Inimloouurija Jared Diamond kirjeldab värskes raamatus tosinat võimalust, kuidas võiks pääseda inimkond tervet planeeti ootavast katastroofist. Sellegipoolest lõpeb maailm vähemalt sellisena, nagu me seda teame, 2050. aastaks 49-protsendilise tõenäosusega, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Jared Diamond lõpetas Harvardi ülikooli antropoloogia ja ajaloo erialal ning kaitses hiljem Cambridge ülikoolis doktori kraadi füsioloogias. Maailmale rohkem tuntuks sai ta aga hoopis raamatutega, milles kirjeldas ta evolutsioonibioloogiat, antropoloogiat, ökoloogiat ja geograafiat kombineerides inimese arenguloo eksirännakuid kuni tänapäevani. Teostest tuntuimad on Pulitzeri auhinnaga pärjatud “Püssid, pisikud ja teras: lühike ajalugu igaühest viimase 13 000 aasta jooksul” ning “Kollaps: kuidas ühiskonnad valivad äpardumise ja õnnestumise vahel”.
Esimesena mainitud raamatu idee keerleb ümber tõdemuse, et tänaseks ellujäänud ja edukaks kasvanud ühiskonnad ei rajane mõne ühiskonna liikmete geniaalsusel. Nende edu tuleneb olukordade diktaadist, millede eeldus oli omakorda teatud tingimuste täitumine. Neis on olnud alati roll ka inimeste valikutel, aga ellu ei jäänud mitte kõik sarnaseid valikuid teinud kogukonnad.
Ebaõnnestumiseks piisas keskkonna ja geograafilise olustiku erisustest. Teisena mainitud raamatus “Kollaps” kirjeldab autor detailsemalt, kuidas kliimamuutus ja keskkond on võimaldanud ühtedel kogukondadel õitseda ja teistel inimestel hukkuda.
Mai teisel nädalal ilmus teadlase värskeim raamat, mille pealkirja võiks tõlkida “Ülestõus: kriisis rahvaste pöördepunkt”. Pealkirjast hoolimata püüab autor toita optimismi ja pakkuda ilmsesse kriisi sisenevale maailmale tosina ajaloolise näite põhjal pääsemisstsenaariume. Modernse meediavingu mürgituse käes kannatanutele võib paista mehe ennustus eneseabiraamatu müügitrikina. Teadlase hinnangul lõppeb maailm vähemalt sellisena, nagu me seda teame, 2050. aastaks 49-protsendilise tõenäosusega.
Nii võikski raamatu ostes arvata, et saame endale instruktsiooni, kuidas päästa end iseenda käest. Kardetavasti pole raamatu lugemisest siiski kuigi palju kasu, sest individuaalsete valikutega maailma lõppu ära ei hoia. Pealegi leiab ajaloost mitmeid näiteid, milles on ühiskonnad koos oma liikmetega maamunalt kadunud isegi siis, kui nad näevad, mis on valesti ja mida võiks muuta elukorralduses. Muutuste jaoks on vaja näha suurt pilti ja ka suurelt tegutseda.
Kliimamuutused viivad meid 3 miljardit aastat tagasi
Kuidas mõjutab kliimasoojenemine Eestit?
Globaalne kliimamuutus ja osoonikihi hõrenemine ei ole sama asi
Karmid faktid teadlastelt: looduse olukord planeedil Maa
Uuring: inimkond moodustab vaid 0,01% kõigist elusolenditest, aga on hävitanud 83% kõigist imetajatest
Palmiõlitööstus hävitab paradiisi
