Müstiline muusik Oleg Pissarenko jagab Alkeemia lugejatega oma maagilismüstilist muusikamaailma ja huvitavat isiklikku ilmavaadet. Pikemalt kuuleb sellest juba sel pühapäeval, 6. märtsil kell 14 Raadio 2 saates ” Hallo, Kosmos!” ning lummavale muusikarännakule kutsub ta juba 17. märtsil kell 19 Nordea Kontserdimajja.
Millal ja kuidas kuulsid Muusika kutset?
Arvan, et oma roll selles oli peatraumal, mille 12-aastasena üle elasin. Sattusin koomasse, kus viibisin nädal aega. Võib olla nihkus miski peas kas paika või paigast ära. Igatahes tulin elavate sekka teist korda, kui nii võib öelda. Aga muusika on olnud minu ümber muidugi lapsepõlvest peale ning mida vanemaks ma sain, seda kindlamaks muutus mõistmine, et pean olema lavaartist ja tegema enda Muusikat!
Milles seisneb muusika võluvägi?
Muusika on nähtamatu, nii nagu meie eksistentsi paljud olulised komponendid. Võtame näiteks – Jumal, hing, mõte, armastus… Neid nähtamatuid, kuid samal ajal põhjapanevaid ja elu olemust määravaid nähtusi on mitmeid ning muusika on üks nendest.
Milline on see seisund, kuhu muusikaga tegelemine sind viib?
Kui kirjutan uut lugu, satun sageli erilisse seisundisse, mis on sarnane armumisele. See tunne on nii tugev ja kõikehõlmav, et mängin ja mängin oma lugu ning ei taha mingi hinna eest mängimist lõpetada! Sarnaselt sellele, kuidas armunud inimesed ei taha, et nende armastus kunagi kustuks.
Mis on muusika taga?
Muusikal on tohutu jõud, see võib muuta maailma. See võib inspireerida või hävitada, panna armastama või vihkama, aidata keskenduda või mediteerida. Muusika võib aidata ära tunda elu mõtte lõhna. Mis siis on selle taga – raske inimeste keeles öelda, igatahes on see miski hoomamatult suur ja võimas.
Sa oled öelnud: “Kui sa ükskord päriselt ärkad, siis taipad, et kõik on võimalik” – mida sa siin selle ärkamise all silmas pead?
Tunnen, et see, kuidas me oma igapäeva reaalsust tajume, sarnaneb unega. Oleme oma meelte vangid, uudistesaadete ja pankade orjad, valitsejate mängunupud. Olen järjest enam hakanud tundma, et tõeline reaalsus on midagi absoluutselt, totaalselt erinevat sellest, mida me silmadega näeme või ajuga mõistame. Seda tunnet on väga raske mõista või teistele seletada. Tunnen, et meil on tarvis õppida “nägema” materiaalse piiratud tegelikkuse taha ja muusika saab olla selleks sobiv vahend, uks või silm.
Kus me, inimkond, hetkel omadega selle ärkamise mõttes siis oleme?
Nagu juba ütlesin, sügavas une seisundis, kuid arvame, et oleme targad ja järjest targemaks saame. Haridussüsteemid on loodud, teadlased teevad tublit tööd jne. Kuid olen veendunud, et lähima kümne aasta jooksul mõistame me (ilmselt enda jaoks suhteliselt ootamatult) midagi sellist universumi olemuse kohta, mis muudab meie reaalsustaju totaalselt. Me saame ilmselt aru, mis on PÄRISELT. Siis mõistame ehk miks meie praeguses maailmas nii palju absurdset toimumas on.
Kuidas inimesi hoolivama ja vägivallatuma maailma poole suunata? On see tänast olukorda ja inimeselooma loomust ja meie duaalset maailma arvestades üldse võimalik?
Ma arvan, et hoolimine algab elu mõistmisest. Kui mõistad elu olemust, ei saa saa lõdva käega tappa, sealhulgas loomi. Sellepärast olen loobunud liha söömisest, olles veendunud, et meil, inimestel, pole vähimatki õigust endast nõrgemaid naudingu saamise eesmärgil massiliselt mõrvata. Ellujäämine pole ammu enam mingi põhjus, miks inimesed loomi tapavad. Meie ajal on taimetoitlus mitte trend, vaid elementaarne elust hoolivuse üles näitamine. Teine samm on see, kui inimene loobub enda teistest õigemaks või paremaks pidamisest, mis pole sugugi nii elementaarne, kui see kõlab. Kui õpime nägema materiaalse keha taha, mõistame ka, ei rahvustel ega rassidel pole tol tasandil mingisugust vahet. Siis kaob ka õigus ühtesid paremaks pidada, teisi samal ajal oma heaolu nimel ära kasutades.
Milliste eksitentsiaalsete teemadega sa praegusel ajajärgul oma loomingus tegeled?
Minu selle aasta suure kontserdi pealkiri on Päriselt. See muusika võib aidata ära tunnetada, mis on meie elu olemus päriselt.
Millised on sinu arvates hetkel kõige olulisemad teemad, millega Eesti ühiskonnas peaks tegelema, aga mis on kahesilmavahele jäänud?
