Alkeemia uuris Marellalt looduspäraseid ilunippe ja seda, kuidas Eestimaal taimede ja looduse väekust esile tuua, nende maagiline essents ära tunda ning iseenda ja külaliste heaks tööle panna.
Oled väga kaua õpetanud spaateenindajaid, kosmeetikuid. Mis sind on sind viinud loodustoodete juurde, kui valikut on tegelikult ju nii palju?
Minu tee loodustoodete ja “vanaemade ilunippide” juurde algas juba paarkümmend aastat tagasi, kui ma asusin tööle imelises Pädaste Mõisas, mille motoks oli “lihtne luksus” ning kus me püüdsime kogu tiimiga oma klientide jaoks luua selliseid erilisi elamusi, mis haaraksid korraga inimese kõik kuus meelt.
Spaahoolitsuste väljatöötamisel otsisime vanu Muhu taimetraditsioone ja pidasime nõu kohalike taimetarkadega. Kasutasime kohapealset toormaterjali alates õuntest ja heinast ning lõpetades põisadru ja koduõllega. Nii et iga minu spaateenindaja tööpäev sisaldas lisaks klientide teenindamisele ka erinevate ravimtaimede korjamist ja kuivatamist, merest adru või metsast metsmaasikate toomist ning kreemide ja maskisegude valmistamist. See oli väga põnev ja uusi teadmisi täis. Nautisin igat oma tööpäeva sellest kaheksast aastast. Olin üdini armunud spaa- ja wellnessmaailma, kuid mulle tundus üha enam, et tavapärase haridusega massöörid ja kosmeetikud ei suuda uuenenud kliendituru nõudmisi täita. Inimesed olid hakanud spaadest üha rohkem ja rohkem otsima meelelisi elamusi, mitte ainult lõõgastust ja basseinivõimalust.
Kuna hoolitsusi pakkusid juba ka turismitalud ja väikesed spaad, siis oli tekkinud vajadus ka multifunktsionaalsema heaoluvõluri järele. Juhus viis mind kokku Kuressaare Ametikooli tolleaegse arendusdirektoriga ja meie mõtted said plaanideks. 2011 aastal alustasime koos läbi ühe rahvusvahelise projekti spaateenindaja eriala õppekava koostamist ja testimist.
Et saada heaks ökokosmeetikuks on kindlasti vaja kirge ja pühendumist, sest see nõuab väga palju teadmisi ja pidevat enesetäiendamist ning aega katsetusteks ja tagasiside analüüsimiseks. Ökokosmeetiku koolitus on alles esimene etapp sellel põneval teel.
Millised on maailma trendid loodusspaade ja ökokosmeetika osas? Kuhu me oleme täna liikumas?
Rääkides ilumaailma trendidest peame vaatama laiemalt, kuhu on inimene täna teel, kes ta täna on. Tänapäeva inimest kimbutab stress. Ma ei pea siin põhjusena silmas mitte ainult igapäevaseid elumuresid ja karjäärisurvet. Paljud meist töötavad arvutiekraani taga, kontorites on konditsioneeritud õhk ja kunstlik valgus, kaob ära ajataju. Kaotatakse omavahelise vahetu suhtlemise oskus ja kontakt loodusega, ei suudeta uinuda, söömisharjumused on muutunud ebatervislikumaks ja eluviis rohkem istuvamaks. Paarid lähevad lahku ja üksindusest ei suudeta välja murda.
Maailma spaatrendid liiguvadki sinnapoole, et seda kõike leevendada. Klientidega suheldakse personaalsemalt ja koostatakse just neile sobivad programmid. Palju on hakatud kasutama loomi kaasavaid teraapiaid; meditatsiooni, metsakümblust ja joogat liidetakse spaapakettidesse. Kuna õnnelik olek on vaimse tervise alus, siis on spaatrende, mis võitlevad üksinduse vastu: naerujooga, mänguline fitness, aju õnnetunnet suurendavad toidud sinna juurde. Pakutakse isegi spetsiaalseid “Painmoon” pakette naistele, kes on hiljuti kaotanud oma elukaaslase ja jäänud üksinda.
Ilumaailmas on aga kiirelt tõusev trend on toodetes kasutada superniisutajate või antioksüdantidena seentest või kanepist saadud (CBD) aktiivaineid. Ka Eestis kasvatatakse juba usinasti erinevaid tervist turgutavaid seeneliike (chaga, reishi). Loodetavasti jõuavad kohalikud seenekohv, -šokolaad, -näokreem ja šampoongi kunagi poelettidele. Praegu on toodete valik veel väga piiratud.
Miks inimene peaks eelistama ökokosmeetikat? Lihtsam ja sageli odavam on ju esimesest ettejuhtuvast poest mõni värviline purgike korvi pista?
Järjest rohkem inimesi on hakanud pöörama ka tähelepanu oma jalajälje suurusele siin planeedil. Iluteeninduses kasutatakse tegelikult hirmuäratavalt palju ühekordset plastikut, mis enamuses ei jõua ümbertöötlusse. Mõelge korraks kõigile neile vatitikukestele, individuaalsete portsudena pakendatud maskidele ja kilelinadele hoolitsuses…. See teeb südame murelikuks.
