Sugulastega harmoonilisi suhteid luua on palju raskem kui võõrastega ning tihti moonutavad nendevahelist ühendust solvumised, rahulolematus, kadedus ja ka vihkamine. Just peresuhted tekitavad kõige enam psühhotraumasid ja energiaauke, ja just keerulised peresuhted, harjumus sugulastega tülitseda, põhjustavad inimeste psüühilist, emotsionaalset ja füüsilist kurnatust ning kiiret vananemist. Lääne kultuuris kehtiv tavapärane armastuse stereotüüp lausa ülistab tragöödiat ja kannatusi: arvatakse, et tõelise armastuse juurde kuulub kirg, aga seal, kus on kirg, on ka armukadedus ja piin, armunud peavad kannatama või Romeo ja Julia kombel surema. Loomulikult on see täpselt vastupidine sellele, mida sisaldab armastuse mõiste esivanemate austamisel põhinevas traditsioonis. Armastus tähendab võimalust luua harmoonilised suhted oma suguvõsa jätkamiseks õnnes ja rõõmus.
Harmoonilise perekonna energeetiline kaitse on sedavõrd suur, et see on pea haavamatu. Kõik negatiivsed mõjutused, mis võivad perele ja selle liikmetele kahju teha, kõigutavad seda harmooniat vaid lühiajaliselt. See ei toimu üksnes olmelisel ja materiaalsel tasandil: mida harmoonilisemad suhted peres valitsevad, seda täielikumalt ja teadlikumalt on kõik perekonda kuuluvad isikud kaasatud nii ainelistesse kui ka vaimsetesse eluvaldkondadesse.
Kui pärast pulmi selgub äkitselt, et perekonnas ei ole üksmeelt, siis on inimeste ülesanne teha kõik selleks, et suhted muutuksid võimalikult harmooniliseks. Kõigest loobumine ja uue liidu loomine – lootuses, et see on eelmisest paremas kooskõlas – on viga. Mõistagi tuleb elus ette igasuguseid olukordi, kuid abikaasa ei ole lihtsalt juhuslik teekaaslane, keda saab kõrvale heita. Tavaliselt tähendab see karma tööd, mis võib olla saatuse poolt määratud.
Kujutle, et abielu on nagu veski: tunne, mis inimesi seob, on nagu jõud, mis paneb veskikivid pöörlema, ja viljaterad on elutingimused. Kõigist neist koostisosadest sõltub, millise kvaliteediga on “jahu” ja edaspidi sellest valmistatud “pirukad”. Mõistagi sõltub väga palju ka abikaasadest endist.
Ei tasu arvata, et head suhted sünnivad peres iseenesest, lihtsalt langevad sülle. Nende heaks peavad töötama kõik pereliikmed. Milline peaks see töö olema? Loomulikult tuleb igat peres tekkivat rasket olukorda käsitleda omaette. Mõnikord tuleb murede lahendamiseks tegeleda inimese esivanematega, töötama oma suguvõsa probleemidega. Siiski on olemas ka mõni suhete ühtlustamise standardpõhimõte: energia kulgemise reeglitest kinnipidamine, “armastuse järjestus” ning õige vastastikune koostöö energia endaga, oskus seda koguda ja mõistlikult kulutada.
Pere energiavahetus võib olla väline ja sisemine. Välise puhul on tegemist perekonna ja ümbritseva maailma vasastikuse mõjuga. Selleks et vältida siin negatiivset mõju perekonnale ja selle suhetele, tuleb järgida mõningaid reegleid.
Esiteks on soovitav kõigil pereliikmetel eraldi ja perel tervikuna vältida häiritud ja negatiivsete mõtetega inimesi ja olukordi. On väga hea, kui perel on ühine lemmikharrastus, millega tegelemine täidab kõiki rõõmu ja teotahtega.
Teiseks peab alati meeles pidama, et kontakteerudes muu maailmaga on pere üks organism, omaette “olend”. Otsus, mille pere “inimestele edastab”, on selle olendi poolt vastu võetud otsus. Kui igal pereliikmel on mingis küsimuses oma arvamus ja ta teavitab maailma enda otsusest, siis tajub maailm seda perekonda vaimuhaige olendina. Seetõttu ei peaks pereliikmed vaidlema ja suhteid klaarima avalikult, vaid leppima kõigis ebaselgetes punktides kokku juba varem ja isekeskis.
