Aeg-ajalt räägitakse kas Google’i- või internetimälust. Enam ei pidavat ise kõike meeles pidama. Samas räägitakse veel, et mõned asjad peaks siiski unustama. Inforuumi mälus püsib ebasoovitav aga kiuslikult kustumatuna.
Veel räägitakse kaduvast autentsusest. Mida teistega jagatakse ei esindavat seda päris indiviidi, vaid rohkem või vähem teadlikku või alateadlikku valikut. Populaarseid teenuseid on palju ja end jagatakse mosaiigi killukestena mitmete platvormide vahel. Teistele näidatud fragmentidest sünnivad autorist erinevad muljed ning kujunevad vastakad suhtumised.
Kuivõrd end vaadatakse ja mõistetakse läbi taolise teiste reaktsioonidest koosneva sotsiaalse peegli, võivad erinevates keskkondades tekkivad reaktsioonid juhtida inimese käitumist aina rohkem eemale tema tegelikust autentsusest. Loodetu ja tegelikkuse erisusest kasvab meelerahu näriv kognitiivne dissonants. Ühet korrast saadakse üle. Pikapeale võib orientiir kaduda, ebanormaalne muutub normaalseks ja tagasipääsemiseks on sillad põletatud.
Reaktsioonina pakutakse muuhulgas alternatiivseid suhtlusplatvorme, niinimetatud anti-Instagrami rakendusi. Väidetavalt need ei tee kedagi kuulsaks, sest kuulsus olevatki vaid kassikuld.
Mõnede teenuste idee on nõuda päeva jooksul juhuslikel hetkedel pildi tegemist koos seda kajastava kommentaariga. Argielu episoodide juhuvalimina kogunevat materjali jagatakse sõpradega ja samas näidatakse teisi, täiesti võõraid nende normaalsuses. Ideid on palju, sest sotsiaalsel loomal on inforuumis palju probleeme.
Mõned sunnivad tõsisemalt järele mõtlema. USA kui suure laboratooriumi näitel suurenes koos sotisaalmeedia võidukäiguga sealsete 15- kuni 19-aastaste noorte seas enesetapu sagedus 33 protsenti. Kuigi poisid viivad kurvas statistikas kavatsuse sagedamini lõpuni, on neidude seas suitsiidi juhtumite lisandumine olnud kaks korda kiirem. 10-12 aastaste tüdrukute seas on näiteks enese mürgitamise katsete arv kasvanud 268 protsenti. Kümne aastaga suurenes ameerika teismeliste seas kliiniliselt diagnoositud depressioon 37 protsenti.
Nii võttes oleks ju kõik selge: nutiseadmeid ja ühismeediat tuleks piirata, ümber teha või ära keelata. Võib ka mõelda vastupidi: las kõik olla nii nagu on. Modernse loodusliku valiku mõttes tuleks lasta kas nõrgematel välja surra ja ülejäänutel kiiresti kohaneda. Mõlemad oleksid tõsised otsused. Otsused, mille jaoks nõuame kõrgel tasemel selgust probleemi põhjustest, lahendi toimimisest ja selle majanduslikust ratsionaalsusest.
See toob päevavalgele veel ühe probleemi. Nimelt keegi täpselt ei tea kas ja milline roll on tehnoloogial teismeliste ärevuse, depressiooni ja enesetappude arvu kasvus.
Siin toodud tähelepanekud on küll uudisväärilised, aga emotsionaalselt mõjus uudis ei ole piisava tõenduse kvaliteediga. Toodud tähelepanekud on vaid korrelatsioonid, nähtuste kokkulangevused. Püüame neid endale arusaadavaks selgitada, aga selgitusest ei piisa. Nende paikapidavust peab kontrollima.
Näiteks kui digitaalsete seadmete levik muudab inimpsühholoogiat, aju arengut, stressiga toime tulekut, mälu, keskendumisvõimet ja otsustamisprotsesse, siis selgitavate hüpoteeside testimiseks vajalikud tõendid puuduvad, on ebapiisavad või vastuolulised. Nagu tõdetud, vajavad tõsised otsused tõsiseid tõendeid.
Tõendite kehvale kvaliteedile ja puudumisele leidub samuti mitmeid selgitusi. Õnneks on selgitused hea kvaliteediga. Kahjuks on sisu halvapoolne. Liiga vähe on küsitud tajumehhanismide erinevate muutujate kohta piisavalt häid, s.o täpseid küsimusi, mis suunavad koguma täpsemaid andmeid. Need andmed peavad olema väga hea kvaliteediga ning piisavad, kuid nende hankimiseks on vaja koostööd olulisi infoteenuseid tarnivate ettevõtetega nagu Google, Facebook, Apple ja teised.
Probleem on olemas nagu Kuu taevas. Täpselt sõnastatud ja kõigile nähtav, aga selgitamiseks liiga kaugel.
Börsifirmadel on investorite ees kohustus kultiveerida kapitali, et toota rohket kasumit. Klientide elu sisekaemus on nende peamine tootlik kapital. Moraalijutuga tootmise kallale ei lasta. Olgu meenutuseks Google omaaegne moto “Don’t be evil” ehk “ära ole paha”, mis vahetati 2015. aastal välja uue vastu “Do the right thing” (“tee õiget asja”).
Kõik suuremad teevadki õigeid asju, arvestades nende kasvavat ärilist edu. Küsimus on, kelle jaoks peavad need olema õiged. Vastus on: nende jaoks, kes on oma rahaga riskides firmat on toetanud, uskudes saada rahalist kasu. Nende visioon on kitsas. See on objektiivne tõde.
Muu sotsiaalse elu statistika jäägu teadlaste koguda ja rääkida. Nende võtta jäägu ka vastutus, et kui nad seda kõike teavad, siis miks nad midagi ette ei võta. Mis toob algupärase argumendi juurde tagasi. Kogutud tõendid on ebapiisavad, sest võimalikud põhjustavad tegurid on keerulised, üpris nõrga, kuigi reaalse mõjuga.
Olgu selgituseks põhjaliku nõudlikkuse tõttu teadlaste poolt kõrgelt hinnatud ajakirjas Nature Human Bahavior avaldatud rohkem kui 355 000 noore tehnoloogia kasutamise ja heaolu seoseid analüüsiv uuring. Selles leidis kinnitust, et jah, tehnoloogial oli mõju noore inimese heaolule.
Ometi see oli väiksem näiteks prillide kandmisest ja umbes sama suure mõjuga kui kartulite söömine. Prille ja kartuleid keegi ei keela, aga tehnoloogia puhul võetakse ootamatult jäik hoiak. Prillid ja kartulid võivad olla juhuslik korrelatsioon, mis vajavad uskumiseks testitavat teooriat. Tehnoloogia jaoks on palju teooriaid, aga napib nende kontrollimise andmeid.
Viimane ei tähenda allaandmist. See oleks järjekordne näide klassikalisest vigasest otsustamisest. Toodud näidetes peituv moraal peaks motiveerima nõudma, julgustama ning toetama parema teaduse tegemist, sest vigadest õppimine on liiga sarnane looduslikule valikule. Google, Facebooki, Apple või interneti mällu koguneb palju huvitavaid andmeid, mis kirjeldavad inimest autentselt – kui ta vaid ise seda piisavalt sooviks.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal“.
