Võib-olla tõesti on nii mõnigi eestlane olnud varasemas elus Egiptuses ülempreestrinna või Indias suur guru (see selgitaks tõmmet teatud sorti müstilise kauba vastu), kuid selles elus oleme me sündinud Eestisse, mis tähendab seda, et meil on sellelt maalt, kultuurilt ja rahvalt midagi väga olulist õppida. Eesti eripära on see, et siia on kokku sattunud suur hulk väga võimekaid hingesid, seetõttu on üks eestlane teisele eestlasele ka kõige paremaks toiduks. Omavaheline vaikimine ja kehv läbisaamine ei tule minu meelest mitte sellest, et eestlased ei oleks avatud, vaid sellest, et pealtnäha oleme me kõik justkui põhjamaalased, heleda naha ja siniste silmadega (erandid kinnitavad reeglit), kuid eestlaste hingelised taustad on ääretult erinevaid, siin leidub neid, kes on olnud eelmistes eludes juudid, ülempreestrinnad, budistid, kristlased, viikingid, beduiinid jne.
- Varia
- 20.03.2018, 10:14
Nõid Anete kirjanurk: võõra spirituaalse kultuuripärandi austamine
Käies hiljuti ühes pisemas kaubanduskeskuses, kus seisis teineteise kõrval kaks poekest, kus müüdi kristalle, viirukeid, soolalampe, tarokaarte ja muud müstilist pudi-padi, taipasin, et spirituaalsusest, müstikast on saanud masstoodang. Olen arvanud, et huvi spirituaalse maailma vastu on selline mööduv vaimustus, kuid näib, et Eesti turg aina laieneb ja tarbijaid tekib juurde. Ühest küljest on tore, kui inimesed soovivad areneda, samas teisest küljest on sageli kogu Eestis müüdava kauba puhul küsitav, et kuidas täpselt on roosa kvarts või Palo Santo viiruk seotud Eesti vaimsusega? Jah, tegelikult oleme me kõik üks ja kusagilt kaugelt kosmosest vaadatuna lihtsalt üks suur sinine pall, kuid murettekitav on see, et Eesti looduses leiduv hea kraam just kui unustatakse, võiksime ju Palo Santo asemel kasutada Eesti kadakat ja kaelas kanda hoopis tükikest paekivi.
