Kui sõna “nõid” etümoloogiat uurida, on vastus kergem. Kuid sõnadel on mitu tähendust ning liikudes pealispinna alla avastame, et sügavamates kihtides on tähendus, kuju ja identiteet väga ähmased nähtused. Nõid on ennekõike sõna, silt. Selle on andnud inimesele teised inimesed, et teda defineerida lühidalt ja praktiliselt. Silte poleks tarvis paigas kus poleks ümber teisi inimesi. Nii poleks ma seal Mikk Pärnits või heledajuukseline. Mul poleks silti tarvis, sest sildid ja sõnad on vajalikud vaid teiste inimeste suhtes. Samuti poleks passe vaja riigipiirideta territooriumil. “Nõia” silt on seega sisuliselt tähenduseta nagu “rõõmsatujuline” sest see on sotsiaalne konstrukt. Ka sinu nimi on sisuta ja tähenduseta, mis ei kirjelda inimese olemust vaid sinu kohta ühiskonnas. Nimi on sotsiaalne järjehoidja ning ei midagi muud.
Esmalt vaatame korraks populaarnõidust, mis on meile füüsiliste meeltega tajutav nõiduse kujutis: nõiasõnad, maagilised sümbolid ja nende praktiseerijate kujutatud ajalugu läbi meedia. Need kõik on meie jaoks vorminud Nõiduse sümboli, mis on ühiskondlikult aksepteeritud kuvandiks. Näiteks on hetkel populaarnõiduse kuvandiks feministlik vool, mille alusel olid kunagi põletatud nõiad eelarvamuste ja patriarhaadi ohvrid (mis on ka laias laastus tõsi). Nõiduse sümboliteks on loitsukepid, pentagrammid ja mustad kassid.
Meie ühiskondlik nägemus nõidusest on klišee.
Kõik see on väljapoole suunatud imago, mis mõeldud teistele tajumiseks. Tegu on etendusega, milles mängitakse rolli. Mõni mängib elus soorolli, mõni intellektuaali rolli ja nii edasi. Kõik enda kanda võetavad sotsiaalsed konstruktsioonid on võltsid nagu pole selga pandud mantel tegelikult osa sinu kehast. Inimese maailmamõistmise suureks takistuseks on kalduvus unustada, et tegu on ainult rolli mitte reaalsusega. Shakespeare ütles väga hästi, et maailm on lava ja meie oleme vaid näitlejad. Mina näitlen hetkel Pärnitsa rolli ja kõik mida sina hetkel teed, on osaks sinu rollist. Kujuta korraks ette näitlejat, kes ei tee enam vahet laval ja muul elul ning on kõikjal samas rollis.
Nõidust ja maagiat võib seega intellektuaalselt uurida ainult selle pealiskaudseimal tasandil. Isegi praegu kasutan ma silte, et rääkida siltide olemuse illusioonist. Oleme keele lõksus ja inimene ongi keele ohver, sest me näeme silte ja sõnu enne kui reaalset maailma. Kui sa kellegagi kohtud, näed (tuttava või sõbra puhul) esmalt tema nime. Võõra puhul näed iseloomustavaid sõnu nagu ähvardav, pelglik, sõbralik, energiline ja nii edasi. Meie automaatne mõtlemine on looriks meie ja reaalsuse vahel, mille tõttu elabki iga inimene omas maailmas. Siltide tõttu on meil raske kokku hoida, sest teise sildistamine isegi tema nime kaudu on vägivallaakt ja eralduspiiri tõmbamine. Sildistamine on oma põhiolemuselt iseenda tükkideks lõikamine. Kui kasutada sõna “valgustunud”, siis saab öelda, et valgustunud inimene ei kaota silte ega piire, kuid on valulikult või vabastavalt teadlik nende illusoorsusest ja need ei peta teda enam ära.
Nüüd hakkame jõudma tõelise nõiduse maailma, mis on väga kohutav ilm. See on varjude, deemonite ja hullumeelsuse maailm. See on meie igapäev, sest me elame varjudes, deemonitega ja hullumeelsena. Nõid on sellest vabanenud ja tajub reaalsust võimalikult väheste filtritega.
Nõidus on nähtamatu, sest see on teadvuse mõjutamine. Nii on ka nõid nähtamatu. Nähtav nõid on paratamatult petis, oma rolli ohver. Kuid sellest pole hullu, kuna suur enamus elanikkonnast on petised. Kui leinav inimene läheb tuntud nõia juurde, et saada kontakti kadunud sugulasega, siis pole see imelikum kui sina läheksid panka ja küsiksid tellerilt oma krediitkaardi aegumise kohta. Üks lava kõik.
Nõidus on teadvuse muutmise kunst ning maag teab, et tema eneseidentiteet ja välismaailm on teadvuse ilming.
Nii on iga inimene silmaks, mille keha endast eemaldas, et siis ennast eemalt näha. Inimene on teadvuse osa, mis meelega siltidega eraldatud ja siis oma rolli jäetud, et ta suudaks taaskord iseennast leida. Selle teadmise osaks saades algavad inimese psühholoogilises ülesehituses ahelreaktsioonid, mida tõeliselt spirituaalsed inimesed ihaldavad ja oma rolli vajunud inimesed kardavad rohkem kui katku. Rääkides “tõelisest” ja “klišeelisest” nõidusest pean siinkohal silmas asjaolu, et kõik reaalsust puudutav muudab inimest seesmiselt, millele järgnevad vajalikud muudatused tema argielus ja pealispinna juures. Need on muutused, millele ei pea ise tähelepanu juhtima vaid seda märkavad teised iseseisvalt.
