Surmahetk on väga tähtis. See tähendab sündimist hauatagusesse ellu ja kui see ei toimu õigesti, võib see tugevalt mõjutada ka surmajärgset eksistentsi. Halvimal juhul võib küll füüsilisest elust välja astuda, kuid siiski mitte teispoolsusesse sattuda: jääda maailmade piirile, saada rahutuks vaimuks. Sellisel juhul ei saa vaim end hingest eraldada ja liikuda järgmise kehastumise poole, ta jääb maailmade vahele lõksu ning kaotab võimaluse uuesti sündida, oma eksimusi parandada ja täiustuda.
Rahututeks vaimudeks muutuvad inimesed, kes surid enne oma loomuliku surma tähtaega ega jõudnud seetõttu kulutada ära neile saatuse poolt antud eluenergiat. Energia, millel ei ole enam võimalust olla seotud nii füüsilise keha kui energiasüsteemiga, ei saa avalduda positiivselt, loovalt, vaid võib elavaid inimesi ainult kahjustada. Paljude rahvaste pärimustes võivad sellised surnud saada nn halbadeks jõududeks või olla nende teenistuses.Rahutuks vaimuks võib saada eri põhjustel.
