Millest unistad? Mis on need mõtted, ideed ja plaanid, mis on töös? Nii homseks kui ka ülehomseks.
Elu on niigi rikas ja kaldun vist loomult pragmaatikasse, mistõttu helesiniste unistuste küsimus teeb relvituks. Aga siiski – tahaksin aru saada kuidas lihtsad reeglid sünnitavad keerulisi ja raskesti ette ennustatavaid nähtuseid. Näiteks kas inimareng on mõtestatud sammude või kasvava keerukuse sünnitatud juhuste vili? Kaldun kahtlustama viimast, järelikult on lõplik arusaamine ka lootusetu. Aga selle protsessi tõendite märkamise püüd iseloomustabki tänaste ja homsete tegevuste alusmotiivi.
Teed Raadio 2 populaarset tehnoloogiakommentaari Portaal. Palun soovita lisaks Portaali kuulamisele ja podcastimisele häid veebikeskkondi, kust Sinu poolt kajastatud teemadest huvitatud leiaksid huvitavat uurimist?
Näiteks: Arts and Letters Daily (www.aldaily.com) kajastab maailma tunnetamise valu, ilu ja segadust.
Töötad ka teadmussiirde ettevõttes Curonia Research – mis teil hetkel põnevat töös on?
Curonia tegeleb peamiselt algatatud projektidest juba sündinud ettevõtete tegevuse hoidmise ja arendamisega ning vajadusel ka lõpetamisega, sest maailm ei seisa paigal. Üks asi on laeva ehitamise põnevus, aga sellega sõitmine on hoopiski erisugune. Olen selle tegevusega siiski minimaalselt seotud ja põhiline aeg kulub Tallinna Ülikoolis terviseteaduste ja spordi instituudi “laevukese” juhtimisele.
Oled Eesti Anti-Dopingu Sihtasutuse nõukogu liige ja Veerpalu juhtumi teemat ka meedias kommenteerinud. 65 582 inimest toetab Facebookis kommuuni “Usume Andrus Veerpalu”, tema dopinguskandaal tõi muidu üsna apaatsed eestlased tänavale protestima – millest selline kangelase kaitsmise vajadus?
Kõik teavad, et inimene on emotsionaalne, (ir-)ratsionaalne ja lõpuks ka moraalne loom. Ürgsed emotsioonid juhivad meie käitumist, aga vigade hinnaga. Sestap on inimesel arenenud koheselt sündivaid vigu vähendada aitav ratsionaalsus. Puhas ratsionaalsus jällegi üksi ei toimiks, sest otsustamine vajab emotsioone. Ning kusagil nende vahel segab vett head ja halba eristada püüdev moraal. Emotsioonid on kiired, kõikehõlmavad ja (energeetiliselt) odavad. Ratsionaalsus on aeglane ja kulukas. Seetõttu on täiesti inimlik leida kriisi ajal ja alati esimestena rohkearvuliselt emotsionaalsete arvamuste kandjaid. Kuigi need võiksid olla ka parastavad süüdistajad, määrab tänase reaktsiooni ära soov millist tegelikkust tahetakse.
Ilmselt elab Eesti sporti kehvas seisus näha soovijate enamus väljaspool Eestit. Nii jääbki kodustele alles üks levinum raskes olukorras hakkama saamise taktika – seda eitada. Alternatiivset, dopinguga vahelejäämise varianti on lihtsalt liiga valus aktsepteerida. Enamus taolisest eitusest pole pahasoovlik, vaid sisaldab midagi õigluse, muutuse vältimise ja head soovimise segust.
Olen kaugel Veerpalu toetajaskonna halvustamisest. Nende soov on inimlik ja ajendatud toetuse väljendamisest löögi alla sattunud kangelasele. Samas peab vaatama ka suuremat pilti. Eriti sündmuseid, mis hakkavad juhtuma gruppi sattunud inimestega. Grupp asetab indiviidid uude rolli, sünnib grupi surve, indiviidid väldivad grupist väljaheitmist, hoiduvad vastalistest “mõtetest”, väärtused ja valikud liiguvad äärmuslikkuse poole ning ratsionaalset arutelu ähvardavad deformatsioonid ning vead.
