Merit, kes sa oled, mida sa teed? On Sul nii-öelda töökoht? Paljude inimeste jaoks on ju see justkui võrdusmärk inimese enda vahel – see, mis sa teed, see sa oled.
Eks ma olen ju sellist eriala õppinud, mis eeldab, et mul on töökoht või et ma ise loon töökohti. Aga kui tulla tagasi küsimuse juurde, et kes sa oled, siis mulle tundub, et ma olen küllaltki ISE.
Ma saan ise valida oma tegemisi. Kõige regulaarsem osa mu päevast on jooga – joogatunni andmine või oma praktikate tegemine.
Reeglina enne kella 12 ma näiteks linnas kohtumisi kokku leppida ei taha, sest kuni kella 11ni on mul kõige tõhusam loominguaeg või ka joogaaeg. Kohati need kaks lausa konkureerivad, sest mõlemit on hea teha esimese asjana hommikul ja siis paari tunni pärast süüa. Aga söögitegemis- ja söömismispaus justkui murrab selle loomingulise voolamise. Ja siis ei saaks ka joogat kohe teha, nii et kirjutamine ja jooga tõesti vahel natuke konkureerivad.
Ma olen ka õppinud hingamisterapeudiks, seega üks osa päevast on seotud sellega.
Enamus asju teen ma kodus, kodu hoiab ja kütab mind. Kui vaatan oma elukaaslast, kes läheb hommikul kell 8 kodunt välja vahel tuleb alles pool kümme, siis mulle tundub, et kodu igatseb teda, kodu tahab, et inimene rohkem kohal oleks. Mulle tundub, et kodu mõtleb – ma olen nii soe, nii mõnus; kui päike sisse paistab olen ma nii ilus – vaata kui ilus ma olen!
Mulle sobib kodus olla, paljajalu, pidžaamas või joogariietes. Õnneks ka mu töö võimaldab seda, olla paljajalu ja mõnusates rõivastes.
Hetkel on mul käsil ka üks hästi suur projekt, joogafestivali korraldamine järgmiseks suveks. See on tekitanud igasuguseid huvitavaid emotsionaalseid seisundeid. Mitu korda lausa sellist tunnet, et ma ei tee seda. Sel on potentsiaal kogu mu aeg võtta, seega ma õpingi piiri hoidmist, et ma ei ütleks kõigele “jah”.
Vanasti oli mul lihtsam oma asju planeerida, kasvõi söömist, võisin süüa kiiresti, ajapeale, kellaajaliselt, aga enam ei saa. Kui näiteks kell 12 on kohtumine ja see tähendaks, et peaks sööma kl 11, siis seda ma ei saa enam end niimoodi kellaajaliselt sundida. Vanasti oli lihtsam – kühveldan kiiremini, mis siis ikka. Enam eisaa.
Mis sind selle voogava rütmini on viinud? On see olnud jooga või on see lihtsalt loomuliku enesearengu üks etapp?
Ma avastasin, et kui ma 30 sain, peale seda hakkasin ma rohkem voogama, hakkasin aru saama, mis töö mulle rohkem sobib, siis hakkasin joogaga rohkem tegelema. Kuigi ka see töö, mida ma varem tegin, pakkus mulle rõõmu. Lihtsalt üks hetk hakkas tunduma, et midagi on valesti ja see tunne viis muudatuseni. Umbes samal ajal sain aru, et naine olemine on midagi muud kui lihtsalt inimene olemine.
Nii, et sisuliselt jooga, kirjutamine, hingamine ja söömine täidavadki mu päeva.
Ka mulle tundub, et 30ndad on selline murranguline aeg. Ehk ongi see meievanuste inimeste jaoks mingi murdepunkt?
Mulle tundub ka, et mul vedas, et olin selleks ajaks saanud väga palju asju ära proovida. Olin Euroopas häälega ringi sõitnud, Aasias ja Lõuna-Ameerikas käinud, välismaal õppimist ja töötamist proovinud, koduigatsust tundunud, nii paljusid asju! Kõik oli proovitud, hakkasin enda vastu huvi tundma.
