Astudes uude hetke on inimesel surmav hirm ja taassündiv lootus kogeda ennast uuena …
Kord seisis Inimene peegli ees ja vaatas seda, millisena ta Maailmast vastu peegeldus. Inimese Hinge kohutas see, mida ta nägi, kui ta vaatas, millisena Inimene, Hinge väljendusena, Maa peal kõndis. Nähtu tundus talle nii õudne, et tema ise, kaaludes musta ja valget, mõistis enda üle kohtu. Hing otsustas, et tema peab olema süüdi, sest tema ülesanne juhatas Inimese teed ja seega määras ta ise endale karistuse. Hinge puhas rüü oli määritud ja Hing murdis oma tiivad, kui ta uskus, et tema ei ole väärt lendama, sest tema külvas Maailma valu ja kannatusi, kui kõndis Inimesena oma teel.
Kui Hing tundis end süüdi olevat, määras ta endale karistuseks Maa peal elades kannatuste kandmise ja nii kõndis ta inimesena elades Vaevade põllul lootuses leida koht, kust sünnib Vikerkaar, uskudes selles olevat märk, et lõpuks on ta oma lunastuse leidnud.
Suurim karistus, millega Hing sai end nuhelda, oli jätta ennast armastusest ilma ja tunda Inimesena elades Hirmu. Hirm oli see, mida Hing nägi Maailmast endale vastu peegeldumas, kui Maailm tundis õudu Inimese ees ja Hing võttis Hirmu enese kanda. Hirmu tundes koges Hing, et olevik kestab lõppematu lõpmatuse ja nii elas Hing Inimese sees kui põrgus, uskudes, et surres ta ei sünni uuesti – Hingel puudus tulevik.
See on inimpõlvede ajalugu, mis kestab inimese mälestustes, veres ja uskumustes – see kohiseb, kõneleb ja elab tema sees. See kõik on nii sügaval, et inimene ei mõista ega tea sinna vaadata. Kord võttis inimene hirmu endasse, andis talle koha enese sees ja nüüd toidab teda. Inimene ise astus hirmu sisse, sest ta nägi seda tõelisena. Inimene ise sulges ukse enese ja Valguse vahel.
Hirm on hulgus, kes otsib endale koda ja toitu. Võttes hirmu endasse lubab inimene ennast hirmule. Hirm on surm, mida inimene kardab. Tehes endas hirmule ruumi, jääb inimesele alles pisku ja selleks, et ise enese sisse ära mahtuda, kasvatab inimene oma keha suuremaks või astub enda seest välja. Inimene ise toidab oma hirmu kujutluste ja piltidega. Hirm kasvab üha suuremaks ja inimesele tundub, et teda hirmutav hetk jääb lõppematu lõppmatusena kestma. See on elav põrgu, kus inimene sureb hetkest hetke teadmisega, et ta ei sünni uuesti.
Inimeses on hirm valu tunda, kogeda seda, mille talumine tundub võimatu. Inimese keha on habras ja õrn, inimene murdub ja läheb katki ning see teadmine teeb haiget ja muudab kaitsetuks. Hirm sünnitab viha, tahte lõhkuda pimedus, mis ründab ja ei jäta inimesele ruumi olemise jaoks, sest hirm sunnib kokku tõmbuma, olematuks muutuma – seda, keda ei nähta, seda ei ole olemas, kui ei ole olemas, siis ei saa ka midagi juhtuda.
Kui kardetakse seda, mis saab siis, kui… maalitakse pildid, mis on kujutlustest sündinud õuduslood, kuid närvekõditavast saab ahistus. Hirmu tundes kasvab ja saab jõudu see, mida kardetakse, sest see, mis on olemas kujutluses, muutub nähtavaks ja hakkab oma elu elama. Reeglid, seadused, tavad – kõik see, mille vastu võib ja saab eksida on raamid, millega mõõta ja määrata, sõnu väänates, karistusi. Manipuleerimine, teadmatuses hoidmine, nimetu ja määramatu ohuga ähvardamine – see on hirmu all hoidmine, kuulekuse ja vaikuse nõudmine, masside valvates haldamine.
Hirm tarretab oma jäisusega, hoiab paigal alandliku ja kuulekana. Alandlikkuses nõtkutakse põlvedest, et kummarduda ülemate ees. See, kes ei karda, seda ei saa allutada ega anastada ja nii külvatakse hirmuseemned, et inimene tõmbuks kaitsesse, kahtlustused ja umbusaldus ümbritseva vastu levivad siis kulutulena. Inimesest kaob julgus ja sära tuhmub, sest ikka on kusagil keegi, kellel on suurem ja õigem võim määrata reeglid, süüdistada, mõista kohut, kaaludes õiget ja valet, otsustada karistuse suurus ja kustutada valgus.
