Viimase kaheksa aasta jooksul olen nõustanud palju erinevaid inimesi. Selle aja jooksul olen kokku puutunud inimeste kummaliste ootuste ja lootustega selgeltnägijate suhtes. Lihtsuse mõttes koondan kõik ennustajad, selgeltnägijad, nõiad, tervendajad ühise nime alla selgeltnägijad. Neid üllatusi seoses lootustega on olnud nii meeldivaid kui ka ebameeldivaid. Niisiis tahtsin ma kirjutada loo inimeste ootustest ja lootustest selgeltnägija vaatenurgast nähtuna.
Kui ma vaatan seda, kuidas selgeltnägemise teemat kajastatakse, siis tundub mulle, et keskendutakse liigselt abivajajale. Iseenesest on loogiline, et tähelepanu pööratakse probleemile ja koos tähelepanuga voolab ka kogu energia probleemi “peale”(“Energy goes where the attention flows”). Tegelikult tuleks hoopiski keskenduda probleemi algpõhjusel ja seejärel lahenduse leidmisele. Algpõhjus võib peituda kauges minevikus või mõnes imepisikeses eksimuses. Päris mitmetel juhtudel on abivajaja just see, kes mõnes eelmises elus või oma vea tõttu kogu “probleemi” on põhjustanud. Seda tõde inimestele kuulda ei meeldi, ego saab ju haiget… Ja mõnikord on tõde nii kummaline, veider ja absurdne, et tundub ebareaalsem kui väljamõeldised.
Üks suuremaid kurjajuuri, mis inimestes ootusi ja lootusi tekitab, on just seesama ego. Kogemus on näidanud, et ego näitab end kõige negatiivsemas valguses seal, kus on võimalik kõige märkamatuks jääda, st enamasti juhtub see internetiavarustes. Saan aeg-ajalt kirju, kus inimesed tahavad, et ma räägiksin neile neist endist, lihtsalt niisama, lõbu pärast, et oleks huvitav. Võib-olla mõni soovib küsida ka kontrollimiseks, et kas ma üldse näen või tajun midagi. Enamasti kaob mul igasugune isu selliste inimestega suhelda ära. Isu kaob ära just selle sama ülbuse ja laiskuse tõttu, mida sellisel viisil rääkiv inimene esindab. Kui sellisele inimesele öelda, et tal puudub elementaarne empaatiavõime või et ta on egoist, siis võin mina näida ülbe ja empaativõimetuna. Selgeltnägemine on võime, mis tuleb kõrgemalt poolt, mis omakorda tähendab seda, et selgeltnägija peab mõistma, et tema isik ei oma selgeltnägemise võimet, vaid see on jumalik energia, mis on avaldub läbi selle konkreetse isiku, st selgeltnägemine ei ole seotud isikuga, vaid seotusega kõrgemate jõududega. Ego on aga nii tihedalt seotud isikuga ja enda samastastamine teatud nime, keha, staatuse jne, et selle põhjal tekibki paljudel selgeltnägijatel tahtmine tähelepanu ja energia mujale suunata, suunata see sinna, kus ego ei võimutse.
Tegelikult suudan ma õnneks või kahjuks väga hästi mõista neid inimesi, kes taoliste tahtmistega lagedale tulevad. Kusagilt on nad ju selle mõtte, idee saanud, et selgeltnägijad just sellisel viisil töötavadki, et lähed, koputad õlale ja saad kolmele küsimusele vastuse. Osaledes “Eesti Selgeltnägijate Tuleproovis 2017” sain aja jooksul aru, et selgeltnägija jaoks kõige olulisemad hetked lõigatakse välja. Siinkohal mõistan täiesti saatetegijaid, eetriaega on piiratult ja mitte keegi ei viitsiks kuulata lugusid sellest teekonnast, kuidas selgeltnägija vastusteni jõuab. Oluline jäetakse sisse, “ebaoluline” lõigatakse välja. Võimendatakse illusiooni, et selgeltnägemine on väga “lihtne”.
Kuidas selgeltnägija siis tegelikult vastusteni jõuab? Ma usun, et igal selgeltnägijal on oma meetod, kuid nii palju kui mina enda ja teiste selgeltnägijate lugusid olen kuulnud, siis tõeni jõudmine võtab aega, tõeni jõudmine ei toimu viie minutiga. Telesaated jätavad eetriaja piiratuse tõttu mulje, et tõeni jõutakse kiiresti ja lihtsalt. Kõike seda, mis tuleb lihtsalt ja kiiresti, seda aga hinnata ei osata. Usun, et just see panebki osalt inimesi arvama, et tuleb vaid küsida ja kohe saadakse vastus. Sageli ei saa selgeltnägija valida viisi, kuidas info temani jõuab, mõnikord tuleb info selge teadmisena, teinekord unenäo, isikliku mälestuse või omal nahal läbikogemisena. Kõige keerulisem on midagi omal nahal läbi kogeda ning samal ajal endale teadvustada, et tegu on kellegi teise eluga. Juhul kui seda ei teadvustata, siis see kogemine võib selgeltnägija enda elu sassi lüüa. See on üks põhjuseid, miks selgeltnägija “amet” on raske, kõik, mida selgeltnägija tööna teeb, mõjutab tema “isiklikku” elu ja vastupidi. Seda kõike võib olla tele-ekraanilt vahva vaadata, aga kui paljud tavalised inimesed oleks nõus riskima oma partneri kaotamisega selleks, et lahendada ära üks katse. Ja jutt käib ainult ühest katsest… Kui paljud inimesed oleks nõus kogema 24/7 koos enda tunnetega ka teiste inimeste negatiivseid tundeid? Ja nii mitu kuud järjest… Või terve elu?
Mulle näib, et eestlased soovivad näha selgeltnägijaid, kes “näeks” inimese kogu elu, iga pisematki detaili, näeksid kõike alates inimese sünnist kuni tema surmani. Selline laiahaardeline selgeltnägemine on miski, mida ei praktiseerita. Miks? Sest selgeltnägija peaks selle jaoks olema 24/7 elama teise inimese elu, aga ka igal selgeltnägijal on oma elurada, mida mööda tema käima peab. Nii on iga inimesega, igaüks peab oma elu elama ise, vastutuse võtma ise, aktsepteerima elu sellisena nagu ta on, toetama teisi nii palju kui vajalik, aga me ei saa oodata mitte üheltki teiselt inimeselt 100% enda sisse tulekut ja enda maailma kogemist. Kui inimest kogeda 100%, minna tema sisse nii nagu ta on, siis ei leidu maailmas neid sõnu, et seda energiat 100% täpsusega kirja panna, on lihtsalt energeetiline taju.
Autor: Nõid Anete
Loe lisaks: Nõid Anete kirjanurk: usu, et sul on valikuid
Nõid Anete: selgeltnägijad maksavad oma ande eest alati
Selgeltnägija Vanga nõuanded hea tervise ja pika eluea saavutamiseks
Selgeltnägija Mai-Agate Väljataga: Saate, mida sisaldate ehk elus toimib külgetõmbeseadus