Valikuid on nii palju mida teha, kus elada. Hakkasin paremini aru saama, mille järgi neid valikuid teha.
Sa oled tänaseks juba päris mitu raamatut kirjutanud. Kas sa oled seda ka kusagil õppinud või on see päris loomulikult sinu seest välja kasvanud?
Tõesti, ma ei ole seda päriselt õppinud, aga see on hästi ammusest ajast minuga kaasas olnud. Ülikoolis õppisin hoopistükkis majandust. Käisin tol ajal hästi palju teatris, kirjutasin sellest arvamusi. Ma ei tahtnud kunagi kedagi haavata, kritiseerida, ütelda, et vaat see tegi viletsa rolli, seega kirjutasin ma vaid siis, kui lugu mind mõjutas, kuidagi korda läks, midagi tähendas.
Ma ei leppinud enne ühegi ajalehega kokku, et minu lugu ilmuks, vaid kirjutasin jutu valmis ja võtsin disketi peale. Seejärel käisin ühest ajalehetoimetusest teise, küsides, et kas te ehk tahate mu disketti vaadata. Nad tahtsid, vaatasid, lood ilmusid. Sellest ajast peale ma kirjutangi.
Kuna ajalehed kärpisid alati mu artikleid, siis tunduski üks hetk, et ma kirjutan hoopis raamatu.
Selleks peab omajagu bravuuri olema, et minna mõne ajakirja juurde ja teavitada, et mina olen otsustanud hakata teatrikriitikuks ja sooviksin, et te mu lugusid avaldaksite.
Jah, aga selles ei olnud kunagi ülbust, isegi mitte väga palju enesekindlust. Seda viimast, muuseas, ei jagu vahel tänagi, kuigi olen juba natuke harjutanud ja seda kasvatada püüdnud.
Aga jah, ma ei teagi, kust tuli tol hetkel see julgus kõikidest neist suhtlemistõketest läbi murda. Juba ruumiliselt oli see keeruline, paljud kirjastused asusid toona ajakirjandusmajas, kus olid pikad pruunid koridorid, kinniste ustega. Pidi tõesti olema julgust, et neid uksi lahti teha.
Hiljuti lugesin just ühte intervjuud noore kunstnikuga, kes ütles, et see loomise vajadus on justkui haigus, et samahästi kui et “ma olen kunstnik” võiks ütelda “mul on kunstnik”, samamoodi nagu näiteks mul on nohu.
Jah, nii see on. Sain sellest ise aru paar aastat tagasi. Ma ei saa olla, kui ma ei saa kirjutada!
Ükskord, kui olin ühe teise projektiga hõivatud ja ei saanud mitu kuud kirjutada, oli see minu jaoks väga raske. Kõik see, mida ma öelda tahtsin, pakitses mu sees. Mulle ei ole oluline, kas raamat lõpuks ilmub, minu jaoks on oluline, et ma saan enda seest asjad ära ütelda.
Tookord, kui jäi mitu kuud vahele, pidin oma inspiratsiooni pikalt alla suruma. Ja kui kirjutamiseks aeg tekkis, siis inspiratsiooni ei tulnud, see oli täiesti kadunud! Olin tol hetkel ehmunud ja sain aru, et nii enam ei tohi teha. Isegi kiirel ajal, kasvõi une arvelt tuleb võtta see aeg, et kirjutada, et seda pakitsust välja lasta.
Sa oled ju varem töötanud ka hoopis teistel aladel, mis on märksa nii öelda maisemad.
