“Tööl on jälle nii palju haigeid ja neil, kes rivis, on topeltkoormus,” kurtis hiljuti mu endine kolleeg. Mis viirus siis seekord Eestimaad vallutab? “Ei tea, kuid kõiki vaevab hirmus köha ja valus kurk. Aga eks see ole normaalne nüüd, kui ilmad jälle jahedamaks ja pimedamaks on läinud,” ohkab mu tuttav.
Peamine vaenlane stress
Kui oled terve, toitud tervislikult, liigud ja puhkad piisavalt, töötab su immuunsüsteem laitmatult. See loomulik kaitsesüsteem saab hakkama ka ajutise pinge ja väsimusega, mõrad süsteemis tekivad aga siis, kui ajutisest väsimusest saab kestev kurnatus. Küllap oled kuulnud võitle-või-põgene reaktsioonist, mis on inimest erinevate ohtude eest kaitsnud ammustest aegadest peale. Elusolend kas osutab oma elu kaitstes ründajale vastupanu või püüab põgeneda. Mõlemal puhul reageerib keha mobilisatsiooniga: närvisüsteem ning südame ja hingamiselundite tegevus elavneb, verre paisatakse suur hulk stressihormoone ja lihastes on pinge. Stressiolukorra möödudes neutraliseeritakse mobilisatsiooni esilekutsunud ained. Nii käitub meie organism siis, kui pinge on lühiajaline.
Probleemid tekivad aga juhul, kui stress kestab pikka aega. Organismi püüe tulla toime selle koormusega lõpeb paljude kehasüsteemide, sealhulgas immuunsüsteemi kurnatusega. Uuringud on näidanud, et isegi pooletunnine äge vaidlus partneriga võib verre paisata niivõrd suure koguse stressihormoone, et immuunsüsteemil kulub endise seisundi taastamiseks mitu päeva. Pole keeruline arvata, kui hukutavalt mõjub meie vastupanuvõimele pidev pinge, milles suur osa inimesi elab.
Tappev elutempo
Igapäevane elutempo on enamasti kiire. Tööülesanded kuhjuvad, tähtajad suruvad peale, lubadused vajavad täitmist. Pikisilmi ootame nädalavahetust, et saaks lõpuks ometi puhata. Kuid selline viis stressi ohjata – kogun seda nii kaua, kuni see hakkab üle pea kasvama ja teen siis kaks päeva täielikku pausi – võib olla lausa ohtlik. Pinge krooniline kogumine tõstab vererõhku, ründab närvirakke, muudab hapniku omastamise ebatõhusaks ning nõrgestab mälu, ehk teisisõnu kurnab see ära kogu organismi. Meie immuunvõimekus saab hoobi ja see teeb meid vastuvõtlikuks nii külmetushaigustele kui ka ilmselt vähile.
Kahest vabast päevast taastumiseks ei piisa. Mida siis teha? Tähtis on, kuidas me veedame igat oma päeva, mitte ainult vabu päevi. Tuleb õppida keha sõnumeid tähele panema, et pinge korral peatuda, sügavalt hingata, end sirutada ja lõdvestada. Tõeliselt hea vahend selleks on jooga, mis õpetab selliseid väikeseid hingamispause tegema ja kehale keskenduma. Hea lõõgastumise viis on ka siserännak – sa teed oma toimetustes vaid paariminutilise pausi, suled silmad ja keskendud mõnele meeldivale mälestusele. Nädalavahetus võiks jääda mõnusate hetkede kogumiseks, et neist kiirel tööajal jõudu ammutada.
Emotsioonid ja immuunsus
Avastused meditsiinis on näidanud, et immuunsüsteem ei ole mõtetest ja emotsioonidest sõltumatu, nagu kaua aega arvati. Emotsioonidel on mõju meie aju kõige arhailisemale osale – limbilisele ajule, mis valitseb ka keha immunoloogilist tasakaalu ning kontrollib valgeid vereliblesid, mis bakterite ja viiruste vastu võitlevad. Psüühika ja immuuntegevuse seoste uurimiseks loodud teadusharu – psühhoneuroimmunoloogia on uuringutega tõestanud, et valgete vereliblede pealispinnal on retseptorid, mis võimaldavad neil aju saadetud sõnumeid vastu võtta. Kui meel on ärev, saab immuunsüsteem häiresignaali ja asub kohusetundlikult kaitsele. Kui häireolukord aina kordub või kestab pikka aega, siis kaitsesüsteem väsib. Enamik meist on ju kogenud, et kui meid haarab stressirohkel perioodil väsimus, hakkavad viirused kergemini külge kui tavaliselt. Kui töökollektiivis on pinged, käivad inimesed ringi valutava pea ja nohuse ninaga.