Kui inimesed oleksid inglid, poleks ju seadusi vaja. Või kui meile kehtivad seadused oleks kasvõi inglite loodud, puuduks vajadus nende jõustajate järele. Ka sport pole inglite loodud ega nende mängitud. Sport on meie ürgse rivaalitsemise põhjalt tärkav meelehead pakkuv mäng. Hea tunde kestmiseks on esmalt sportlased omavahel ning seejärel sportlased ja pealtvaatajad isekeskis kokku leppinud sportimise reeglites. Ning sportlased ja pealtvaatajad nõuavad, et kohal peab olema ka kohtunik. Selline võimalikult ratsionaalne, kindlasti mitte emotsionaalne!
Ilma soovita kedagi solvata ja täiesti neutraalselt positsioonilt meenutaksin 19. sajandi šotlase Charles Mackay’ tähelepanekut: “Hulluks läheme hulgakesi, aga kainus tuleb tagasi individuaalselt.”
Mis seisus on Veerpalu dopinguteema tänasel päeval? Kas case is closed ehk on juhtum lõpetatud või saaga jätkub veel?
See saaga ei lõppe kunagi ja jääb meie kultuuri osaks ning erutab inimesi veel aastaid. Tehniliselt on jäänud veel kaks sammu – Spordi Arbitraažikohtu otsus senise dopingukasutamise otsuse õigsuse kohta ja kui CAS on ühe osapoole arvates teinud protseduurilisi vigu, jääb veel kaevata Šveitsi ülemkohtusse.
Sinu töö ja uuringud nii Curonias kui Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja SpordiInstituudi dotsendina on seotud tervise, spordi, inimese kehaga – mis on täiusliku tervise valem? Kuidas oma hinge tempel, oma maine kodu, oma peamine instrument parimasse vormi tuunida?
Peamiselt tänu kaubandusele on levinud arusaam tervisest kui eesmärgist – jääb mulje, et tervist saab (juurde) osta. Otstarbekam on näha tervist elamise ressursina sarnaselt ajale ja rahale. Nii nagu pole täiuslikku aega ega imelist kogust raha, pole olemas ka absoluutset tervist. Tegemist on erinevates eluoludes erineval määral tarbitava ja tajutava paljutahulise ressursiga. Oluline on selle mitmekülgsus ja piisavus. Sportlased ei ela kauem, järelikult pole neil rohkem tervist. Küll aga paistab kehaliselt aktiivsel inimesel olema muutuvates tingimustes suurem kohanemisvõime, s.t. võime säilitada vajalikku elu kvaliteeti. Tihti unustatakse, et ka aju on keha osa, mida peab samuti hoidma aktiivse ja paindlikuna. Minu arvates iseloomustab väsinud ja vaest ühiskonda vaimsuse ja füüsise vastandamine. Sellest hoiakust ülesaamist võibki pidada tajutava täiuslikkuse saavutamise eelduseks.
Kas tänapäeval, kui igalpool “varitsevad kurjad säilitusained ja karm keemia”, elustiil ja mõtteviis kipuvad tihti olema pigem tervist mitte toetavad, siis kas on üldse võimalik olla täiuslikus füüsilises konditsioonis? Kas see on üldse vajalik?
Protesteerin! Tänu nendele demoniseeritud säilitusainetele ja kunstväetistele on meie planeedi rahvastiku arv mitmekordistunud. See ei saa juhtuda mürgitamise tulemusel. Toit on nii mitmekomponendiline nähtus (julgelt +10 000 keemilist ühendit), et selle “jupikaupa” tervislikuks ja ebatervislikuks jagamine on rumalus. Tänu toidu müügi teenistuses levitatavale mõtteviisile hindame toidu mõju tihti suuremaks kui see on. Siit on juba lihtne tegeleda valede probleemidega. Nagu näiteks sportlane, kelle peamine energia läheb spekulatsioonile õigete toidulisandite kasutamise suhtes, unustades trenni kui peamise tugevamaks muutumise vahendi. Trenn ja füüsiline aktiivsus, tervisliku käitumise muutused ongi üha enam asendumas oluliselt mugavama “toidu ostmisega”.
Samas on igapäevasel toidul ja toiduainete tootmisel mõju meie elamise viisile ehk elustiilile. Ja elustiil on juba otseselt soetud tervena olemisega. Näiteks on “toitumistark” ameerika paradoksaalselt üks haigemaid Lääneriike. Vähem toidule mõtlevad, kuid “patusemalt” söövad prantslased on jällegi tervemad.
Oled uurinud palju töövõime teemat. Mida soovitad – kuidas oma töövõimet tõsta ja võimalikult efektiivselt toimetada?