Kirjutanud olen ma sellegipoolest kogu aeg, minu jaoks on enda kirjalikult väljendamine palju lihtsam. Näiteks koosolekutel olen ma suhteliselt vaikne. Selles mõttes võib isegi ütelda, et ma olen selline vastik tüüp – ma pigem kirjutan pärast kui et koosolekul sõna võtan. Ilmselt oleneb see sellest, kuidas aju töötab. Kui rääkimise ajal võib juhtuda, et lähed liiga ärevaks, siis kirjutades võib tekkida mõnus voogamine ja saad end terviklikumalt väljendada. Suuliselt suheldes võib juhtuda, et need, kes on intensiivsemad, räägivad vahele ja nii ei jõuagi oma mõttega lõpuni.
Nii et kirjutamine on mulle justkui eneseväljendus. Raamatut “Hingele pai” kirjutades tundsin vahepeal aga, et mina ise seda sugugi ei kirjuta, justnagu keegi teine kirjutab läbi minu, olin natuke nagu käepikendus, kes pani jutu kirja.
Kas seda võiks nimetada moodsas keeles kanaldamiseks?
Võib-olla, kuigi mitte teadlikult. See tekst läks ju siiski väga palju minu tõekspidamistega kokku.
Jooga, millega sina tegeled, kas see on rohkem elustiil või pigem füüsiliste harjutuste tegelemine? Mida sisaldavad sinu igapäevased joogapraktikad, kas ka meeleharjutusi?
Ikka. Kundalini jooga, mida ma praktiseerin, on suhteliselt intensiivne, seda ka füüsiliselt. Alguses tekitas see minus tunde, et ma ei saa hakkama ja see omakorda soovi, et ma tahan veel proovida, tahan hakkama saada!
Hakkamasaamised võivad olla tillukesed – näiteks kui kolm minutit käte üleval hoidmine tundub algul raske, siis hakkad endaga sisemiselt võitlema, kas vastu pidada või alla anda. Kui grupis teha, siis piilud salahilju ringi, kui teised jõuavad, pean ka mina jõudma. Küsimus ongi, kus sa seda oma motivatsiooni saad, vihast, konkurentsist, kusagilt mujalt.
Algul oli siis selline motivatsioon ja füüsilised harjutused, aga õige pea tuli ka toitumine. Kui ma läksin joogaõpetajate koolitusele, siis kuigi sealt tagasi tulles sain koondamisteate, muutsin siiski oma harjumusi põhjalikult ja hakkasin käima ökopoodides. Hakkasin end harjutama nende hindadega, mis seal on. Ma lihtsalt ei tahtnud muid toite.
Peale füüsilise poolega tegelemisele hakkasin aru saama ka hingamisharjutuste mõttest, tajuma muudatusi, mis nendega kaasnesid. Selgus, et lühikese ajaga võivad nad mõjutada päris palju minu enesetunnet ja ka meeleseisundit, võivad viia muutunud teadvuseseisundisse hästi kiiresti.
Mediteerimist olin ma ka varem teinud, aga väga tehniliselt – istusin selle aja lihtsalt ära. Alles peale Indias käimist sain aru, mis tegelikult mediteerimine tähendab. Peale seda, kui hakkasin joogaga tõsisemalt tegelema, läks umbes aasta, et aru saada peamistest olulistest jooga põhialustest ja nende mõjust.
Peale seda perioodi hakkasid minuga toimuma mitmed puhastusportsessid. Paberi pealt lugedes tundub puhastumine loogiline ja peaaegu ihaldusväärne, aga minu jaoks sisaldas see päris palju ka ebameeldivaid kogemusi, kroonilised probleemid muutusid aktiivseks. Meeldiv on muidugi see, et puhastumise käigus tekib rohkem energiat.
Kuidas sul on suhe maa ja linnaga? Tean, et oled maaelu proovinud, kas igatsed endiselt sinna kolida?
Maal elamine oligi minu jaoks pigem selline äraproovimise asi nagu reisimine. Pärast üksi talvel ja suvel paar kuud maal elamist proovinuna sain aru, et minu jaoks on kõige olulisem kellega koos elada, kus elada, on juba teisejärgulisem.