Ka oma hiljutistes ülikooliõpingutes keskendusin ma erinevate tootmisjääkidele kasutusvõimaluste otsimisele kehahoolitsustes. Sest eks maailma muutmine käib ikka pisikeste sammudega läbi iseenda tegevuse muutmise. Kahjuks meil puudub “planeet B” ja kui me oma elutegevusega selle siin ära lörtsime, taimeriigi ja loomad ära mürgitame ning kasukateks õmbleme, siis meil siin väga pikka pidu pole.
Nii nagu on inimesi, kes tunnistavad ainult bränditooteid, ei kao kusagile ka inimesed, kes ökotooteid tarbivad. Mida kõrgem on inimese vibratsioon, seda rohkem ta näeb suurt pilti ja püüab vältida ümbritseva kahjustamist. Tänapäeva tarbijad elavad üha teadlikumalt. Sellega kaasneb soov läbipaistvuse järele. Soovitakse rohelisi, keskkonnasõbralikke jätkusuutlikke tooteid alates pakenditest kuni sisuni. Ise tehtud toode annab sulle kindluse, et tõesti tead, mis selles sisaldub.
Millisena näed loodusspaa ja ökokosmeetika tulevikku Eestis, mida annaks teha paremini ja kuidas saaks Eesti eripära ära kasutada?
Ma näen, et eestlastena oleme me kahjuks sageli sabassörkijad, meil on nii palju võimalusi, nii palju vanaemade traditsioone, mida me väärikalt ei kasuta. Vaadates muu maailma poole, siis on üllatav teada, et on inimesi, kes pole kuulnudki oma elus päris linnulaulu! Kui palju on meil tegelikult suurlinnades üleskasvanuile pakkuda!
Mulle tundub, et eestlane on oma tegemistes pisut liiga enesekriitiline ja ettevaatlik. Mõeldakse, et “Ahhh…. mis nüüd mina. See on ju nii tavaline asi. Kuidas ma seda ikka müün. See pole üldse uhke ja kallis asi” jne jne. Ei julgeta pakkuda oma teenusele juurde rohkem lugusid, teatrit ja tegevust. Unustatakse ära, et millegagi pead sa teistest ka erinema. Kastist välja mõtlemist kohtab vähe, kopeeritakse ikka seda, mis teisedki teevad.
Meie loodust saaks heas mõttes palju paremini ära kasutada! Nii kaugele, kui silm ulatub niidetakse nudiks iga muruplats ka turismitalus, sest meil lihtsalt on nii kombeks. Unustatakse ära, et kui aia taga pole põlvini heina, siis ka ritsikaid ei kuule. Kui kogu võsa on suurte puude alt maha võetud, siis kraaksuvad puuladvas ainult varesed, mitte ei sädista lehelinnud. Peljatakse rääkida toredaid juhtumisi ja muhedaid lugusid, sest keeleoskus ei ole briljantne jne. Aga tänapäevane klient tahab ise teha, kuulda ja näha.
Mäletan oma praktikast klienti, kes palus luba sauna taga hunnikus seisvad puud ära lõhkuda. Ja klienti, kellega koos sai metsa seenele mindud ja ta oli nii üliväga üllatunud, et need seened on võimalik ka pärast toiduvalmistamisel ära kasutada. Ja Hollandi tütarlapsi, kellega koos korjasin metsmaasikaid ja kes ei julgenud neid süüa. Sest ma ei suutnud neile ära seletada, kuidas ma tean, et need on söödavad marjad. No ma ju lihtsalt tean seda sünnist saadik! Meie põlvkond ongi ju pooleldi metsikuna kasvanud, keegi ei kartnud, et me puu otsast alla kukume või et metsas ära eksime.
Meie jaoks nii elementaarsed asjad võivad külalistele pakkuda hoopiski teistmoodi ja meeldejäävat emotsiooni. Kuid klient on ka tark ja uudishimulik- sa pead olema aus ja uskuma enda tegemistesse ning täpselt ka tundma oma toote toimet.
Oskad sa välja tuua põnevamaid ökokosmeetika tooteid ja teenuseid, millega oled ise kokku puutunud? Ja soovitada midagi, mida ise kas päris endale või sõbrannadega koos mõnel saunaõhtul katsetada?
Ma ei ole ise kogenud midagi nii ekstreemset nagu värske pullisperma juustes või ööbiku väljaheidetest näomask, küll aga olen koorinud keha kohaliku suveniiritööstusest saadud kadaka saepuruga ja nahka niisutanud tudraõli ja astelpaju töötlemise jääkidega. Ja toimisid need üllatavalt hästi! Samuti olen söönud suppi kausist, mis oli valmistatud õunamahla pressjääkidest ja mille oleks võinud põhimõtteliselt magustoiduks supile peale näksida.
