Nõia nõuanded: elukaaslase karma ja tema energia mõjutavad inimest tugevalt ja seepärast tasub järele mõelda, kellega suhet alustada

Täiskasvanud inimese elu üks kesksetest sündmustest on kohtumine oma armastusega ja abiellumine. Armastus on see tohutu jõud, mis võimaldab elul Maa peal jätkuda. Sellest ilusast ja samas ohtlikust jõust on inimesed laulnud iidsetest aegadest, sest see võib muuta surma eluks ja elu surmaks.

Enda vaatamine teise inimese silmadega on parim viis iseennast tundma õppida. Seetõttu on armastus kui kõige lähedasem kokkupuutumine täiesti teise inimesega võimalus teada saada, kes sina oled ja mida tähendab teine inimene.

Uus elu tekib kahe erineva energia kokkupuutumisel. Ja muidugi on armastuse peamine tähendus esivanemate pärandis see energia, tänu millele saab suguvõsa jätkuda. Kuna suguvõsa kestmiseks on vaja lapsi, siis on suguvõsa vaimu jaoks tähtis oma järeltulija abielu. Sellest vaatenurgast võib vallalisust pidada õnnetuseks ja isegi patuks. Tihti võib suguvõsa vaim ka ise mõjutada, et täiskasvanud lapsed endale pere looksid: näiteks kui naine on kauaks tüdrukupõlve pidama jäänud, siis võib suguvõsa vaim teda erinevatel viisidel n-ö esile lükata. Suguvõsa vaim võib kaasa aidata oma järeltulija pulmadele. Samuti võib tulevaste vanemate saatust mõjutada veel sündimata lapse hing (tuttavaks teha ja naita).

Ei suguvõsa vaim, sündimata lapse hing ega inimesed ise saa mõjutada armastust kui sellist, selle sädeme süttimist. Väljavalitu on saatuse poolt määratud inimene, kelle juurest on võimatu lihtsalt lahkuda ja kellega kohtumist on võimatu vältida. Võib juhtuda, et ühel või mõlemal inimesel on mingid karma- või energiaprobleemid, mis ei võimalda suhtel areneda harmooniliselt. Ent kui kokkupuutumine on siiski toimunud, tuleb püüda teha nii, et need suhted püsiksid füüsilisel tasandil, sest isegi kui inimesed ei ole füüsiliselt koos, on nad sellele vaatamata kuni elu lõpuni energeetiliselt seotud.

Peaaegu kõigis traditsioonides käsitletakse armastust ja abielu kahe vastandliku jõu, mees- ja naisjõu ühtsuse ja heitlusena. Armastus tekib sädemest, kui kaks südant – kaks energiat – teineteist puudutavad. Lisaks sellele, et armastus on kahe inimese energiate kokkusulamine, on see ka kahe suguvõsa ühinemine. See ei ole just lihtne asi ja see, kas suguvõsa vaim kiidab oma järeltulija armastatu heaks, kui harmooniline on kahe suguvõsa ühinemine ja kuidas see avaldub sellest liidust sündivates lastes, sõltub paljudest asjaoludest.

Igal suguvõsal on oma iseloom ja eesmärk. Mõnikord võivad suguvõsade iseloomud üksteisega vastuollu minna. Seda võib näha ka vere näitel (sest mõnes mõttes veri ju ongi suguvõsa): kui vanemate veregrupp ja reesusfaktor omavahel ei klapi, siis võib see põhjustada probleeme rasedusega ja loote tagasilükkamist, mis tähendab, et organismi kaitsesüsteem ise püüab takistada sellest liidust pärit lapse sündi.

Oma armastusega kohtudes usaldavad inimesed tundeid, mida nad läbi elavad. Ei maksa siiski unustada, et tunded võivad ka petta, mistõttu peaksid noored inimesed õppima vahet tegema armastusel ja seksuaalsel veetlusel. Viimane möödub kiiresti ja jätab inimese üksinda reaalsusega, mida alguses ei märgatud.

Abikaasa karma ja tema energia mõjutavad inimest tugevalt ja seepärast tasub järele mõelda, kellega suhet alustada. Ennast kellegagi sidudes võtad enesele ka osa tema karmast, jagad temaga ta iseloomu, maailmavaadet ja tegusid, samuti tema sugulaste ja esivanemate tegusid. Kusjuures see side ei katke ka siis, kui paar oma suhted katkestab ja lahku läheb, eriti kui neil on ühised lapsed.