Hoolitse oma keha füüsilise suutlikkuse eest. Hakkamasaaja keha hoolitseb sinu aju eest. Tegus aju omakorda pakub kehale toredaid kogemusi. Seda rada jätkates õpid tundma elu kvaliteeti. Tegemist ei ole seisuga milles kõik nupud on “põhja keeratud”, vaid tasakaal sõltub olukorrast. Kõige olulisem on kohanemise suutlikkus. See omakorda eeldab teadmist mis on tõeline puhkus ja mis on tõeline pingutus. Urbaniseerunud elanikkond elab üha rohkem ebanormaalselt kitsas vahemikus, milles ei puhata korralikult ega kogeta ka tõelist pingutust. Tuleb välja, et nii puhkamist kui pingutamist tuleb tänapäeval õppida ülikoolis.
Millist vaimutoitu tarbid?
Toidumetafoori järgi aeglaselt tarbitavat ja vürtsikat, s.t. tervikuna suhteliselt kontrastse sisuga, servast serva temaatikaid käsitlevaid raamatuid. Näiteks Mary Roach’i “Laiba imelik elu” kuni Jared Diamondi “Collapse’ni”. Ilukirjandusest meeldib hirmsasti Cormac McArthy.
Kuidas karjatad oma hinge?
Püüan aegajalt mõttelambad kokku kutsuda ja küsida “mis värk on?”. Teinekord püüan peakolu kopli mõtetest tühjaks ajada ja küsida “mis värk on?”.
Kuidas lõõgastud ja millega meelt lahutad?
Tegelen igasuguste asjadega. Ümberlülitamine ühelt teisele aitabki lõõgastuda. Traditsioonilisema vastuse vormis tunnistan, et teen ka trenni.
Kes on Sinu suurimad mõjutajad, eeskujud, iidolid, õpetajad?
Vanaema. Mõned iidolid elavad ja ma ei hakka neile häbi tegema.
Kes on Sinu lemmikleiutajad?
Inimesena või leiutise poolest? Mulle tõesti väga meeldib aatompommi leiutamisest osa võtnud füüsik Richard Feynman. Hea inimese ja hea leiutise poolest pean väga lugu Alexander Graham Bellist, kelle üheks leiutamismuusaks oli armastus oma kurdi abikaasa vastu.
Kui saaksid ükskõik millise praegu veel ulmelisena tunduva leiutise realiseerida, mis see oleks?
See oleks masin, kuhu paned ühest otsast raamatu sisse ja seejärel saad selle sisust kohe aru.
Kui Sul oleks juba olemas töötav ajamasin, kuhu rändaksid?
Kindlasti sooviksin käia Shakespeare’ või kes ta ka polnud juures. Ja siis tahaks käia vanaema juures, siis kui isa veel väike poiss oli.
Kuum teema on nano – mikromaailm ja -tehnoloogia. Millises arengujärgus on nanobotid ehk imetillukesed nanorobotid, mis tulevikus inimese sees toimetama hakkavad?
Eks nad ole hetkel rohkem fantaasia faasis. Molekulaarseid masinaid on küll loodud, aga praktilise rakenduseni jääb veel pikk tee ja olulised takistused. Mõnede arvamuste järgi pole osa takistusi ületatavad ja üleüldse võib selline “tolm” osutuda ohtlikuks. Elame-näeme, sest valdkonna arendustegevusse pannakse hetkel väga suuri summasid.
Kas ja kuidas oleks võimalik päästa planeet Maa ökosüsteem, et elu siin jätkusuutlikult toimetades veel kaua kesta saaks?
Pead vist silmas inimese jätkumise tagamiseks vajalikku ökosüsteemi? Kuna 99.9% seni elanud liikidest on välja surnud, siis miks peaks inimese jaoks eeldama midagi muud? Ökosüsteem jääb alles, koosseis on pidevas muutuses. Jätkusuutlikkus eeldab lõpetamise, otsasaamise aktsepteerimist. Samas oleme (targa) liigina saanud liiga vähe aega elada (ca 5 miljonit aastat) kui (rumalal) krokodillil on selja taga +400 miljonit aastat. Seetõttu on meil statistilist lootust.
Ilmselt satume siiski tänu kiirele ja kontrollimatule arengule sotsiaalsesse kollapsi. Mõnede arvamuste järgi läheks tänase elukorralduse jätkumiseks vaja poole suuremat planeeti. Seejuures pole võimalik arengule kätt ette panna. Tarkade otsuste jaoks vajalik informatsioon kipub end peitma, ilmseks tulnud info üle kiputakse vaidlema, muutuste vajadust märgatakse hilja, muudatuste kokkulepped on ebapiisavad ja üleüldse, ajalugu upub mõistlike hoiatuste ignoreerimise näidetesse. Seega, peaksime aktsepteerima käimasoleva häda olemasolu ja meil on valida ainult kuidas ise käitume. Sarnaselt dopingujuhtumi valule ei aita siin eitamine, viha ega passiivne lootus kellegi imelisele abile. Maailma päästmise mõttes on hetkel aega põhjalikult järele mõtlemiseks, kuidas sagenevate kriiside puhul personaalselt käituda.
