Enamikul inimestest, eriti neil, kes kalduvad ärevusele, on üheks valu vältimise meetodiks rännata oma meele turvalistesse kohtadesse, kus valu sind üles ei leia. Seal sa siis istud oma pealetükkivate mõtetega ja oled üleni „aga kui“ ja „kui ainult“ võrgus ning iga niit hoiab sind kinni ning sa oled ärevil tuleviku pärast või kahetsed minevikku. Kurbus ei saa sind sealt üles leida ja sa oled nagu Rapuntsel üleval oma meele lossis ning muudkui keerutad oma kuldseid juukseid. Ainult et need sinu niidid pole üldse kuldsed, ehkki võivad kuldselt särada. Need võivad sind kullana meelitada, aga selles pole midagi kuldset, et oled kinni oma meele külmas kambris. Turvaline on küll. Aga mitte elus, külluslik ega täielik. See on lihtsalt koht, kuhu sa oled õppinud minema, sest sulle pole õpetatud teistsugust viisi valuga toimetulekuks.
Koos mõtetega, mis iseloomustavad ärevust – „Aga kui ma olen suremas?“ või „Aga kui ma elan vales linnas?“ –, koovad hädaväljapääsu niidid end psüühe kangasse. Need kõlavad kuidagi nii: „Minust ei saa kunagi ema“ ja „Ma olen õnnelik, kui ma [teen ära kraadi, saan lapse, leian õige partneri]“. Kõigil on olemas hädaväljapääsu niidid, mis on nende sisemisele maastikule niisama tuttavad kui hingamine. Ja peaaegu kõik need mõtted on palmitud perfektsionismi niidiga.
See kõik jõuab välja ühe lihtsa võimsa uskumuse juurde: „Kui ma olen täiuslik, siis suudan valu vältida.“ Sellega kaasnevad uskumused on: „Kui ma olen koos oma täiusliku partneriga, siis suudan valu vältida“ või „Kui ma leian täiusliku partneri [kodu, linna, töö], siis suudan valu vältida.“
Täiuslikkuse otsingus peitub kindlustunde otsing. Ego usub, et täiuslikkuse saavutamine on kaitsevahend ebakindluse vastu, mis määratleb inimeste elu. Aga muidugi ei saavutata täiuslikkust kunagi, sest seda pole olemas. Ehkki me teadvus seda teab, sõdib osa meist tegelikkuse vastu ja püüab ikka. Me loome väga peeneid ja keerukaid viise, kuidas põgeneda segadusest ja ebamugavusest, mis kaasneb inimeseks olemisega, sellest vältimatust reaalsusest, et elus on valu, kaotus ja lõpuks surm.
Valuhetk võib vaikselt nagu sulg su südamele maanduda. Ükspäev istusin ma õues ja mulle tuli mõte „Ma tahan ära kolida“. Ma tunnen oma meelt piisavalt hästi, et mõista – sellest oli saanud üks mu hädaväljapääse pärast 2013. aasta septembri üleujutust siin Colorados, mis pööras meie maailma tagurpidi. Enne seda olin ma kolimismõttega natuke mänginud, aga pärast seda, kui kaotasime oma maa ja oleksime äärepealt kaotanud kodu, kogesin uuel tasandil ebakindlust, mida ma meeleheitlikult tahtsin jälle vältida. Nüüd saabus mõte „Ma tahan ära kolida“ või pilt täiuslikust majast valutorke kannul.
Sellel hetkel ei klammerdunud ma selle mõtte külge ega hakanud internetist uut ja „täiuslikku“ maja otsima (mida ma kaldun tegema), vaid ütlesin valjusti: „Täiuslikku maja pole olemas“. Ma nimetasin selle kaitseks ja seda tehes lasin kurbusel pinnale tõusta. Vahel on kurbus seotud käesoleva olukorraga ja vahel on tegu nimetu kurbusega, mis voolab meie elus nagu maa-alune jõgi. Pärast seda, kui olin nimetanud täiuslikkuse fantaasiat, läksin tagasi oma südamesse, et leida selle valu allikat. Oh, jah, siin see ongi. Hinga.
Ma nimetasin, ma hingasin, ma tundsin. Ja selle nimetamise ja tundmisega vajusid maha pealmised kaitsekihid ning saabus nurruv rahuolu, milles kõik kogemused ja emotsioonid elavad harmoonias. See pole nii, et ma läksin valust kaarega mööda ja leidsin õnne, vaid pigem tegin ma valule oma südame söögilauas ruumi ning tühistasin sellega oma harjumusliku hädaväljapääsu fantaasia mingist teisest täiuslikust majast, mis tõstaks mind välja inimeseks olemise valust.
Iga kord, kui sa nimetad oma kaitseid, kukud sa ärevuse ruumist oma peas praeguse hetke südameruumi. Selles ruumis algab tervenemine vastutuse võtmise ja elu omaksvõtmise kaudu selle asemel et seda vältida.
Allikas: Sheryl Paul „Ärevuse tarkus“, kirjastus Pilgrim