Talvel meeldis mulle maal isegi rohkem, sest suvel ei tulnud ma toime kõigi nende ümbritsevate putukatega. Näiteks leidsin ma mõnel nädalal iga päev paar puuki jala peal ronimas ja see hirmutas mind. Teiseks käisid maatööd üle jõu. Peenar oli vaid pool ruutmeetrit, aga muru siiski kasvas ja sellega pidi tegelema. Lisaks oli majas niiske, tuli kütta ka suvel.
Sain aru, et olen natukene siidikäpp. Esimese asjana sisustasin seal maamajas köögi – sain aru, et see ongi mulle kõige tähtsam. Sain aru, et mulle on kõige olulisem võimalus ja koht, kus rahulikult kirjutada – kõik selle muru ja kütmise asja jätaksin kellelegi teisele. Kui aga kedagi teist ei ole, siis ongi raske…
Minu jaoks oli see väga oluline seda kõike enda kohta teada saada ja enda ees aus olla.
Kui aga mees täna ütleks, et jah, lähme maale, sina kirjuta ja tee süüa ja mina teen muud tööd, oleksin rõõmuga nõus maale kolima. Aga tegelikult on linnas ka tore – tänavavalgustus, lumerookimine, kõik tehakse su eest ära. Olen selle infrastruktuuri eest väga tänulik.
Siiski leian ma, et maal end tankimas käia on väga hea. Mul elavad mitmed sõbrad maal ja olengi peagi minemas paariks nädalaks oma sõprade maakodu hoidma. Rõõmustangi läbi nende ja nendega koos maaelu positiivsete tahkude üle – kui midagi saab valmis, kui mõni loom on õue peal käinud…
Sa oled taimetoitlane. Kas su elukaaslane on ka? Kuidas te oma söögitegemist klapitate?
Kodus mu elukaaslane liha küll ei saa! Kui ta väljas sööb, siis ta sööb ikka liha ka. Meestel on jah millegipärast hästi tugevalt sees see kontseptsioon, et mees peab sööma liha ja porgandit süües ma pole enam piisavalt mees.
Minul kodus õnneks neid vastuolusid ei ole. Tõsi, ükskord peale umbrohutoitude koolitust ütles mu elukaaslane, et tee mis sa teed, aga ära sa umbrohtu mulle küll sisse sööda. Sain aru, et umbes sealt see piir lähebki ja austusest tema soovide ja valikute vastu ma muidugi aktsepteerin seda.
Esimesed kümme aastat tegin ma taimetoitlust väga suvaliselt, jätsin liha lihtsalt välja. Alles peale joogaõpetaja koolitust tuli see teadmine, mida tegelikult süüa ja kui liha ei söö, kuidas seda kohta täita.
Mul on hea meel, et mu keha need ekstreemsed esimesed katsetused üle elas. Ebateadlik taimetoitlus on päris ohtlik. Minul algaski esialgu see taimetoitlus pigem väljapoolt, mitte niivõrd sisemisest soovist. See oli ülikooli ajal, lihata praad oli muidugi soodsam ka. Tegelikult sõingi siis tavalist praadi ilma lihata, teisisõnu keedetud kartul, valge jahukaste ja riivitud porgand. Sain kõhu täis, aga ega see tervislik kindlasti polnud.
Mis toitu sa ise kodus teed? Sageli on taimetoit ju seotud erinevate idamaiste vürtside ja maitseainetega.
Kasutan küll päris palju idamaiseid maitseaineid, kuid vahel teen just vastupidi, ilma igasuguste maitseaineteta, et köögiviljade head, puhast maitset tunda. Vaid natuke soola ja õli ja maitse on väga hea!
Mulle tundub, et tänasel päeval on hästi populaarne olla vaimne. Kõik räägivad enesearmastusest, aga nagu üks proua mu koolitusel ütles – jutuks on see ju hea küll, aga kuidas sellega siis tegelikult algust teha. Mida sa soovitaksid?
