Surm on teema, mis üheaegselt paelub ja pelutab ning selles vallas mõtteid vahetada soovijaid on üsna vähe. Kui vaadata ja kuulata maailma enda ümber, siis surmaga seotud teemasid jätkub igasse päeva. Surm jõuab meieni läbi uudistekanalite – õnnetusjuhtumid, terrorism ja looduskatastroofid. Surm ilutseb kunstis ja kirjanduses ning kahjuks ka lastele toodetavates arvutimängudes ja multifilmides. Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta enesestmõistetav, abstraktne ja mõõtmatult kauge. Just see kaugus ja abstraktsus annavad meile turvatunde ning teadmise, et vaatamata sellele, et surm meid igal sammul ümbritseb, ei ulatu ta meieni. Ja siis, ühel hetkel, on ta kohal, siinsamas meie kõrval, sirutamas oma jäist haaret armastatud inimese, hea sõbra või meie enda järele., kirjutab Inna Narro raamatus „Kui aega on jäänud vähe...“.
Minu esimene kokkupuude surmaga toimus varases lapseeas. Ma võisin olla nelja-aastane, kui meie pere kutsuti naabrite poja matustele. Need olid kurvad peied, sest lahkunu oli 20aastane ning valinud siit maisest maailmast lahkumiseks vabasurma.