Inimeses on hirm, et talle jääb kättesaamatuks ning ta ei saa elada hetkes, kus kõik on olemas, kus mitte midagi ei ole üle ega puudu, kus on soe, valge ja kergus olemas olla. See on Sinilind, kui elamise lunastus, mille poole ollakse, püüeldes ja ihates, teel. See on see, mis on seal, kus inimest veel ei ole, sest inimene on kinni käesolevas hetkes, ta on Hirmu käes vangis. Inimeses on lootus, et kord tuleb ka tema jaoks aeg, kus on helgem, valgem, palju parem ja ilusam, kui see, mis on praegu. Kui kõnnitakse pimeduses, siis usutakse, et kord saabub Valgus Valge laevana, kuid Valgus on iga inimese sees olemas.
Inimene kardab, et ta ise ei oska oma elu õigesti elada, sest inimene elab teadmisega, et kord saabub päev, mil ta seisab kohtu ees ning tema puhtust ja elu hinnatakse ning kaalutakse. Kuid igal Hingel on oma teekond ja ülesanne, vahel tuleb vastu astuda, rikkuda ja murda – kogemuse saamiseks. Kardetud põrgu – see, millega inimest hirmutatakse ja kontrollida püütakse, öeldes talle, et see ootab teda ees, on tegelikult inimese enda hirm inimese enda sees. Nö kohtu ette astumine on oma hirmule otsa vaatamine. Põrgus põlev puhastustuli, mis eraldab puhtad hinged mustadest, mõistes ühed igaveseks põrgutulle, aga teised lubab taevariiki, on hirmust läbi astumine. Hirmu sisse astumine on suremine, see on hetk, kus enam mitte midagi ei seo ega ole, läbielatud tunderaskus põleb tuhaks ja inimene tõuseb kergusest üles poole, sündides uuesti uuena uude hetke.
Hing ise mõistis kord end süüdi, määras karistuse ja ainult tema ise saab end vabastada ning anda endale tiivad tagasi. Hingel on hääl, mis kõneleb inimese kehast, kui Inimene lubab sellele vallanduda. Hing otsib sidet Maailmaga, soovib rääkida, et ennast kuuldavaks teha ja vabaneda sellest, mis tema sisse on kogunenud – lasta oma hirmudel minna, et hirmu lahustudes vabastada Inimese keha Valgusele.
Rännak
Sina, Inimesenarmas ära jäta hirmu tundes oma sammu pooleli, vaid astu edasi. Sina ise murdsid oma tiivad, kui uskusid, et Sina oled vähem ja Sinu Hing on must. Jah, alati Sina inimesena ei tea ega mõista, miks Sa valisid nii olla, teha, elada, sest see on Hinge teekond – osa suurest Mängust. Sa ei anna enam oma keha hirmule koduks, Sina ise oled enese sees ja kui tunnedki hirmu, siis vaatad talle otsa ja astud temast läbi, sest see, mis kord tuleb, tuleb nagunii ja saab Sinu osaks. Sina ei ole nähtamatu, sest Sina oled olemas.
Kõigel siin Maailmas on oma hääl, ka Hingel Sinu sees on oma hääl. Hing kõneleb Sinu ja Maailmaga läbi Sinu hääle. Mine istu jõe kaldale, seisa mere rannale, kõnni metsas, sõida maanteega kulgedes kaasa, kallista puud või leba kivil tähistaeva all. Ühine Sind ümbritseva häälega, lase sellel ennast hoida ja toetada, et julgeksid avaneda ja usaldada Hingel kõnelda. Voola ja liigu kaasa ürgse ja iidsega, astu ühes algsete elementidega. Sageduse muutus Sinu sees on see, mis vallandab tõkke ja nii saab Hing Maailmaga kõneleda.
See kogemus võib olla ehmatavalt hirmutav, sest Sinu seest vallandub hääl, mis ei ole Sinu oma, aga justkui on ka. See hääl on võõras, kauge, sügav ja võimas. Selles hääles on ürgsus ja igavikuline mõõde. Ava ennast ja lase Hingel kõneleda. Lase häälel vallanduda ja voolata, tõkked murduvad, hirm uhutakse mustusena välja ja Sinule on taas ruumi enese sees. Kasuta oma häält, Sinu hääles kõneleb Hing ja läbi selle oled Sa ennast peopesale võtnud. Ära vormi ega otsi sõnu, kõrgust ega oskust. Hing räägib häälena voolates iseendana ehedalt väljendudes.
Sinu enese Hinge hääl on see, mis hoiab ja lohutab Sind, peseb ja puhastab, hoiab peopesal armastuse hellas süleluses. Valgus Sinu sees süttib, kui Sa näed oma Hinge, kuuldes teda oma hääles Sinuga rääkimas. Nähes oma Hinge Sa tead, et Sinul on tulevik. Sina sünnid igas uues hetkes uuena astudes läbi Hirmu elavana Valguse sisse.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: 7 tarkust, mida su hing tahab, et sa teaks
Seal, kus pole hinge, seal ei ole elu
Mida teha siis, kui hirm kipub su elu kontrollima?
Kas sa julged elada või hoiab hirm sind tagasi?