Kolmandaks on vaja osata kaitsta perekondlike suhete psühholoogilist sügavust ümbritseva maailma karmi mõju eest. Ära puista südant oma pereasjade kohta võõrastele inimestele, hoidu võõra uudishimu eest, ära kiirusta jagama intiimseid detaile, perekondlikku meelehärmi ja rõõmu. Mõnikord võib suhete tasakaal peres olla väga habras ning kõrvalt tulev ükskõiksus või lausa rünnak võib seda tõsiselt haavata. Seejuures ei pea pere ise teistest eemalduma: elujõulisuse seisukohast on kokkupuude maailmaga väga oluline, kuid see ühendus peaks olema pigem “maise”, pinnalise iseloomuga, heatahtlik ja positiivne.
Neljandaks peab perekond olema ühel meelel elu eesmärkide (praktiliste, vaimsete jne) ning nende saavutamise viisis. Kõige parem on, kui abikaasadel langevad kõik nende elu eesmärgid kokku, kuna nende saavutamiseks kulutatakse pere ühist energiat. Kui eesmärgid on erinevad, tuleb kindlasti jõuda mingile kompromissile: kas mõlemad abikaasad on nõus, et teatud eesmärgil on õigus eksisteerida, kui palju perekonna energiat kulutatakse selle elluviimiseks ja milline on eesmärkide saavutamise järgnevus.
Pere sisemine energiavahetus tähendab energia liikumist pereliikmete vahel. Mõistagi esineb ka siin raskusi, ebakõlasid, solvumisi. Kuhjunud probleemide lahendamiseks tuleb need korrapäraselt läbi arutada: pahandused ei kao jälgi jätmata, need kogunevad inimese hinge ning võivad sealt ootamatult “kuulina” välja lennata ja tuua kaasa tõsise konflikti, mida ei ole sugugi lihtne lahendada.
Rahvapärimuses on olemas eriline pererituaal, mis aitab selliste asjadega toime tulla. See toimub nii. Iga nädal ühel kindlal päeval eralduvad abikaasad (ja teised pereliikmed, kui nad seda soovivad) teistest ja räägivad teineteisele, mis neil hinge peal on: kas on mingeid solvumisi teise peale või midagi, mis ei meeldi, millised on palved ja soovid. Nad püüavad leida lahenduse mõnele probleemile (suhetes, igapäevaelus), jõuda kompromissile ja vältida konflikte. Arutatakse ka tulevikuplaane je elu eesmärke. See, millises meeleolus on inimesed sellel hetkel, on väga oluline. Mitte mingil juhul ei tohi olla plaanis teist süüdistada ja ennast samal ajal süütuks pidada. Mõlemad inimesed peavad olema rahulikus meeleolus, võiks öelda – töises, ja keskendunud mingi ülesande lahenduse leidmisele. Mõistus peab olema avatud ja vastuvõtlik sellele, mida abikaasa ütleb. Kui emotsioonid on tugevad, võib nutta (ka mehed). Kuid kindlasti on palju parem koos naerda. Kui paar suudab koos oma probleemide, sealjuures ka suhteprobleemide üle naerda, on kõik mured tühiasi. Oluline on, et sellised kohtumised toimuvad järjepidevalt. Kui need leiavad aset iga nädal, liigub pere energia kindlas rütmis: inimesed on psühholoogiliselt valmis, et just sellel ajal otsitakse koos parimaid suhtlemismooduseid ja ühtlustatakse üldist energiat ning ka konflikte peaks nädala jooksul vähem esinema. Isegi kui abikaasadel ei ole üksteisele mingeid kaebusi või küsimusi, siis rääkida on ikka vaja – selleks, et teineteist kiita ja tänada. Millegi hea eest tänamine ei ole üldise energia jaoks vähem tähtis kui millegi hea tegemine. Nimelt seda see rituaal õpetabki: teineteise vastu tähelepanu osutamist, teise inimese kuulamise oskust, üksmeelel olemist.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Selgeltnägija Viktoria Raidos: inimese saatuse ja arengu seisukohalt on tähtis oma esivanemaid mäletada ja austada
Selgeltnägija Viktoria Raidose inspireerivad tsitaadid
Selgeltnägija Viktoria Raidos: kolm reeglit, mille vastu ei tohi suguvõsas eksida
