Kuidas mõista, kas oled ohvrirollis või mitte? Kui inimene arvab, et tema elu juhib keegi teine, näiteks partner või vanemad. Kui inimene tunneb ennast marionetina ega vastuta enda elu eest.
Ohver kaebleb ja palub abi ning teeb ise vähe selleks, et lahendada probleem ja lõpetada ebameeldiv olukord. Me kõik oleme sellises seisundis olnud, aga mõni oskab kiirelt väljuda ohvrirollist, samas teine jääb sellesse kinni ning toidab seda päevast päeva. Kui pähe tuleb mõte „Ma olen kõigest väsinud, minu elus on kõik halb“, siis sa vingud ja halad ning see tähendab, et oled ohvrirollis. Ürita sellest kiiresti väljuda.
Kui valid olla ohvrirollis, siis sinna ka jääd. Ohvri seisund võtab sinult energiat ning tegelikult lubad sa ise ohvrirollil kolida oma teadvusesse.
Ohvrirollil on ka oma varjatud kasu, mida inimene endale ei teadvusta. Ta siiralt usub, et pole ise süüdi selles, mis tema elus toimub, vaid selles on süüdi välised tegurid ning seega väldib pidevalt enda vastutust. Ohver on veendunud, et tema elu mõjutavad teised inimesed, minevik, pere ja keskkond, milles ta on kasvanud. Selline hoiak annab võimaluse mitte tegutseda, mitte muuta oma elu paremaks, mitte olla oma elu looja. Ta leiab igasugusid põhjusi, et õigustada iseenda tegevusetust. Ohver on veendunud, et ta ei saa hakkama ning muutused ei ole vajalikud.
Ohver loodab haletsusega pälvida teiste inimeste tähelepanu, hoolitsust ja armastust. Seega kaebab ta pidevalt oma elu üle: raha ei ole, elukaaslane on halb, mehed on kaabakad, naised on petised, lapsed on tänamatud, keegi ei mõista mind, kõik inimesed on kadedad ja julmad. Ohver halab ja valab oma negatiivsust nagu solki teiste kaela, kuid samas ise ei tee mitte midagi selleks, et oma elu muuta. Kui ohvrile anda soovitusi elu muutmiseks, siis leiab ta kohe vabanduse, miks need soovitused talle ei sobi. Võib isegi öelda, et ohvrile meeldib olla masohhist ja mida valusamalt ta ennast piitsutab, seda paremini ennast tunneb, sest just selles ilmneb tema „tähtsus“.
Sageli üritavad naised tõsta oma tähtsust sellega, et ohverdavad ennast armastuse nimel, mõistmata, et eneseohverdamine ei tee neid õnnelikuks. Eneseohverdamine lapse või partneri nimel võib tuua hoopis pettumuse: kuidas ta võib minuga nii käituda, ma olen tema heaks nii palju teinud, ma olen tema nimel elanud.
Õnnetu inimene ei saa teha kedagi õnnelikuks, mida iganes ta ka ei teeks, eneseohverdamine peletab eemale armastuse ja elurõõmu. Ära nõua kunagi ka teistelt, et keegi ohverdaks ennast sinu nimel.
Ohver solvub, kui ütled talle: aitab halamisest, hakka tegutsema. Areng algab neil aga alles siis, kui ebameeldivusi on liiga raske taluda. Ebameeldivad olukorrad ongi omamoodi vajalikud selleks, et inimene hakkaks tegutsema. Miks on ohvrirollist raske loobuda? Sest inimesed tunnevad hirmu muudatuste ees. Võib-olla on vaja vahetada elukohta, tööd, elustiili ja isegi sõpru? Need on suured sammud, mida inimesed pelgavad.
Teine takistus loobumisel on harjumus. Inimene ei kujuta endale ette, kuidas on võimalik elada ilma haiguste, probleemide, ebameeldivuste ja lähedaste kannatusteta. Lisaks ohvrirollile on ta harjunud pidevalt kedagi päästma ehk on enda totaalselt ära unustanud.
Iga ebameeldivus toob kaasa uue ebameeldivuse ning tekib surnud ring. Sellest ringist ei välju inimene enne, kui ta mõistab, et ta ise loob endale neid ebameeldivusi. Kuni ta seda ei mõista, on kõigi teiste inimeste jõupingutused tema päästmiseks mõttetud. Ohvrirollist väljumiseks peab ise võtma vastutuse oma elu eest ja alles seejärel saab parandada suhteid ümbritsevate inimestega, tervendada füüsilist keha ning saada jagu finantsilistest probleemidest.
Me kõik satume teinekord ebameeldivatesse olukordadesse, oluline on see, kuidas me nendele reageerime. Näiteks töötuks jäädes näeb üks selles uusi võimalusi, väljakutseid ja arengupotentsiaali, aga teine satub paanikasse ja loob endale tumeda stsenaariumi, et tuleb nälg, häda ja viletsus. Suhte lõppedes näeb loojast inimene ühe eluetapi lõpetamist ja edasiliikumist, ohver aga mõtleb, et ta on hüljatud ja mahajäetud.