Et tõvekindlus püsiks ka siis, kui kõik ümberringi põevad, tegele oma emotsioonidega – tunne need ära ja väljenda! Ei ole mõtet teha halva mängu juures head nägu ning solvumine ja kurbusepisarad alla neelata. See ohustab tõsiselt su tervist.
Uskumused kui viirus
On veel üks tegur, mis haigustele vastupanu mõjutab – meie uskumused ehk mõtted enese ja maailma kohta, mida meile on lapsepõlves korratud ja mille tõepärasuses ei oska me kahelda. Mil moel uskumused immuunsust mõjutavad? Sa võid mõelda, et sinu elu on kui põnev teekond, mis on täis põnevaid väljakutseid, rõõmsaid kohtumisi ja häid inimesi, aga sa võid pidada seda ka karistuseks või rännakuks läbi ohte täis hädaoru.
Kui oled võtnud omaks oma muretseva ema mõtteviisi, et su tervis on sünnist saadik põdur ja pole kahtlustki, et iga väikene viirus just sind tabab, siis suure tõenäosusega nii ka läheb. Mul oli kord kolleeg, kes igal kevadel rääkis oma valutavast kurgust kui millestki paratamatust ja sünnikaardiga ettenähtust. No miks peaks kena kevad kurgu valutama panema?! Kevadel, mil kõik puhkeb ja õilmitseb, tahab inimenegi end õitsemas tunda. Aga kui suhetes on pinged ja olulised asjad partnerile välja ütlemata, võib tõesti juhtuda, et pinge kurgus koguneb, kuni haigus on käes.
Uskumustele jälilejõudmise teeb keeruliseks see, et need on talletatud sügaval alateadvuslikus meeles, mis on teadvuslikust meelest miljoneid kordi võimsam. Nii ei pruugi lihtsalt positiivsete mõtete nagu “Olen täiesti terve” masinlik kordamine viia tervise tugevnemise või paranemiseni. Aga oluline muutus on seegi, kui hakkad märkama seda negatiivset, mida enda ja oma tervise kohta ütled (õieti, mida su vanemad on sinu kohta kunagi öelnud) ja teed teadliku valiku mõelda edaspidi teisiti. Mõne aja pärast märkad rõõmsa üllatusega, et kolleege tõvevoodisse sundinud viirus on sinust mööda läinud.
Selles vallas on tehtud rohkesti katseid. Näiteks on inimene, kel on tugev usk oma tervisesse, joonud surmatoovaid baktereid sisaldavat vett, ilma et ta keha mingeidki haiguse märke näitaks. Või vastupidine näide, kus arst ütleb haigele, et sel pole üle poole aasta elada jäänud, kuna organismi sööb raskekujuline vähk. Kuue kuu pärast inimene surebki, kuid lahkamisel tema organismist vähki ei leita. Põlisrahvaste puhul oli külanõid see, kes kepiga vibutas ja inimese ära needis, mille peale see surigi. Analoogset mõju võib tänapäeval avaldada saadud diagnoos.
Kui meie uskumus ütleb, et meie tervenemise võti on arsti/ravimite käes ja meil endil puudub siin sõnaõigus, võib hakata paljas diagnoos meie organismi loomulikku tervenemisvõimet hävitama. See ei tähenda muidugi üleskutset arstidele oma patsientidele hakata valetama, vaid pigem soovitust kõigile haigestumise korral mõelda, et on alati neid, kes on ka kõige karmima prognoosi juures ikkagi tervenenud. Psühhiaatriaprofessor ning paljude meditsiini ja psühholoogia artiklite autor David Servan-Schreiber nimetab lootust “meditsiinilise needuse” vastumürgiks.
“Sa võid elada hirmu täis elu ja sa võid elada armastust täis elu. Sul on valik! Võin kinnitada, et kui sa otsustad näha maailma, mis on täis armastust, saab su keha selle tulemusel tervemaks. Kui aga otsustad uskuda, et elad pimedas maailmas, mis on täis hirmu, teed oma tervisele karuteene, sest tekkiv kaitsereaktsioon mõjub su kehale hukutavalt,” hoiatab ka rakuteadlane, raamatu “Uskumused ja bioloogia” autor Bruce Lipton.