Üks on enne mainitud taimetoitluse kui elementaarse toidukultuuri sisse viimine kooliprogrammi. Algklassides peaksid juba inimesed teada saama, mida tähendab kikerhernes, nagu üks sõber mulle hiljuti ütles. Teine on muusika tasuta tarbimne, sealhulgas spotify jt. Peame mõistma, et näiteks ravimitootja ei suudaks kunagi uute ravimite arendamisse investeerida, kui peaks kõik pärast tasuta laiali jagama. Sama on ka muusikaga – me arvame, et tasuta saadu ongi õige, aga see tapab muusikut kui ettevõtjat. Ma arvan, et õige on teha nii – leia spotify-st lemmik artist ja siis osta tema plaat iTunes’ist. Aga olulisi teemasid on palju, ma räägin praegu suhteliselt kitsalt ja ilmselt antud hetkel aktuaalsest.
Sa oled aastaid ka õpetaja olnud. Mida olulist jääb meie haridussüsteemis vajaka?
Meil on ammu ära kadunud õpetaja rolli õige mõistmine minu arvates. Kogu süsteem on üles ehitatud kvantiteedile – pearahad, koormused jne. Ma pean silmas keskastme kutsekoole, kus töötanud olen, aga kõrgkoolides on nähtus ju sama. Õpetaja tähtsaimad ülesanded meie süsteemis on õppekava järgi info edastamine, päeviku täitmine, koosolekutel osalemine ja palgapäeva kannatlik ootamine. Arvan, et vanal ajal eksisteerinud jüngri ja guru suhe on ainuõige. Kui on olemas üks inimene, kes tahab teada ja teine inimene, kes teab, siis nendevahelises dialoogis ongi võimalik kogu õige “haridussüsteem”, mitte aga päevikud, ainepunktid, koormuslehed, arenguvestlused jne.
Kuidas olla tõeliselt vaba?
Tõeliselt vaba saab olla siis, kui saad tunda end vabana kui laps. Nagu laps selles vanuses, kus infoühiskond või haridussüsteem pole veel tema olemust moonutada suutnud. Kui näed maailma päriselt, nii nagu see tegelikult on, siis oled Prii Laps, tõeliselt vaba!
Mis on õnne valem?
Ilmselt tunda ära, mis on päriselt sinu oma ja tegeleda sellega.
Milline peaks olema see maailm, mille pärandame oma lastele?
Prii Lapse Ilm, vabade inimeste maailm. Muidugi kõlab see loosunglikult või utoopiliselt, aga püüdlema peab ja olen veendunud, et see suund on ainuõige!
Mida pakud kuulajatele oma 17. märtsi kontserdil Nordea kontserdimajas?
Oleme laval neljakesi – mina kitarri ja jutuga, Raun Juurikas klahvpillidel, Mihkel Mälgand kontrabassil ja Ahto Abner löökriistadel. See bänd on eksisteerinud juba 11 aastat ja oleme päris paljudelt lavadelt sellega läbi käinud, nii Eestis, Euroopas kui ka Venemaal. Enda muusikast on raske rääkida, aga loodan, et peab paika see, mida üks sõber minu muusika kohta on öelnud – see on muusika, mis puhastab hinge.
Oleg Pissarenkoga ajas juttu Ingrid Peek
Kuula Oleg Pissarenko müstilisest maailmast Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
Uuri lisa Oleg Pissarenko Bandi kontserdi kohta neljapäeval, 17. märtsil kell 19 Nordea Kontserdimajas kodulehelt www.olegpissarenko.com ja facebookist.
* * *
Oleg Pissarenko on eesti kitarrist, helilooja, ansamblijuht, jazz- ja rütmimuusikakultuuri aktivist. Narvas sündinud Pissarenko lõpetas Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli levimuusika osakonna soolokitarri erialal Mart Soo klassis aastal 2001. Ta tegutseb vabakutselise muusikuna, viljeledes originaalloomingut, mida on nimetatudjazz-minimalismiks ehk muusikaks oma lihtsuses ja loomulikkuses ning hüpnagoogiliseks minimalism/post-rock-jazziks ning kirjeldatud kui “aegamisi õidepuhkev rõõm”, “light-nirvana”, “läbipaistev jazz” ja “midagi enamat kui muusika”. Tema juhtimisel sündinud ka Tartu Jazz Club, Narva Jazz Club, Tartu jazz- ja rütmimuusika festival IDeeJazz ning ta on olnudHeino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli rütmimuusika osakonna asutaja, juhataja japedagoog. Alates 2010. aastast on ta Eesti Jazzliidu juhatuse liige. Sama aasta sügisest kuni aastani 2014 tegi ta Eesti Rahvusringhäälingu Raadio 4-s iganädalased muusikasaatedDžässipark.
Tiitliga “ERRi aasta muusik 2013” pärjatud Oleg Pissarenko loob oma muusikaga erilise maailma, esteetilise mini-universumi, millest sünnib maagia. Pissarenko heliversumit ongi raske nimetada jazziks – vähemalt selle klassikalises mõistes. Essentsist kumab nii 70-ndate instrumentaalrokki, post-punki elemente kui ka meditatiivsust. Kasutatud helide vaoshoitus ei takista väljendamast eredaid emotsioone, tabades kuulajat iga heliga otse südamesse. Ta on avaldanud 8 autorialbumit – “IHTYS” (2002), “The Little One’s” (2004), “The Book’s Burning” (2005), “Valguse värvid” (2007), “Prii lapse ilm: Free Child World” (2009), “Kes Sa Oled / Who Are You” (2012), “Point” (2015) – ja teinud koostööd paljude teiste tuntud artistidega. Pissarenko on esinenud lavadel ja festivalidel Eestis, Taanis, Rootsis, Prantsusmaal, Hollandis, Soomes, Venemaal, Ukrainas, Lätis ja Leedus.