Teisalt on inimese leidlikkuses peituv potentsiaal alakasutatud ja oodatavate kriiside valu kiuste olen meelestatud optimistlikult.
Millised alternatiivsed energiatootmise võimalused on teadlastel laborites arendamisel?
Arvestades, et tuuleenergia mehhaaniline muundamine rajaneb umbes sajaaastase ideestiku parendamisel, kuid Päikeseenergia fotokeemilise muundamisega on vajaduse puudumise tõttu tegeletud palju vähem, on kõige suuremad arenguhüpped tõenäolisemad just Päikese vallas. Usun, et seni üks kallimaid alternatiivenergeetika variante on kiire odavnemise ja kasutuselevõtu teel ning selle valdkonna tööstusest saab lähiaastakümnete oluline arengumootor. Päikese sektsiooni kuuluvad ka põnevad bakterid ja muu biomassiga seotud energeetika.
Kui me fantaseerime ja visioneerime, siis milline on meie elu 10, 50 ja 100 aasta pärast?
Saja aasta pärast oleme kehaliselt endiselt kiviaegsed, s.t. muutumine toimub endiselt aeglaselt. Tõenäoliselt oleme osa puudulikust bioloogiast asendanud ja liidestanud kuntslikuga ja räägime rohkem transhumanismist.
Viiekümne aasta pärast koosneb ühiskond suuresti +55 aastastest inimestest ja see kajastub kultuuri ning poliitika muutumises, sest tegutsemist ja valikuid juhtivad väärtused määrab domineeriv populatsioon. Tõenäoliselt on normiks nii infantitsiid (laste tapmine) kui eutanaasia. Maal käimine tähendab eraldi hoitud “loodusreservaadi” ja tõenäoliselt vähem “kultuuri reservaadi” külastamist.
Kümne aasta pärast pole Apple ega Microsoft meile argiselt tuttavad märksõnad. Kratsime kukalt kuidas talusime muusika- ja filmitööstuse diktaati riigi elu korraldamises, sest tegemist on meelelahutajatega, aga elu eest seisavad palju tõsisemad küsimused. Asju on tänasega võrreldes vähem, kuna ületarbimist on hakatud ise piirama.
Mis võiks olla see, mis paneks inimesed ja seeläbi inimkonna tervikuna muutuma – muutma nii oma mõtteviisi, elustiili, käitumist, harjumusi?
Ajalugu on põhiline toetuspunkt väitmaks, et selleks on tõsine kriis.
Millal väljume koduplaneedilt ja kolime kosmosesse?
Mitte nii pea. Reis sinna on energeetiliselt ülikallis. Täna elame energiakriisis, mistõttu taolisel suunal tehtavate arendusprojektide rahastamine on probleemne. Seda hoolimata astrofüüsik Stephen Hawking’i üleskutsest võimalikult kiiresti (selle sajandi jooksul) otsida endale uus kodu kui soovime liigina alles jääda. Võib olla tuleks selle küsimuse juurde tagasi 40 aasta pärast?
Milline võiks olla (lähi)tuleviku ühiskonnakorraldus?
Tõenäoliselt valgustatud ja suhteliselt vaeste filosoofide-teadlaste (nagu Plato Vabariigis) või spetsialistide juhitud osalusdemokraatia. Sest tänu massilisele alusandmete tekkele ja info liikumisele tajutakse olukorda pragmaatikuid soosivalt terviklikumalt ja kriiside sageduse tõttu on poliitiliste fraktsioonide elushoidmine kulukas. Usun, et tekivad erineva elukorraldusliku optimumiga riigipiiride ülesed isoleeritud territooriumid (kliima, ressurss), mida püütakse ratsionaalselt ohjata. Natukene nagu EU ja USA, aga elujõulisemas vormis. Sõjapidamise tarbetu kulukus sunnib otstarbekale koostööle. Vabadus (koos teiste vabadusega) kui tajutud paratamatus hoiab inimesi normi piires.
Oletame, et oled pädev ja volitatud seda tegema – millise diagnoosi paneksid praegu inimkonnale? Eestlastele ja meil valitsevale mentaliteedile?