Inimest mõjutavad kõik tema partnerid, olgu siis ametlik kooselu või vabaabielu. Seega, kui lisaks armastuse kütketele on inimestel enne pulmi kaine arusaam ka üksteise puudustest ja probleemidest, aitab see tulevikus vältida palju pettumusi. Minnakse ju koos selle inimesega elus veel kaugele.

Inimesed küsivad minult sageli, kas peab ametlikult abielluma. Vastan sellele kindlalt jah. See on psühholoogiliselt tähtis. Suhe ilma abieluta on nooruspõlve jätkumine, sellise suhte puhul eeldatakse alati, et inimesed ei ole oma valikus lõpuni kindlad. Traditsiooniline pulm tähendab mitte ainult staatuse formaalset muutumist, vaid ka erilist rituaali, mille eesmärk on luua head ja tugevad suhted nii mehe ja naise kui ka vastabiellunute ja nende sugulaste vahel. Pärimuskultuuris oli pulmatseremoonia müsteerium eesmärgiga noored täielikult ümber kujundada, muuta nad täiskasvanud pereinimesteks. Lisaks võib see tseremoonia, mis sümboolselt kustutab noorpaari varasema eluloo, et nad saaksid oma elu valgelt lehelt alustada, vähendada ka eelmiste partnerite mõju, mis praeguses olukorras pole sugugi vähetähtis.

Isegi kui inimesed ei taha korraldada traditsioonilist pulma, tasub mõelda selle kui rituaali tähendusele. Näiteks kui noored inimesed puistatakse üle karra või seebimullidega, siis on see otsekui soov, et nende kummagi unistused ja lootused lõhkeksid nagu seebimullid ning et nende ühine elu oleks täidetud “hõbeniitidega”. Kahemõtteline on ka rituaal, kus peig joob pruudi kinga seest vahuveini. Veel üks mitte väga positiivne tänapäevane nähtus on neiupõlvenime säilitamine. Sellisel juhul ei liitu naine ametlikult mehe suguvõsaga – mis aga juhtub siis, kui ta võtab mehe perekonnanime – ega saa sealt ka kaitset ja energiat. Mehe suguvõsalt saadav energia on kõige olulisem laste sünniks. Kui naine võtab mehe nime, saab ta kohe energiat kahest suguvõsast, enda ja mehe omast. Sellist topeltenergiat vajab ta terve lapse kandmiseks ja ilmaletoomiseks. Sel kombel võib naine saada ligipääsu nii omaenda suguvõsa jõule – tänu oma juurtele – kui ka mehe omale, sest nüüd kuulub ta ka sinna. Vastupidisel juhul väheneb last kandva naise võimalik jõud poole võrra.

Kui lapsed ei kanna oma isa perekonnanime, on nad praktiliselt ilma oma isa ja tema suguvõsa toetusest ja kaitsest ning võivad kasvada energeetiliselt nõrkadena, ilma kaitsmata. Tahan rõhutada, et pulmad võivad olla potentsiaalselt üheks kõige tähtsamaks (kui mitte kõige tähtsamaks) rituaaliks inimese elus. Isegi kui tavapärast pulmatseremooniat ei taheta, siis soovitan ikkagi tunda huvi selle vastu, kuidas see on kunagi toimunud. Asi ei ole ainult esivanemate pärandi austamises, vaid ka mõttes, mille traditsioon on kombetalitusse üle kandnud. Pulmatseremoonia juures on kõige tähtsam siiski mitte rituaalide väline vorm, vaid nende sakraalne ja metafoorne tähendus.

Autor: Viktoria Raidos

Allikas: Selgeltnägija Viktoria Raidos: inimese saatuse ja arengu seisukohalt on tähtis oma esivanemaid mäletada ja austada

Selgeltnägija Viktoria Raidos: kolm reeglit, mille vastu ei tohi suguvõsas eksida

Karmalised ja vaba tahte suhted

Šamaan Anu lihtsad õppetunnid, kuidas oma elu maagiliseks muuta

Mis on elu õppetunnid ja kuidas neid omandada?

Seotud