Eks minagi tegelen ju selle sama enesearmastuse teemaga, ikka veel. Aga ma arvan, et alustada tasub enda tundmaõppimisest ja nö teadlikkuse arendamisest.
Kõige esimene samm on minu meelest füüsilise keha aistingute ja vajaduste märkamine. Näiteks mitmenda kehamärguande peale sa magama lähed või lõunapausi teed. Päeva jooksul võiks mitu korda jälgida, kust keha sulle märku annab mingi pinge, surina, külmatunde või isegi valuga. Järgmiseks võiks proovida märgata oma hingamist ning teha päevas mõned korrad teadliku hingamise harjutusi ehk mõne minuti jooksul ise otsustada hingata aeglaselt ja kogu kopsumahuga. Ja siis saab edasi liikuda oma emotsioonide märkamise ning mõtete jälgimise juurde. Teadlikkus tähendab, et sul oleks nagu kogu aeg keegi kõrval. Kuidas söön, kuidas seksin, mida mõtlen ja ütlen – kõik see on oluline.
Ja edasi saab juba kõiki neid tähelepanekuid kombineerima hakata:
Näiteks jälgida, et kas on füüsilisi harjutusi lihtsam teha peale mingeid konkreetseid sööke või mingite mõtete või kujutluste saatel. Kas ebamugavas olukorras on lihtsam olla sügavalt hingates või hinge kinni hoides? Kas tähelepanelikult süües sööd mingites muudes kogustes mingeid muid asju kui tähelepanuga mujal olles? Kas teisi mõtteid mõeldes tekivad teised emotsioonid, tulevad huulile teised sõnad ja teistelt inimestelt vastu teised reaktsioonid?
Edasijõudnutele sobib teadlikkuse arendamine olukordades, kus on meil tavaliselt väga keeruline kui mitte võimatu rakendada oma teadvust: näiteks teadlik magamajäämine ja unenägemine on üks osa sellest. Kui tahad teada, kuidas see sul õnnestuks, püüa enne magamajäämist kujutada ette, et su ees ripub köis ja sel hetkel kui sa magama jääd, nii öelda ära vajud, siis haara mõttes köiest kinni. Teadlik unenägemine sisaldab peategelase aktiivseid valikuid unenäos ning oskust märgata unenäo sõnumeid.
Tähelepanemine ehk teadlikkus ongi joogas ja elus kõige algus.
Oluline on ka oma soovidest teada anda, millegipärast me häbeneme seda ja oleme siis pettunud, et teised neile ei vasta. Mõningaid asju ei ole mugav ütelda, mõningaid asju ei ole mugav kuulda, aga neidki peab jagama.
Kui homme saabuks maailma lõpp, kas sul on midagi, mis on jäänud pooleli, mis on tegemata? Mitmed õpetajad räägivad ju, et ela iga päev nii, nagu see oleks sul viimane.
Ma arvan, et ma pole maailma lõpuks valmis, ma ei usu, et tuleksin toime kõikide nende emotsioonidega. Ma alles harjutan nendega toime tulemist palju lihtsamates olukordades.
Üks reaalne asi, mis mind häirib, on see, et ma ei suuda oma e-kirjadega toime tulla, emotsionaalselt on see päris raske. Hetkel on umbes kolmsada kirja, mis ootavad vastamist ja töötlemist. Usun, et ma tunneksin sellest vaatenurgast vaadates hoopis kergendust, kui maailmalõpp tuleks – jess, ei pidanudki neid kirju lugema!
Püüan neid emotsioone jälgida, jälile saada, miks mul on selline tunne, et kõik kirjad peavad loetud olema. Tegelikult arvan, et oleksin päris õnnetu, kui ükspäev mul enam ühtegi kirja poleks.
Sa tegeled vaimsusega pigem sellisest sisekaemuslikust aspektist, aga luba mul küsida midagi hoopis teisest vaatenurgast – kas elu teistel planeetidel on olemas?