Umbes nagu pärast õhtusööki. Kõht on täis. Toit on otsas. Mõistlike asjade asemel tahaks meelelahutust. Pealegi on pikk ja kurnav päev selja taga. Elame nagu oleksime mingi kiituse ära teeninud ja ootame…
Palju on arutletud teemadel tehisintellekt ning inimese ja masina ühildumine – kuidas see toimima saab?
Tõenäoliselt samm-sammult. Esmalt tulevad appi dementsuse all kannatajaid abistavad natukene nutikamad abiseadmed. Kindlasti liidestatakse inimese närvisüsteemiga tehnilisi andureid (silm, kõrv, puudutus, temperatuur jne). Sünnib inimmõistuse ja osaliselt tehniliselt rikastatud keha sümbioos. Päris tehisintellekti suhtes on tulevik ebamäärane, kuna täna pole inimintellekti olemuski veel selge. Lisaks on väga tõsiseks probleemiks energia ülesande lahendamine, sest paari aasta tagune hiire poole aju talitluse mahus mõnesekundilise arvutisimulatsiooni jaoks läks vaja väikese vabriku jaoks sobiva suurusega elektrijaama.
Me oletame ja eeldame, et tuleviku targad robotid on oma olemuselt ikka nagu inimesed, hoolimata sellest, et nad on masinad. Ka meelelahutustööstus kujutab roboteid läbi inimliku vaatevinkli – küll on nad kurjad ja hävitushimulised, siis tekivad ühel neist imekombel tunded ja ta päästab maailma jne. Kas on üldse reaalne luua robot, kellel on näiteks tunded?
Hea robot on vist inimlik fiktsioon. Umbes nagu Robin Williamsi kehastatud android-teener aastatetaguses filmis “Bicentennial Man”. Robotil ei tasu inimest armastada, kuna masin vajab töötamiseks energiat ja inimene on siin oluliseks konkurendiks. Tõenäoliselt puudub tehisintellektil motiiv hoida inimest endale ka seltsilisena, kuna inimene on tunduvalt vähem nutikas. Ehk mida suudaksime meie neile enamat pakkuda, kui need meist targemad (või teist moodi maailma tajuvad) asjandused ise suudavad? Tõenäoliselt tajume tarka masinat ohtlikuna (nagu võõramaalast) ja hakkame ise neid välja lülitama, mistõttu sünnib olelusvõitlus. Masinad on kiiremad, täpsemad ja “masinlikumad2 tapamasinad… seega pole nagu põhjust lembejutuks.
Mis on teadvus?
See on midagi, mis sünnib närvitalitluse tulemusel, aga pole eraldi neist ükski – mõtlemine, tajumine, emotsioonid, mälu. Me hindame seda väga kõrgelt, kuid ometi tahame sellest iga päev lahti saada (eriti õhtuti), et see siis uuesti üles leida (tavaliselt hommikul, enne tööleminekut).
Mis Sa arvad inimeste mikrokiibistamisest? Teema, mille peamiseks pooltargumendiks on mugavus ja vastuargumendiks hirm orwellikust masse manipuleerivast viimase vabaduse kaotusest.
Isiku unikaalsusel on praktiline väärtus, mida tarbitakse tänapäevase elu korraldamises. Igal ühel on analoogne märgistus küljes (n. näpujäljena) ja täiesti loomulik on taolise unikaalsuse lugemise automatiseerimine (kui see on näpujälje lugemisest lihtsam). Probleem asub hoopiski saadud informatsiooni rakendamises kellegi kitsastes huvides.
Kas täielik privaatsus on üldse tänapäeval enam võimalik?
Arvan, et arenenud riigi motiveeritud indiviid suudab enda privaatsust natukene aega veel säilitada (arenguriikides on olukord lihtsam). Privaatsus tähendab isiku või grupi valikulist enda avaldamist läbi neid käsitleva info kontrollimise. Mida rohkem infot, seda olulisemaks teemaks on isiku poolt kontrollitava ja avaliku huvi teeniva info vahelt kulgev piir. Elu kallinemine koos kriiside haldamise vajadusega kasvatab survet personaalse info loovutamisele avalikkuse huvide teenistusse (tervishoid, julgeolek jmt). Lisaks noolivad seda sama vara seaduslikud ja ebaseaduslikud vargad.
Milline on Sinu seisukoht ACTA osas ja hinnang sellele, kuidas Eesti poliitikud ja meedia teemaga tegeleb?
