Naer on viimane, mida veel saab teha

Loen juba aastaid igapäevaseid mõlgutusi Ameerika põlisrahvaste veebiportaalist Valge Piison (White Bison http://www.whitebison.org). Üsnagi tihti võib sealt leida tarkuseteri, mille võinuks sõnastada ka meie esivanemad. Heaks näiteks on postitus möödunud nädalast:

“Naer on eluline vajadus, mis ei maksa palju. Vanarahvas ütleb, et naermisvõime on meie elu üks suurimaid tervendavaid jõude.”
Larry P. Aitken, CHIPPEWA

Naer on hea stressikaotaja. Naermine levitab tervendava väe üle kogu meie keha. Naer aitab tervendada suhteprobleeme. Naer võib muuta teisi inimesi. Naer võib tervendada haigeid. Naer on vaimne. Meie kui põlisrahva suurimaid andeid on olnud meie võime naerda. Huumor on omane kõigile põlisrahvastele. Vahel ongi naermine ainus asi, mida veel saab teha.

Suur Vaim, lase mul naerda, kui ajad muutuvad raskeks!

Ja ajad muutuvad talve lõpul tõepoolest raskeks. Päevane päike soojendab ja meelitab puude lõunakülgedel mahla liikuma, öine ja varahommikune pakane püüab kõike taas jäätada. Päeval pehmeks sulanud lumepinnale tekib öösel-hommikul nugateravate servadega jääkirme, mis metsaloomade jalad verele kriimustab. Vanematel aegadel kippus ka talupidajatel nii inimeste kui loomatoidust nappus kätte tulema. Vastlapäevaks jõuti sügisel sissesoolatud sealihatünni põhjani, kus ootasid seajalad. Siit ka seajalgade söömise komme vastlapäeval. Lihtne oli vastlapäeva järel algava paastu aegu lihast loobuda – seda lihtsalt polnud. Samas ei olnud sellest ka suurt häda – kevadele vastu mindi rõõmsa meele ja naeruga. Hea hoo selleks andis sisse vastlapäev, mis oli nagu mõtteline liug läbi talvelõpu kevadesse. Vastlapäeva juurde kuulus alati naljategemine ja naer. Naer ja kilked saatsid ka liulaskmist mäelt.

Seajalaluule puuriti kaks auku sisse, pandi nöör läbi ja tehti vurr. Samalaadseid vurre keerutati ka Ida-Siberis kamtšadaali rahva juures, kus vurr tehti vaalaluust ja riputati lakke. Hiidvurri keerutati talve ärasaatmispeol kuni vurri nahkrihmad katkesid. Kahes vastandsuunas pöörlev vurr aitas kutsuda tuuli, mis talvetardumuse ja jää murdma pidid. Kuigi meil pole vastlavurri keerutamise mõjust ja tähendusest midagi üles kirjutatud, võiks siiski arvata, et talvelõpu vurritamisel sama mõte võis olla.

Vastlapäeval on oluline, et igaüks toast välja mäe peale tuleks. Umbsest toast väljatuleku nõue saadab meie rahvapärimuses alates vaabruari algusest pea kõiki tähtpäevi kuni jaanipäevani välja. Millegipärast on just kevadel oluline, et me tuppa kopitama ei jääks, vaid õue värske õhu ja päikese kätte end viiks. Kindlasti tasub seda nõudmist ja nõuannet järgida ka tänapäeval, et jagu saada kevadväsimusest ning sammu pidada iga päevaga uueneva loodusega. Heaks abiks on meile selle juures üldrahvalikud ettevõtmised nagu suusa- ja uisumaratonid, lipuheiskamised ja kõik muu, mis meid õue kutsub.

Lisaks vastlapäevale on algavas nädalas ka madisepäev ehk matsipäev 24. veebruaril. Põnev on see, et meie maarahvast põlastavalt matsirahvaks kutsuti ja just matsipäev meie omariikluse väljakuulutamise päevaks sai. Veelgi põnevam on see, et sügisesest madisepäevast 21. septembril 1217, kui koos Lembitu langemisega madisepäeva lahingus kadus omariikluse lootus kuni sügisese madisepäevani 1917. Me olime täpselt seitsesada aastat nagu needuse all ilma võimaluseta oma riiki moodustada ning sellele järgneval esimesel madisepäeval, kevadel 1918, me oma riigi ka kohe välja kuulutasime.

Matsirahva ja Matsi nimega on seotud ka lugu, mida räägitakse Võnnu lahingu kohta, mis Vabadussõjas tõi võidu sakslaste üle. Kui lahingu järel vaherahu sõlmiti, laulsid sakslased saksa hümni. Meie praegust hümni polnud veel ametlikult hümniks kinnitatud, kuid midagi tuli vastu laulda. Ja siis oli üks söakas mees võtnud lauluotsa üles, millega kõik teised rõõmuga kaasa tulid: “Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!” Nii võib seda vahvat laulu üheks eelhümniks lugeda, nii nagu ka laulu “Mu isamaa on minu arm” võib kaashümniks pidada.

Naeru- ja rõõmurohket kirgast paastuaega meile kõigile kevadega sammu pidamiseks!

Autor: Mikk Sarv