Juba mõned aastad tundub mulle, et inimesed käituvad paarisuhetes ülikummaliselt. Miks ma seda ütlen? Sest kuigi suhte algus võib olla ükskõik kui nummi, kuna roosad, sinised ja mõnel juhul ka lillad prillid on peas, saabub igas suhtes hetk, kus kehakeemia, seks ja meeletu tõmme teineteise suhtes ei suuda enam varjata isiksuslikke puudujääke, suhtlemiskunsti algtaset ja vähest teadlikkust lähisuhete toimimisest. Õnnetuid suhteid võiks olla kordades vähem, sest lahendus iseenesest ei pruugi olla keeruline, kirjutab Margus Vaher oma raamatus „Tee mehe südamesse“.
Usun, et vähemalt pooled suhteprobleemid kaoksid niipea, kui igas suhtluses varem või hiljem ettetulevaid lahkarvamusi ja negatiivseid emotsioone ei kogutaks nagu seeni ühte korvi ega peidetaks sügavale enda sisse nagu maailma kõige väärtuslikumat aaret. Iga suhte alustala võiks olla see, et tekkivaid tundeid ei suruta alla. Jagataks enda partneriga jooksvalt nii enda rõõmsaid ja õnnestavaid kui ka mitte nii vahvaid tundmusi.