ACTA protsess paistis ebaausana, seda kinnitati ebaausalt ja selle tagajärjed on ebaausad. Ebaausad ehk soosivad muutuvas maailmas ebavõrdselt ühte osapoolt. Tegemist on keerulise valdkonna kriisiilminguga, mida püüti lahendada poliitilise väsimuse ja ükskõiksuse kaudu. Julgen nii arvata, kuna selle seadusega kaasnevast räägiti piisavalt vara ja kriitiliselt, aga ei ajakirjandus ega ka kasvõi opositsioonipoliitikud ei asunud probleemi lahendama ega diskussiooni ärgitama. Nüüd on naljakas vaadata kui palju selle teemal suudetakse rääkida. Lootkem, et see on õppetund tuleviku jaoks.
Mis on vabadus?
Tähendusi täis purunematu sõna, mille koosseis sisaldab spekulatsioone nagu aatom algosakesi. Samas võib öelda, et vabadus eeldab valikute olemasolu.
Milline saab olema tulevikukommunikatsioon?
Ilmselt pead silmas inimeste vahelist infovahetust. Sest meie universum baseerub osalusel ja järelikult kõik osakesed on infovahetajad. Inimkommunikatsioonis on oluline algupäraselt teele pandud tähenduse ülekandumine kuulajale. Vahepeal võib sõnu muuta, aga tähendus peab säilima. Tahan vihjata, et tänu suurele maailmakülale hakkame lähitulevikus kommunikeeruma läbi automaatse tõlkevahendi. Vormilised andmevoo ülekandeviisid polegi siin olulised. Tõenäoliselt muutuvad need endisest totaalsemaks (peale heli ja pildi lisandub veel aistinguid).
Kuidas infoühiskonnas tõhusalt toimetada? Igast kanalist sisse tulvavatest infolaviinidest läbi minna, leida õige ja vajalik, sorteerida, elimineerida jne.
Ilmselt hakkame rakendama üha rohkem filtreid. Absoluutset infohaldamise tõhusust ei saavutatagi, kuna filtrid ja kaitsvad käitumised blokeerivad osaliselt ka vajalikku informatsiooni (paratamatu vale positiivse ja vale negatiivse vea probleem). Odavnev info muudab tähelepanu kalliks ja ajju jõuab ikkagi vaid nii palju kui taju pudelikaelast läbi mahub.
Kas Google+ saab sama mastaapseks kui Facebook?
Võimalik, et G+ muutub tänu G-teenuste rohkusele totaalsemaks ja seda ei käsitleta võrrelduna facebookiga.
Palju meeleolukaid vandenõuteooriaid spekuleerib teemal, kellele ikkagi Facebook ja seal olevad andmed tegelikult kuuluvad; kuidas inimene annab Facebooki postitades kõikide oma materjalide õigused ära (sest olgem ausad, enamus inimesi ei viitsi mitte kunagi lugeda läbi pikki peenes kirjas tekste “Terms & Conditions”) jne. Kuidas selle Facebookiga siis ikkagi on….?
Arvan, et facebookiga on halvasti. Probleem pole NSA ega CIA vaid vabatahtlikult turule pandud personaalsed andmed ja suhtevõrgustikud, sh. ka nende inimeste oma kes facebookiga pole liitunud. Hale on see, et kõik see süsteemi arendamisesse pandud intellektuaalne pingutus läheb peamiselt mingi kauba müügi teenistusse. Jõustruktuuride huvi on kindlasti samuti olemas aga nad ju ei maksa!
Oled öelnud tabavalt: “Kus algavad andmed, lõpeb moraal” – kas andmed on tänapäeva infoühiskonna uus kuld, väärtuslikeim vara? Kuidas näiteks identiteedivargustega võideldakse?
Ühest küljest oleme ise muutnud andmed liiga väärtuslikuks neid pidevalt ja samas ebaühtlaselt välja jagades. Teisalt paistab, et seegi vara kannatab inflatsiooni all. Identiteedivargustega tegelejate mustal börsil saabki isikuandmete kasvavate koguste eest üha vähem raha.
Samas ei tohi unustada andmete käsitlemisest sündivat majandusefekti, mis väidetavalt avaliku sektori osas tekitab pelgalt Euroopas +30 miljardilise majandustegevuse.
Ja nii kui on mängus rahad, on kohal ka moraalitus.
Mis Sa arvad mõistest homo virtualis ehk virtuaalinimene?