Usun küll, et universum korraldab paljusid asju, ta on jumal. See on lausa müstiline kui absurdseid, ebatavalisi asju juhtub, milliste inimestega millistes olukordades kohtume.
Kas seal kosmoses ka teisi olendeid on – ilmselt on. Ma ei ole selle teemaga kunagi väga sügavuti tegelenud. Aga universumiga ma räägin küll, iga päev!
Kust tuleb hing meie sisse?
Universumist, kusagilt kõrgemalt. Joogas öeldakse, et on olemas hingede ookean. Ma ei tea, kas me sulame seal kokku üheks ja eraldume siis jälle või oleme ka seal üksteisest eraldatud. Aga seda usun ma küll, et hing, kes on hetkel meie sees, läheb surres kusagile, kohtub teistega, et jälle eralduda ja kehastuda.
Mis on hing? On see energia?
Mina kujutan seda ette valgusena. Ja ümmargusena. Hing juhatab meile teed, annab teada, kui emotsioone on liiga palju, ütleb – kuulge, te tegelete hetkel ju täiesti vale asjaga!
Mis on kõige vägevam vaimne kogemus, mis sul on olnud?
Vabastava hingamise terapeutide koolitusel, väga teadlikus grupis, on olnud mitmeid “vau!”-efekte, kuigi ma neid hetkel täpselt ei suuda meenutada. Joogaõpetajate koolitusel, kus tegime läbi suremise ja taassünni protsessi, sain samuti “vau!”-tunde.
Muutunud teadvuseseisundis toimuv on sageli vägev kogemus.
Kuidas muutunud teadvuseseisundit esile kutsuda?
Selleks on mitmeid võimalusi, üks on kindlasti seotud hingamisega ja ajutise hinge kinni hoidmisega, vahel käivad sinna juurde ka kehalised harjutused. Oma hingamisega, oma vahenditega on võimalik saada vägevaid kogemusi!
Kundalini joogas on näiteks 3-minutiline hingamisharjutus, mis aktiveerib parasümpaatilist närvisüsteemi. Nii lühike aeg võib juba tekitada meeletult hea seisundi, nii et kujuta ette, mis on võimalik, kui saad pool tundi harjutusi teha!
Eks ma otsin nendes hingamisharjutustes ikka ka mingeid kogemusi ja elamusi. Aga samas on ka tunda, et kuidas selg läheb iseenesest sirgemaks, tekivad värinad – mingi energeetiline mõju sellel kõigel on ikka ka.
Tänapäeval on jooga saanud ka spordiklubide programmi osaks, tegeletakse peamiselt füüsilise kehaga ja ei pöörata joogale kui elustiilile kuigi suurt tähelepanu. Mis on sinu arvamus nn spordiklubi-joogast?
Minu arvates on alustamiseks ja üleüldse täiesti okei ka selline jooga, sest eks ta mõjub ikkagi rohkematele tasanditele kui võimlemine.
Aga üllatavalt paljud inimesed leiavad joogast teadlikultki rohkem kui võimlemist! Ise ma tegin oma õpilaste juures küsitluse ja selgus, et enamasti ei käida joogas sugugi mitte füüsiliste harjutuste pärast, käiakse isikliku arengu pärast, mis rõõmustas mind väga.
Vabastavas hingamises oli mul küll korra endal üks eetiline küsimus, kui mulle tuli üks klient otsima vaid uut kogemust. Pidasin teistega aru ja leidsime, et see võib ikkagi avada tema jaoks mingeid muid uksi ja kui inimesel on soov midagi uut katsetada, miks mitte teda selles aidata.
Kas sa tegutsed ka hingamisterapeudina?
Jah, aga ma olen alles alustanud. Kliendiga tegelemine on ka minu jaoks väga mõnus seisund. Eks see annab ka hea võimaluse tegeleda ka endaga, oma emotsioonidega, hirmudega. Kui klient peatab hingamise, siis pean oma emotsioonidega samamoodi tegelema, teadma ja otsustama, mis on turvaline.
