Nädala Alkeemik. SAALE KAREDA: Uue elamisväärse ühiskonnakorralduse loomiseks on vaja liikuda konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda

Oled ühiskonna transformatsiooniprotsesside uurija – mida see täpselt tähendab? Mida uurid, vaatled ja analüüsid? Ning – misjaoks see kõik?

Ma olen erialalt muusikateadlane, aga juba palju aastaid olen valmistunud tegelikult hoopis teiseks ülesandeks. Iga inimene peaks elus tegelema sellega, mis on tema kutsumus, isegi kui see ülesanne võib argimõistuse jaoks esialgu tunduda raskesti teostatav. Meid on selles ühiskonnas püütud programmeerida nii, et kelleks sa ennast pead, et arvad suutvat midagi muuta? Kui aga just neis ühiskondlikes muutumisprotsessides osalemine osutub sinu kutsumuseks, siis ei ole tegelikult võimalik selle eest ära põgeneda, vaid tuleb oma sisehäält kuulata ja seda teed käia.

Ajakirjas “Muusika” kirjutasin 2002. aastal artikli ühest väga erilisest austria heliloojast Georg Friedrich Haasist ning tsiteerisin tema mõtteid ooperi “Öö” saatesõnast, mis mind juba tollal väga sügavalt puudutasid: “Ikka ja jälle küsin ma endalt, mis õigus on mul varjuda oma rahulikku heliloojapesakesse, et nikerdada ainuüksi muusikaliste kriteeriumidega määratletud helimaterjali kallal, et kuulatleda peeni ülemhelihäälestuse diferentse, et tegelda kõlade ja kõlastruktuuridega, sel ajal kui minu ümber sünnib mõndagi, mis erineb näiteks Bosnias või Ruandas toimuvast ainult suurusjärgu poolest”.paradigma ühiskondlikud tugistruktuurid peavad olema loodud enne kui vana süsteem täielikult koost laguneb.

Mis seisukorras on meie ühiskond, meie tsivilisatsioon praegu?

Sa ei oota ju ometi, et ühes lühikeses intervjuus oleks võimalik sellele küsimusele vastata?

Kui hästi taandatult läheneda, siis ühest küljest loomulikult võrdlemisi hull – ja sellest pole mõtet siinkohal pikalt pajatada, sest seda infot on kõik kohad täis. Teisest küljest on olukord väga lootusrikas ning ma keskendun oma töös justnimelt sellele küljele. Kuna vana paradigma ehk seda planeeti pikalt oma haardes hoidnud jõud ja süsteemid läbivad praegu suurt langust, siis avaneb meie silmadele nähtavas maailmas päris korralik agoonia, mida püütakse hirmu ja paanika külvamisega veelgi võimendada.

Samal ajal aga tõuseb Maa energeetiline sagedus ning teadlike inimeste energeetiline sagedus. Kuna meedia sellest ei pajata, siis ei ole see n-ö silmale nähtav ega kõrvale kuuldav, aga tundlikud inimesed tajuvad seda ja saavad vastava informatsiooni infoväljadest kätte. Just tänu sellele on meil võimalik luua hoopis teistsugust elukorraldust kui siin planeedil viimased aastatuhanded nähtud. Kui inimesed ainult taipaksid, milleks nad tegelikult võimelised on, siis suudaksime luua uue ja kõrgema teadlikkusega ühiskondliku paradigma väga kiiresti. Iga hing on aga oma vaimsel teekonnal just seal, kus ta parasjagu on ning kedagi kuhugi vägisi tirida ei saa ega tohigi. Küll aga saab edasi minna kõrgema teadlikkusega inimestega ning luua koostöös nendega elukorralduse alternatiive, mis tõepoolest teenivad inimest ja mitte kasumlikku süsteemi, ning teevad seda kooskõlas loodusega.

Vaadates argipäevaseid uudiseid meedias võib optimism ja lootus võimalikust helgest tulevikust üsna kergelt hääbuda, asemele tõusta sõjahirm ning valitsevast rumalusest, egoismist, ahnusest ja raiskamisest tulev lootusetus. Tihti soovitatakse sel puhul uudiseid mitte lugeda, ometigi on inimesesse instinktiivse tasandil kodeeritud soov ja vajadus olla kursis enda ümber toimuvaga. Kuidas siis hoida end kursis sellega, mis maailmas toimub, aga ilma enamasti sellega kaasneva õõva ja hirmutundeta?

