kujul, just nii nagu peab. Mu ümber on hoolivad inimesed, ma võtan nad vastu sellistena, nagu nad on. Ma võtan ennastki vastu, ma olen piisav sellisena. Kõik on hästi. Ja läheb veel paremaks. Selles maailmas asjad lihtsalt sujuvad, ilma et peaks muretsema. Selles maailmas on hea ja rahulik olla ning ma võin lihtsalt rahulikult naeratada ja usaldada. Märksõna ongi usaldus, sest sellesse maailma pääseb ainult usaldades ja lõdvestudes. Lubades endal ja teistel olla. See maailm on täiesti olemas. Ma olen seal käinud, isegi viibinud. Küllap oled sinagi, vähemalt hetkiti.
Tundub ikkagi hullumeelne, et selline maailm võiks olemas olla? Aga kas mitte-midagi-pole-kunagi-piisavalt-maailm ei tundu kas või natukenegi hullumeelne? Tundub ebareaalne, et maailmas võiksid asjad tõesti niimoodi käia, et kõike võibki kõigile piisavalt jaguda? Jah, ka mulle tundub see vahel täiesti ebareaalne. Aga siis ma mõtlen, kas me oleme üldse proovinud seda reaalsuseks muuta. Kas me oleme üldse proovinudki? Ja mis meil takistab seda proovimast? Kas tõesti ainult mõte, et see on ebareaalne? Tundub naiivne, et selline maailm võib päriselt olemas olla? Mulle tundub ka naiivne uskuda, et kohe kui lõdvestun ja usaldan, siis peegeldab terve maailm mulle seda vastu. Et kõigil on kõik kohe hästi, ka neil, kes elavad tõelises puuduses ja vägivallas. Nii ma ei arvagi. Aga seda usun küll, et mina saan oma reaalsuse valimisega anda enda panuse ja kui piisavalt paljud inimesed seda teevad, siis mitte ainult neil inimestel ei lähe olemine kergemaks, vaid see võib luua suurema muutuse.
Kummas maailmas sina praegu elad? Ja kumma maailma sa endale elamiseks valid?
Ausalt öeldes kirjutan praegu seda juttu sama palju endale kui sulle. Ka mina eksin aeg-ajalt ei-ole-piisavalt-maailma. Tunnen, et midagi ei jagu ja mina ei sobi. Seisan nõutult ja ei oska midagi parandada. Võib-olla aga ei peagi midagi parandama, vaid lihtsalt astuma oma peas sellest maailmast välja ja teise kõigile-jagub-kõike maailma. Me võime otsustada kas või üheks päevaks sinna teise maailma kolida ja kui see meile ei sobi, võime kohe homme vanasse maailma tagasi kolida. Keegi meid ei keela, see kõik toimub meie peas. Lihtsalt kui me ei vali, siis on ka see valik. Võib-olla miski siiski võtab meid kanda, kui me usaldame, et see kannab, ja lõdvestume, et lasta ennast kanda.
Nele Jõks