Oluline on ka, et ei jääks kuulama nagu sõbranna, et rollid oleksid paigas. Eks see kõik tuleb kogemustega. Peale iga seanssi peab tegema ka eneseanalüüsi.
Inimesed kipuvad unustama, et seansi ajal tuleb hingata. See on samamoodi oluline igapäevases elus, tuleb jälgida oma hingamist, aga üldse oma tegevusi. Et kõik asjad ei käiks automaatselt – vahel ei mäleta ma näiteks, kuhu olen pannud oma rahakoti ja on päris keeruline meenutada, et millal ja kus ma seda viimati nägin. Siis ma järelikult “ei hinganud”, olin alateadvuse juhitud.
Sama tähelepanu peab säilima ka hingamise ajal, vähemalt pool tundi peab seansil teadlikult hingama, seejärel võib mõnusalt ka “ära kaduda”. Vahel inimesed jäävadki magama, mis on ka täiesti okei, võib-olla tal ongi seda und hetkel kõige rohkem vaja.
Kas kristlusel ja joogal on mingeid ühisjooni, kuidas Piibel ja jooga suhestuvad?
Piiblilood on ka joogaterminites seletatavad. Neid on ajapikku väga palju muudetud, nagu ka muinasjutud aja jooksul muutuvad. Usun, et see algupärane jutt, mis paljuski on kaduma läinud, on jooga mõistes täielikult lahti seletatav.
Kord aerutasin merel ühe uskliku poisiga, meri oli peegelsile, päike loojus, oli meeletult romantiline. Juttu tuli paradiisist, kuhu ta uskus end peale surma kindlasti saavat. Ma küsisin, et kirjelda milline paradiis on ja tema vastas, noh täpselt nagu siin praegu. Justnimelt, ütlesin. Paradiis ongi siin, kus me praegu elame ja sageli on paradiis seotud meie meeleseisundiga.
Sa ütlesid, et sind huvitab aju ja kõik sellega seonduv. Mis nurga alt aju sulle huvi pakub?
Mind huvitab alateadvus, automaatsed käitumismustrid – miks ma teatud olukordades nii käitun ja miks nii raske on seda muuta. Sama tegevuse ajal võivad erinevad ajuosad aktiveeruda ja siis saab sellest hetkest ka erinevad kogemused või aktiveeruvad erinevad võimed. Näiteks on hea teada, et suudame loomingulised olla lõdvestunult.
Näiteks nagu seksides: kui aktiveerub see kõige ürgsem ajuosa, siis sobib meile partneriks põhimõtteliselt igaüks. Aga arenedes oma suhtes ja end arendades on võimalik jõuda selleni, et tegelikult sobib igaühele vaid üks partner ja seksist saab eriline suhtlemisviis. Olenevalt mis ajuosa aktiveerub.
Religioonis on keha ja seksuaalsus alla surutud ja süüga seotud. Mulle meeldib, et joogas on see palju loomulikum, suhtumine inimesse ja ellu on palju terviklikum.
Kuidas Eestis erinevad joogakoolkonnad läbi saavad? Eestlastel on kombeks sageli isegi vaimses maailmas hakata konkureerima, püüda naabrist parem olla.
Natuke on seda konkureerimist ka joogamaailmas, aga järgmise aasta joogafestival on kindlasti üks hea võimalus midagi koos teha, koostööd teha, ühisosasid leida.
Teed ja nende pikkused võivad olla erinevad, aga lõpptulemus peaks olema ikka sama. Usun, et aina rohkem hakatakse aktsepteerima seda, et igale inimesele sobibki erinev kiirus, erinev komplekt harjutusi, erinevad söömisnõuanded.
Ise ma õnneks hetkel ei ole mingite vastuolude vahel, mul ongi tunne, et kõik on üks.
Loo pani kirja Alkeemia.ee peatoimetaja Kaia-Kaire Hunt