Eks ma ole ise ka aastate jooksul kõikunud nende kahe pooluse vahel (halbade ja heade tulevikustsenaariumide mõttes) ning olnud ka sügavalt masendunud paljude lootusetuna näivate tendentside pärast. Viimasel ajal saan järjest rohkem kätte informatsiooni kõigist neist väga positiivsetest arengutest, mis asuvad meil tegelikult käeulatuses ehk nagu ma juba palju kordi olen väljendanud – teadvusenihke kaugusel. Kuna elame vana maailma loojangu ja uue, teadlikuma ühiskonnakorralduse tõusu ajal, siis tuleb endale selgelt aru anda, et eelkõige saame ja peame vastutama iseenda eest – oma füüsilise, psüühilise, vaimse tervise eest. Ehk selleks, et me kõigest sellest kaosest ja anarhiast terve psüühikaga välja tuleksime, peab tegema väga teadlikke valikuid.

Tuleb ka endale aru anda, et suur osa uudistevoogusid luuaksegi selleks, et külvata hirmu ja paanikat, see muide käib ka teatud osa nn alternatiivmeedia kohta. Mida hirmunumad on inimesed, seda kergem on nende üle valitseda. Mina siiski jälgin (nii peavoolu meedia kui ka muude kanalite vahendusel) teatud arenguid ja nn uudiseid, aga olen õppinud tegema seda distantsilt, st ma ei anna ära oma emotsionaalset energiat nendele teemadele, sest vastasel juhul võiks kergesti kaotada töövõime. Ma jälgin neid hoopis teise pilguga, sest enamasti tajun kohe ära, millised taotlused, taustad ja arengud on mingi nn uudise või sündmuse taga. See info on mulle lihtsalt nii ilmselge ja mul on raske tegelikult aru saada, kuidas on võimalik neid asju mitte läbi näha.

Elades infoühiskonnas propaganda, pealkirjanduse ja klikimajanduse ajastul, kus iga kisa müüb midagi ja pea iga uudise tagant võib leida mõne huvigrupi lobbytöö ning igaühel on õigus oma arvamusele, oma tõele ja selle kuulutamisele – kuidas ära tunda tõelist tõde? On see üldse olemas..?

Selleks, et hakata selgemalt eristama tõelust näivusest, tuleb teha endaga tööd. Eelkõige on selleks vaja vaikust ja aega iseenda jaoks, et põhilised asjad selgeks mõelda ja tunnetada. On muidugi olukordi, kus pole võimalik endale seda aega võtta. Aga kui kisa ja lärm hakkavad elamist takistama ning ei jäta enam ruumi mõtestatud eksistentsile, siis tuleb küll midagi kardinaalset ette võtta ja oravrattarallilt maha astuda.

Oled öelnud, et uue ühiskonna alussambad peaksid olema vabadus, väärikus, vastutus – need mõisted on tänaseks oma algsest olemuslikust tähendusest pehmelt öeldes eemaldunud, deformeerunud, muundunud, väändunud… Ja kuidas jõuda selleni, et iga indiviid – ka see, kes mugavalt suurkorporatsiooni juhitoolilt teeb otsuseid omanike kasumi kasuks, mitte oma järeltulijatele elamisväärse keskkonna säilitamise nimel – oleks teadlik iga oma teo eest vastutuse võtmise vajalikkusest ja kohustusest?

Kas pead suurkorporatsioonide all silmas tänaseid nn riike?
Sõna “vabadus” on jah hullusti kuritarvitatud nii nagu ka sõna “demokraatia”. Sõna “väärikus” me aga naljalt tänapäevasest kõnepruugist ei leia ning sõna “vastutus” ilmub välja alles seoses mingi suuremat sorti katastroofiga. Aga nagu öeldud – vana maailm on agoonias ning suurkorporatsioonide juhid ühes sellega. Agoonias olevat süsteemi või inimest enamasti aidata ei saa. Me ei saa paraku paljusid asju siin selles nähtavas maailmas muuta.