“Klišeeline” nõidus on endale võetud sildi rõhutamine ja pealiskaudse vajaduse rahuldamise katse, mis tuleb aga egost ja mitte hingest. Ego kaudu aga teadvust haarata ei saa, sest ego endast suuremat nähtust tunnistada ei suuda. Inimese jaoks on vastuvõetamatu asjaolu et teda pole olemas ning hangitud raha ja maine vara pole oluline. Sellest tulevnevalt teataksegi nõidust ja maagiat kui viisi, mille abil teenida isiklikku kasu. Populaarnõiduse tuntuimad loitsud on armastuse, raha ja tuntuse hankimiseks. Suur osa nõidade käest abi otsijad soovivad ka leevendust leinale või kadunud inimese leidmiseks. Mõlemad kalduvused iseloomustavad inimese enese suutmatust lahti lasta ja aksepteerida iseenda hinge võimu. Hing (mis ei sümboliseeri siinkohal religioosset vaid üldsõnalist saad-umbes-aru-küll laadis mõistet) jääb ellu, ego mitte. Iseenda sügavustes arendatud ja raske hinnaga õpitud oskus lahti lasta, andestada ja armastada isetult on hindamatud, st. kullast kallima hinnaga.
Nõid on ühiskonnas seega oma pealiskaudse elu pealiskaudsete soovide sümbol, kelle abil soovitakse saavutada seda, mida ise ei suudeta. Tegu on rolli illusiooniga, milles inimene ei suuda või soovi ennast avastama asuda ning eeldab, et kelleski teises asub mingi “maagiline jõud”. Teisest inimesest “maagilise jõu” otsimine aga eeldab automaatselt, et sinus seda pole ning viib enda jõuetustunde süvendamiseni.
Nõidus või jumalatelt anumine ei ole kunagi olnud tasuta. Iga iseka soovi täitumine võtab lõpuks tasakaalustava ohvri. Kümne tuhande euro soovimine viib sinu kallima õnnetuses hukkumiseni, mille pealt sulle kindlustus äkitselt kümnetuhane eurose kahjutasu maksab. Sinu ego näeb mateerias tõde, sest sa kardad suremist. Kuna kõik füüsiline ühel hetkel kaob ja hävib, siis tead sa automaatselt, et sama juhtub sinu kehaga. Keha ja oma nimega samastumine tekitab aga just surmahirmu, mille vaigistamiseks tekivad sul sõltuvused, neuroosid ja muud kannatused. Valu leevendamiseks üritatakse teada minevikku ja tulevikku, mille tarbeks minnakse tihti nõia juurde. Nõida külastatakse ka kellegi armastuse saamiseks, mis on täpselt samamoodi oma egoismi pealesurumine millelegi, mis peaks tulema ise ja loomulikult.
Tõeline nõidus on sõnadeta ja seesmine protsess.
See algatatakse sihilikult, kuid kulgeb lõpuks ilma sinu poolt kontrollimata. Nõidus on iseenda teadvuse avastamine ja sealt leitud taipamiste ja ebaratsionaalsete hoomamiste abil muudatuste läbiviimine. Nõidus on loomuselt antisotsiaalne, sest ühiskond on vägivallainstrument indiviidi vastu.
Kui inimene võtab iseenda muutmise iseenda vastutusele, saab ta ennast muuta, sõltumata ühiskonna survest. Nii kujuneb ta vabaduse poole, sest tõeline vabadus on vabadus oma rollist ning ego vajadustest. Säärasel viisil sünnib inimene siia maailma uuesti ja võiks öelda, et lausa esimest korda. Füüsiline sünd oli paratamatus ja imik asub koheselt sildistamise ja ühiskonna kontrollmehhanismide valdusesse. Inimene satub rolli ja ta paigutatakse lavale. Nõidus ja maagia annavad viisi oma rollist üles ärgata. Kuna see on egot ähvardav ja muutused tähendavad suurel määral su identiteedi jaoks surma (suutmatus end ära tunda), siis ei tahagi paljud inimesed end tegelikult muuta ega pealispinna alla uurida. Inimese jaoks on mugavam kannatada, sest see on tuttav. Tundmatus (ja hirm selle ees), vastutuse võtmine iseenda kannatuste eest ja üles ärkamine illusioonist hoiavad meid alati tagasi. Kuidas sellel teel turvalisemalt ja stabiilsemalt toime tulla, on pandud eri viisidel kirja tuhandete, enne meid sama läbi teinud inimeste poolt.
Praegune ajastu ongi muutuste läbiviimiseks parim, sest informatsiooni kättesaadavus ja autoratiivse võimu lõtvus lubab indiviidil omaette eksperimenteerida ning neid tulemusi ka avalikuks teha. See kirjutis olnuks veel sajand tagasi kummaline ja “satanistlik”. Pool tuhat aastat tagasi oleks mind selle eest vangi pandud või kehaliselt karistatud. Tänapäeval mulle selle eest aga makstakse.
Autor: Mikk Pärnits
Loe ka teisi Mikk Pärnitsa lugusid: Keele nõiduslik mõju: sõnumise ja algkeele otsinguil
Elu mõtte otsijatele: tõmba müra vähemaks, ära mõtle üle ja ole teiste vastu hea!
Esimese keele otsinguil: keelel ja sõnal on teadvusele “maagiline” mõju
