Kindluse mõttes olgu ära mainitud, et siiamaani olen ma üsna õnnelik inimene olnud, otsustusvõimetust sellisel kummalisel kujul ei olegi minu elus esinenud. Õnneks või kahjuks leidub mul ka sõprade, tuttavate ja klientide näol kaaskannatajaid. Võib-olla on tegu mõne gripilaadse nähtusega, mis kergesti külge hakkab, kuid ka sama kähku möödub. Igaljuhul tekitab see uutlaadi otsustusvõimetus inimestes tundeid, mis varieeruvad seinast seina, on neid, kes muutuvad täiesti ükskõikseks ja tuimaks ning siis on neid, keda valdab rahutus. Midagi peaks tegema, aga mida siis teha, kui ei tea, mida teha? Siinkohal ei pruugi otsustusvõimetus olla seotud isegi konkreetse eluvaldkonnaga, vaid kummalise rahutusega (mõnel juhul ükskõiksusega), mida konkreetse “asjaga” on võimatu ühendada. Ühendus justkui puudub, seda ei ole, seetõttu on võimatu ka teha otsust, sest ei tea, mis otsuse täpselt peaks vastu võtma ning mida see otsus edaspidi mõjutama hakkab.
Optimistina arvan ma, et kõik, mis elus juhtuma peab, juhtub nagunii, seega otsuse tegemine muutub absoluutselt ebaoluliseks, sest kõik valikud, kõik teed viivad lõpptulemusena ikkagi Rooma või äkki hoopis Milaanosse? Jah, varem ma mõtlesin, et kõik teed viivad Rooma, aga äkki on elus praegu pöördeline hetk, millest sõltub see, kas ma lähen Rooma või Milaanosse, aga äkki siis juba Tokyosse? Otsuse tahaks ju teha, aga mõelda vaid, kui inimese elu ongi 100% tema enda kätes ja ükski väline jõud, saatus, Universum ega Jumal valikusse ei sekku. Või äkki teatud otsuse langetades oleksin ma täiesti omapäi? Milleks üleüldse piirduda planeediga Maa, kui kõik teed viivad hoopis näiteks Pluutole? Nüüd sai ehk selgeks, milline see ääretult nakkav otsustuvõimetusviirus välja näeb.
Sellel otsutusvõimetuse viirusel on veel üks eriline sümptom. Juhul kui on oluline teha mingi valik, siis valikud on kõik täiesti tummad. Kui pead valima mitme erineva töökoha, erinevate elukohtade, erinevate partnerite, erinevate koolide vmt vahel, siis seisavad kõik need valikud vaikivalt justkui kivikujud. Valikud on justkui otsustanud olla tasa ja jumala eest ei tohi reeta seda, et mis juhtuks Roomas, Milaanos, Tokyos või Pluutol. Haudvaikus. Keegi ei lausu sõnagi, ei piiksata. Mida siis teha, kui pole õrna aimugi, mis juhtuks, kui midagi teha? Tavaline taktika, valida nähtamatu valik ehk siis valida midagi, mis oleks justkui niivõrd üllatav, justkui Narri kaart, et tooks ellu uudsuse, see selle kummalise otsutusvõimetuse puhul ei toimi. Südamega valimine võib osutuda raskeks, sest inimsüdamel on neli kambrit, milline kamber siis valida? Kas terviku valimine üleüldse tuleb kõne alla? Iseenda intuitsioonist siinkohal kasu ei ole, sest samamoodi nagu Kalade tähtkuju esindajadki, on selle otsustusvõimetus käes vaevlevad inimesed ise suurepärased nõuandjad, aga iseenda elus valitseb udu.
Mida siis otsustada, kui ei tea, mida otsustada? Natukene võiks ju veel oodata, äkki läheb mööda. Kui mööda ei lähe, siis tuleb valida. Panna kaks kätt kokku, palvetada ja loota, et mõni kõrgem jõud saab siiski kratist enne kinni kui omadega päris metsa kõnnid. Samas ka metsas võib ilus olla, ka metsas võib leida mõnusa raja, kus saab jalutada või ise mõne raja sisse tallata. Ära eksida võib ju ka. Nagu näete, on otsutusvõimetuse viiruse tipphooaeg. Kaitske end! Otsustage seni kuni vähegi suudate! Võib-olla ei olegi vahet, millise südame kambriga sa valid, seni kuni valid südamega.
Autor: Nõid Anete
Loe lisaks: Otsustamise vägi: kõik muutused algavad sinu valikutest
Kui sa ei saanud seda, mida soovisid…
Kas oskad ja julged teha elu muutvaid valikuid?
Meie valikud elus on kui tantsusammud
