Nii palju on viise, kuidas me väldime valu ja koos sellega vastutust. Me võime valida eitamise. Me võime end ravida rohtude ja alkoholiga. Me võime langeda saagiks hirmu salakavalalt veenvatele uskumustele, et pöörduda sissepoole on „isekas, enesekeskne ja see ei vii kuhugi“. Me väldime valu, sest elame kultuuris, mis õpetab meid valu vältima. Me väldime valu, sest me ei tea, et pöördumine valu poole – ja mina kasutan valu terminit kõige puhul, mida me soovime vältida – on üks salajastest teedest rõõmu juurde, kirjutab Sheryl Paul oma raamatus „Ärevuse tarkus“.
Enamikul inimestest, eriti neil, kes kalduvad ärevusele, on üheks valu vältimise meetodiks rännata oma meele turvalistesse kohtadesse, kus valu sind üles ei leia. Seal sa siis istud oma pealetükkivate mõtetega ja oled üleni „aga kui“ ja „kui ainult“ võrgus ning iga niit hoiab sind kinni ning sa oled ärevil tuleviku pärast või kahetsed minevikku. Kurbus ei saa sind sealt üles leida ja sa oled nagu Rapuntsel üleval oma meele lossis ning muudkui keerutad oma kuldseid juukseid.