Kuna kõik mu sõbrannad on tulihingelised saunafännid, siis suvel katsetame sageli erinevaid saunavihtasid. Minu lemmik on pärnaõieviht, mis oma leebe energeetikaga on väga hea naiste viht ja tema mesine nektar teeb naha imeliselt puhtaks ning magusalt lõhnavaks. Aga väga mõnus on ka erinevate vihtade sisse lisada piparmünti, raudrohtu, angervaksa. Kui kellegil on midagi südame peal, millest lahti tahaks lasta, siis teeme ka rituaalse vihtlemise ja loitsu saatel saadame tema probleemi koos veega kerisekividele aurustuma. Keha koorimiseks saunas on samuti kõige lihtsam õli, soola ja peenralt võetud värskete taimede või marjade segu. Kui ise katsetada erinevate koostistega, siis võiks meeles pidada seda, et õrna nahaga inimesed võivad ka looduslikest koostisosadest nahaärrituse saada ja liiga palju taimi kokku miksida pole ka mõistlik. Samuti võiksid maskides marjad kokku jääda marjadega ja köögivili köögiviljaga.
Kellel aga saunavõimalust ei ole, siis tasub sõbranna juurde minnes võtta kaasa natukene viinamarju, hea valge või punane vein ja pisut mett. Lusikatäis veini ja teine vedelat mett segada kokku, viinamarjade seest pigistada juurde värsket mahla. Parema konsistentsi saamiseks sobib lisada ka pisut valget või roosat savi, maitsestamata jogurtit. Niikaua kui noorendav mask näol toimib võib sõbrannaga küünlavalgel lobisedes maitsta ülejäänud veini ja viinamarju või siis hoopiski maalida punase veiniga tore pilt. Sellist maali nimetatakse muide vinorelliks.
Seda lugedes võib mõtelda, et küll see ökokosmeetika tegemine või loodusspaa terapeudiks olemine on imelihtne – võtad aga kamaluga lehti puu otsast ja purgist mett – ja ongi kõik!
Vahel arvatakse tõesti, et kogu ökokosmeetika polegi midagi muud kui sool ja essentsõli ja kohvipaks sinna otsa. Kodus katsetamiseks on see hea küll, aga ma ei ütleks, et see on mingi eriline ökokosmeetika. Tänapäeva klient on teadlik, ta küsib, uurib, ootab professionaalsust.
Mina usun, et heaks ökokosmeetikuks või loodusspaa terapeudiks ei saa üleöö, tuleb õppida ja teada mitmeid detaile, arvestada inimeste individuaalsust, aastaaega, sobivaid taimekooslusi jne. Kõik ei ole alati kuld mis hiilgab – hea ja kasuliku hulgas võib ka looduslikel toodetel olla omad varjuküljed – nii näiteks võib allergia isegi saada ju metsmaasikatest, inimesel võivad olla mõne protseduuri puhul vastunäidustused. Õppinud ja pädev ökokosmeetik oskab kõiki neid nüansse arvesse võtta ja vastavalt toimida, et tagada ohutus ja parim tulemus.
Tulemas on sügisene aeg, rõske ja niiske, päeval päike, pilvisel päeval külm. Kuidas sellisel aastaajal kõige paremini enda näonaha eest hoolt kanda?
Päikeselise suve järel vajab näonahk erilist turgutust, et säiliks tema hea väljanägemine ka külma sügistuule ja pakaselise talvega. Õhk läheb järjest külmemaks ja nahk võib muutuda kergesti kuivaks, sügelevaks ja tundlikuks. Ilmade jahenedes tuleks suvine kerge kreem vahetada väheke tummisema vastu ja hoiduda vahetult enne õue minekut näo pesemisest veega. Vastavalt oma nahatüübile võib segada kokku õhtuse näoõli. Niisutavatesse maskidesse sobivad sel perioodil hästi kaerahelbed, kõrvits, kohupiim, maitsestamata jogurt, mesi. Näonahka koorida harvemini kui suvel, kuivavate huulte jaoks teha kerge suhkru/õli koorija ja pärast koorimist kindlasti niisutada/pehmendada huuli mõne naturaalse huulsepalsami või kasvõi kookosõliga.
Sul on nii palju kogemusi ja teadmisi ökokosmeetika alal – milline on Sinu lemmiktoode või retsept?
Mul ei ole oma kindlat keerukat ja salajast lemmikretsepti. Aga minu külmkapis on alati jääkuubikutena külmutatud purustatud toores kartul (silmade turse ja paistetuse vastu) ja igal aastal keedan ka pisikese portsu salvi kuusevaigust, varemerohujuurest ja soopihlast. Seda kasutab kogu pere nii kätel, kandadel, kassikriimustustel, tätoveeringutel, igasugustel haavadel ja kärnadel mis aias sekeldades paratamatult tulevad.
Marella on Põlistarkuste ja Rahvaravi Kooli ökokosmeetika ja loodusspaa terapeudi koolitusprogrammi üks põhiõpetajatest ja üks olulisematest kaasamõtlejaist. Kuigi grupp on juba suuresti komplekteeritud, on võimalik osaleda vabakuulajana ka mõnes eraldi õppeaines nagu näiteks ökokosmeetika valmistamine. Lisainfo leiad SIIT.
Intervjuu autor: Kaia-Kaire Hunt
