Ma räägin teile – nagu tavaliselt – elementaarsetest asjadest, väga lihtsatest asjadest, sest ainult sellest oskangi rääkida. Ma ei ole mingisugune loengupidaja – ainult lihtsatest asjadest oskan rääkida. Ja täna ma räägin teile vabadusest, mis on väga lihtne, ja orjusest, mis on ka väga lihtne. Ja selleks, et sellest rääkida, ma kasutan kahte mõistet – üks on “pärismaalane” ja teine on “libamaalane”.
Mida tähendab “pärismaalane”? Me kõik teame seda mõistet, et justkui alamrassi esindaja või aborigeen, keda lääne haritud tsiviliseeritud inimene võiks õpetada, kuidas tegelikult elu on. Ma kasutaks seda eesti keele kontekstis justkui “päris”-“maalane”, ehk siis inimene, kes elab Maal päriselt. Ja selle vastand on siis “libamaalane” ehk inimene, kes elab võltsreaalsuses.
Vabadus on väga elementaarne asi ja seda vajame me kõik. Laps on vaba, laps näeb maailma päriselt, ilma selle vaheseinata, mida libaühiskond inimesele ehitab. Toon kolm näidet, kuidas see vabaduse tung minu arvates väljendub, sest (muidugi neid on rohkem) on igasuguseid võimalusi kuidas seda näidata…
Ja mida siis libaühiskond või libareaalsus inimesele pakub?
Esimene – majandusliku vabaduse vajadus. Ehk siis – me kõik tahame elada oma korteris mitte kommunaalkorteris, parem oleks elada oma majas, sõita oma autoga mitte ühistranspordiga – see on loomulik vajadus, vabaduse vajadus. Mida pakub libaühiskond? Võlga! Osta suurem korter, maja, võta võlgu, maksa raha pangale, intressi ning seda raha pangal ju tegelikult endal ei ole, seda me ka kõik juba teame. Ehk siis ainus väärtus on meie töö, me oleme justkui orjuses. See on libareaalsus.
Teine näide – seksuaalsus ehk seksuaalse eneseväljenduse vajadus. Ma tahaksin (aga ma arvan, et iga inimene arvab nii), et seksuaalsus oleks minu olemuse loomulik osa. Ma tahan olla vaba selles osas. Mida aga pakub libaühiskond, libareaalsus? Noh, erinevaid asju, me neid ka ju teame – näiteks pornograafia. Meile pakutakse justkui orjust jällegi. Nii need inimesed, kes on näitlejad, kui ka need inimesed, kes on tarbijad. Aga kust see tuleb? (See tekitab ju sõltuvust igas mõttes). Seksuaalse eneseväljenduse vabaduse tungist. Ja libareaalsus pakub siis libamaalasele vot sellise lahenduse.
Nagu ma ütlesin, neid näiteid on palju, aga minu kolmas on näiteks religioon ehk siis usulise enesemääramise vabadus ja selle vajadus. Pärismaalane elab päriselt ja teab, kes ta on. Talle ei ole vaja midagi selgitada, ta tunnetab oma sisemuses, kes ta tegelikult on, sest ta on reaalsusega kontaktis. Mida aga pakub libareaalsus libamaalasele? Purki! Sina teed nii või teed naa ja kõik teised on valel teel! Õpetatakse teineteist vihkama, pannakse purki ja tapetakse teineteist, ehk siis on taas omamoodi orjus… preester, kes on vahendaja… Aga kust see tuleb? Usulise või vaimse enesemääramise vabaduse vajadusest!
Ja muidugi neid näiteid on palju.
Meie räägime prii lapse ilmast ehk siis maailmast, kus inimene on vaba kui laps, kes elab päriselt. Ja ka meie muusika püüab olla vaba igasugustest stereotüüpidest, virtuoossuse taotlustest. Mõnes mõttes on see jazz, mida me mängime, sest jazz on vabaduse muusika, aga samas me ei suru seda purki. Nii et minu veendumus on, et tuleb olla vaba, tuleb elada päriselt ja ei tohi libareaalsusel lasta ennast purki suruda!
Autor: Oleg Pissarenko
Loe Oleg Pissarenko blogi tema kodulehelt Olegpissarenko.com ja vaata Oleg Pissarenko kõnet ja muusikat sündmusel TEDxTallinn 25.04.2015