Mõiste on ok, aga segane. Segane seetõttu, et meil puuduvad kokkulepped virtuaalsusesse suhtumisel ja me pole harjunud mõttemudelitega, mida on selleks vaja. Näiteks kas intellektuaalne vara on virtuaalne, s.t. seda ei saa varastada nagu materiaalset vara, aga kui serveri omanik lõpetab oma tegevuse, kas tal on õigus minu vara ära kustutada? Kas virtuaalmaailmas sõlmitud abielu on abielu? Aga seal kuulatud loengute eest välja antud diplom? Kas üks riik omab õigust virtuaalruumile? Kui ei, siis kellele see “ruum” kuulub? Kes vastutab?
Inimesed suhtlevad üha rohkem virtuaalselt, ilma füüsilise kontaktita, aga seal juhtunu mõju laieneb füüsilisse maailma. Virtuaalmaailm ei ole füüsilise ega reaalse vastand, sest on samuti reaalne. Aga mitte nii reaalne nagu me oleme ürgsetest aegadest harjunud reaalset mõistma. Järelikult on raske mõista ka virtuaalse inimese fenomeni (kuigi see on ju olemas).
Juba praegu võtab virtuaalruumis toimetamine nii palju aega ja energiat – millisena näed tulevikupilti selles vallas? Kas oleme nagu Matrixis olendid, kes elavad ja toimetavad virtuaalmaailmas, kus kõik on võimalik, samal ajal kui keha kuskil kapslis elus hoitakse?
Matrix räägib pigem sellest, miks robot ei taha olla inimese sõber – mõlemad vajavad sama ressurssi. Filmiloos lahendati olukord nii, et inimese teadvusesse loodi illusioon ilusast elust, samal ajal kui tema keha toimis ressursiallikana. Sama mõtte algeid võib kohata arutelus, milles inimesel vahetatakse osa kehast masinate vastu välja kuni jääb alles vaid aju ja siis peab vastama küsimusele, kellega on tegemist? Osad väidavad, et kuni on mina-teadvus (mälestused, aistingud jmt), on tegemist inimesega. Järelikult võiks hea tahtmise juures simuleerida seda filosoofiliselt probleemset “Mina” pelgalt tehnilisel platvormil (nn. Turingu masinal) ja kõik on nagu ok. Aga ei ole ju!
Samas ei tasu liiga palju seda tehnoloogilist fantaasiat karta, sest ükskõik mida me ka ei teeks, hakkab meie enda keha seda lõpuks piirama. Ehk kui kultuuri (elu virtuaalne osa) ja bioloogilise keha vahelised käärid kasvavad liiga suureks, toimub korrektuur. See toimub alati bioloogilise poole. Põhjus on lihtne – ilma bioloogiliselt elujõulise käitumiseta jääb selle indiviidi jaoks järgmine põlvkond loomata ja (imelik) käitumine saab otsa. Üks kurb ja samas dramaatiline vihje – tänu (tsipa pimedale) naisõiguslusele on formaalselt sugude vahel võrdsust juurde tulnud, aga samas on sündivus dramaatiliselt langenud.
Mis arvad futuroloog Ray Kurzweili ideest, kuidas ühel heal päeval me lihtsalt laeme oma olemuse – mõistuse, teadvuse, tunded, kogemused – arvutisse ja elame igavesti kuskil kübermaailma avarustes?
Mulle Kurzweil väga meeldib, kuna ta provotseerib veenvate näidete najal kõigi jaoks kasulikku diskussiooni. Samas ei ole mitte mingit õigustust tema põhiteesi eeldusele nagu kulgeks areng jätkuvalt logaritmiliselt, s.t. kiirenevalt. Ta on valinud lõigukesi inimkonna innovatsiooni ajaloost, mis paistavad tõesti logaritmilisel skaalal sama sirged nagu kaameli küüru siledam külg. Aga me ju ei näe tervikpilti (ja kaamel on küüruline).
Kui lineaarset tulevikku ennustaks keegi näiteks järgmise info valguses? Umbes 10 000 aasta eest oli inimese kasutuses ca 300 erinevat asja. Täna on pelgalt suurlinna territooriumil üle 10 miljardi erineva toote. See on kiviaegse ininese jaoks ca 33 miljoni kordne muutus asjade valikus, millest enamus on juhtunud alles hiljuti. Kurzweil eeldab, et kõik see uus rikkus sünnitab omakorda uut rikkust juurde ja peagi oleme tänu asjade haldamise tarkusele võimelised elu asjade abil lõputult pikendama. Keeruliste dünaamiliste süsteemide puhul on selline eeldus probleemne nagu väide, et lineaarselt suurema ajuga inimene on teistest targem. Koos arenguga kasvab taustal dramaatiliste ja väga erandlike sündmuste tõenäosus. Teema, mida käsitles hästi loetaval moel Nassim Nicholas Taleb raamatus “The Black Swan”.