Ole enda vastu salliv
Üks Ameerika psühholoog pidas lääne ja ida kultuuride seminaril kõne enese vihkamise teemal. Külaliste hulgas olnud dalai-laama palus tõlkijal esinemise pealkirja endale mitu korda korrata, arvates, et ta kuulis valesti. Seejärel palus ta, et talle selgitataks – ei saa ju olla, et keegi ennast vihkab! Terapeudina võin öelda, et kahjuks on suur hulk inimesi saavutanud enese vihkamises suure vilumuse.
Möödunud sajandi 90-tel uuriti San Francisco ülikoolis viie aasta vältel kahtsadat homoseksuaalset meest. Nende seas, kes olid otsustanud oma homoseksuaalsust varjata, tekkis selle aja lõpuks kolm korda rohkem vähktõbe ja raskeid nakkusi. Uurimuse autor tegi järelduse, et meie immuunsüsteemi parimal viisil toimimiseks on tähtis, et oleme enda vastu sallivad isegi, kui see ei peaks meeldima grupile, milles elame.
Meditsiinis on termin “autoimmuunsus” – olukord, kus immuunsüsteem ei suuda enam vahet teha oma ja võõra vahel ning kujuneb välja immuunreaktsioon organismi enese kudede vastu. Sellel võivad olla traagilised tagajärjed: krooniline haigus või lausa surm. Siiani ei teata täpselt, miks peab immuunsüsteem keharakke vaenlasteks, ühe teooriana on pakutud, et autoimmuunse protsessi aluseks on koes või organis tekkiv lokaalne stress, mis tekitab omamoodi ohusignaali, millele immuunsüsteem reageerib. Teades seda, et stress mõnes organis saab tekkida alles siis, kui esmalt on see haaranud su meelt, tasuks hoolega jälgida, milliseid ennasthävitavaid mõtteid oma peas keerutad.
Parim vaktsiin on armastus
Negatiivseid mõtteid ja emotsioone tuleb ikka elus ette. Kui pinget ja ebakindlust tekitavad tegevused on tasakaalustatud enesekindlust tõstva tugisüsteemiga, näiteks partneri toetus ja hoolivus, oleme rünnakute eest märksa rohkem kaitstud. Perearst esitab küll küsimusi söömisharjumuste ja suitsetamise kohta, kuid on üks oluline küsimus, mida ta kunagi ei esita: “Kas teie elus on keegi, kes teid armastab ja teile seda välja näitab?”
1976. aasta American Journal of Medicine´is kirjutati 70ndatel südamehaigete meeste seas läbiviidud uuringust, mis näitas, et neil meestel, kelle abikaasa väljendab neile oma armastust, oli kaks korda vähem haigussümptomeid kui teistel. Ja mida rohkem oli neil meestel riskifaktoreid (kõrge kolesterool ja vererõhk, stress), seda enam näis naiste armastus avaldavat nende vastu kaitsvat mõju. Kuidas seda seletada?
Eespool oli juttu, et limbiline aju kontrollib nii meie emotsioone kui ka füsioloogiat, sealhulgas immuunsüsteemi. See “emotsionaalne aju” reageerib pidevalt meie tundeseisundile ja püüab puudujääke kompenseerida. Kui tundeelus on puudusi, korraldab just limbiline aju meie organismile stressi: verre eraldatakse hormoone, süda on häireseisundis, vererõhk kõrgeneb. Me teame, et need tegurid nõrgendavad organismi ja soodustavad haigestumist. Kui aga emotsionaalne aju saab signaali, et meid armastatakse ja kaitstakse, harmoniseerib ta parimal võimalikul viisil meie füsioloogiat.
Šveitsi teadlased uurisid viitkümmet abielupaari, et tõestada: lihtne puudutus parandab tervist ja tugevdab immuunsüsteemi. Mida enam paarilised teineteist puudutasid, seda madalam oli nende kortisooli tase. Mida enam katsealused tööl stressi kogesid, seda suurem olid armastavast puudutusest saadav efekt, seda lihtsam oli pingeolukorraga toime tulla ja hea tervis säilitada.
Artikkel ilmus nov. 2014 ajakirjas “Tervis Pluss”.
Autor: Kadi Kütt
Allikas: www.joogateraapia.ee