Aga me saame keskenduda nendele tegevustele, mille käigus meie loovat energiat ei imeta mitte musta auku, vaid kus me suudame luua midagi uut ja paremat võrreldes vana maailmaga. See on ka võitluskunstidest tuntud nõks, et kui sind ründab suur ja kogukas vastane, siis põikle eest nii osavalt ära, et ta oma suure raskuse all rünnaku käigus ise kokku kukuks. Midagi niisugust toimubki praegu selle koguka ja vastutustundetu vana maailmaga – ta jooksutab endal praegu ise juhtmeid kokku. Meil ei ole mõtet sinna protsessi oma nina toppida, sest sinna võib karvupidi vahele jääda. Keskendugem pigem neile tegevustele, mis loovad väärtusi – tõelisi väärtusi nii teiste kui enda jaoks.

Kuidas luua ja säilitada sisemist rahu ja tasakaalu?

Keerulistel ja segastel aegadel peab igaüks suutma oma psüühilist vastupanuvõimet hästi hinnata ning püüdma luua endale tingimused, kus ta saab hästi teha just seda tööd või tegevust, milles ta on kõige andekam ja mida ta armastab teha. Meie ühiskonnas on praegu liiga palju mõttetuks muutunud tööd, mis tekitab inimestes kas otsesel või varjatud kujul depressiooni. Isegi kui ellujäämiseks tuleb teha mingit tööd, mis pole meie jaoks õige, siis on alati võimalik sinna kõrvale leida tegevusi, mis toidavad meie hinge ja vaimu ning mis annavad meie elule mõtte.

Me vastutame eelkõige iseenda korrashoiu eest, alles seejärel saame vastutada oma lähedaste eest ning kui siis veel vaba energiat üle jääb, saame võtta enda kanda ka laiemaid ühiskondlikke ülesandeid. Rahu ja tasakaalu säilitamiseks peab looma elusaginast tagasitõmbumise võimalusi – vaikuses, iseendaga, looduses viibimise võimalusi. Tänapäeva inimene kipub iseenda eest sageli ära jooksma lõpututesse tegevustesse ja siis imestab, miks ta küll on nii stressis ja katki.

Iseenda tuumaga kontaktis olemiseks tuleb võtta aeg maha ja vaadata enda sisse. Kõik vastused meie elutähtsatele küsimustele on olemas meis endis, pole vaja joosta keel vestil mööda gurusid ja muid autoriteete. Vahel küll on tõesti vaja ka tagasisidet teistelt targematelt inimestelt ning teatud virgutavaid impulsse, aga tööd iseendaga ei tee meie eest ära mitte keegi teine.

Milline on sinu tulevikuvisioon Eestile?

Teistsugune elukorraldus, mis väärtustab inimest ja loodust, on kõigi võimaluste kvantväljas Eesti jaoks olemas. Selle info allalaadimiseks ja elluviimiseks on vaja teatud hulka julgeid, tasakaalukaid, avatud südame ning kõrge teadlikkusega inimesi. Uut ühiskonda saab luua meeskonnaga, kus inimesed usaldavad üksteist, kogu protsess on läbipaistev, keegi ei püüa kellegi üle võimutseda, st selles töös pole kohta vanadel võimu- jt egomängudel. Igaüks annab endast parima selles vallas või valdkondades, milles tema on andekas ja võimekas, üksteist toetatakse ja aidatakse iseenesestmõistetavalt ning delikaatselt. Meil kõigil on omad tugevad ja nõrgemad küljed, kõrgema teadlikkusega meeskonnas toimub nõrgemate külgede tasakaalustamine teiste poolt loomulikult ja vahel isegi märkamatult, sest eesmärgiks on ju luua elukorraldust kõigi olendite kõrgeimaks hüvanguks. Mul on suur au ja rõõm töötada juba praegu koos selliste inimestega.

Kokkuvõtlikult – uue elamisväärse ühiskonnakorralduse loomiseks on vaja liikuda konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda.

konverentside sarja idee ja eesmärkide kohta SIIT.