Olen kaugel hoiakust nagu mul oleks õigus, kuna selle omamine pole oluline. Oluline on meelehea, mida Kurzweili ennustused pakuvad nii optimistidele kui vastuvaidlemist armastajatele.
Kas Eesti on tegelikult selline kübermaailma esirindlane ja innovaatorriik, nagu meediast lugeda võib ja nagu meile mõelda meeldib? Kuskandis me oleme oma infotehnoloogiliselt arengult maailma mastaabis?
Eesti on väike riik ja kõik mida me teeme hästi paistab siin rohkem välja. Statistiliselt oleme ka maailma juhtivaid spordiriike. Samal ajal ei võta keegi meid eriti kuulda, kuna suurriigis on ühel parteil rohkem valijaid kui meil elanikke. Aga me ei peagi ju teiste heaoluga tegelema. Järelikult võiksimegi ennast paremini tunda ja teistest kiiremini tegutseda. Aga mis on veelgi olulisem – meie veataluvusvõime on tänu väiksele massile väike, s.t. peame tegema peamiselt ainult tarku samme. Liigse edukuse illusioon võib siin teha karuteene.
Oled rääkinud ka sellest, kuidas kiire tehnoloogiline areng ja sellega sammu pidamise üritamine on üsna stressirohke – kas ja kuidas see üldse võimalik on? Eeldades, et see pole inimese peamine huvi ja tegevusvaldkond. Kõik täieneb, uueneb, muutub iga päevaga ja juba olemasolevast arusaamine ja selle haldamine on aeganõudev..
Inimese jaoks väga olulised stressi allikad on ajanappus ning vajadus otsustada. Tänu infotehnoloogia loodud juurdepääsule teistele inimestele (ja nende juurdepääsule sinule) ning informatsioonile jääb aega üha vähemaks ning peab üha rohkem otsustama. Lisa siis juurde pidevalt muutuv ja üllatuste (etteaimamatud olukorrad) rohke keskkond ning stressi stimuleeriv osa muutubki kurnavaks ning krooniliseks seisundiks. Kes ei oska selles olukorras hakkama saada, kukub raja kõrvale (heal juhul haiglavoodisse). Olukord ei meenuta harjumuspärast väsimust, mille jaoks on meil olemas evolutsiooni poolt kaasapandud aistingud ning strateegiad. Ütlesin juba varem, et uues elus peab isegi puhkamist õppima ülikoolis (vanasti õpiti ainult tööoskust).
Millised on praegu kuumimad futuroloogilised ja taamal terendavad megatrendid?
Igasugused alternatiivid – alternatiiv elukeskkonnale, elamise viisile, energia saamise viisile. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi oli teemaks kodu koristav robot või isesõitev auto, siis siit võib allegooriline psühhiaater välja lugeda diagnoosi – vana viisi vist enam jätkata ei saa (või sellesse ei usuta)!
Mis on need suunad, mida tulevikuinimeseks kujunedes võiks jälgida?
Minu jaoks on tuleviku inimene vana inimene. Sest tulevik lisandub elule “tagant otsast”. Järelikult peab iga tulevikuhuviline jälgima oma (ja teiste) vananemist. Mitte seda just praegu toimuvat protsessi, vaid umbes 10 aastat ette. Näiteks kas kavatsed saada pensioni? Millisel tööl oled (tahaksid olla) 10 aasta pärast? Mis mul siis viga võiks olla? Jne.
Mida soovitad Alkeemia.ee lugejatele?
Tore, et Nicholas Carri “Triiv madalikule” on nüüd eesti keeles saadaval. Kindlasti võiks aja maha võtta ja lugeda ka Paul Bloom’i “How Pleasure Works: The New Science of Why We Like What We Like” (2010), Edward O. Wilson – “On Human Nature” (2004), James Gleick “The Information” (2011) ja Richard P. Feynman “Surely You’re Joking, Mr. Feynman! (Adventures of a Curious Character)” (1985). Uhh, võikski soovitama jääda…
Kuula Kristjan Pordi populaarset tehnoloogiakommentaari Portaal Raadio 2s ja tema mõtteid saates “Hallo, Kosmos!”
Kristjan Porti intervjueeris Ingrid Peek
