Kes sa oled Joonas?
Mind väga huvitab inimeseks olemine. Milleks inimene üldse võimeline on, mis asi on elu kui selline?
Olen tähele pannud, et inimeses on sügavam iha – iha vabadusele. Olen olnud väga vaba laps, jumaldanud vabadust, teadmata, mis see tegelikult on. Uskusin esmalt kooliharidusse kui vabaduse võimaldajasse, aga praegu tagasi vaadates mõistan, et see oli minu jaoks üsna piinarikas kogemus, aga üsna kiiresti ma tegelikult enne kooli lõppu tabasin ära, et põhimõtteliselt vabaduse annab mulle raha. Olla ettevõtja, omada mida iganes siis, mida rohkem, seda uhkem. Ma arvan, et see periood kestis tegelikult päris pikalt. Ja see on ka üks kõige raskesti kirjeldatavaid kohti, sest seal ei ole sellist vastust, et raha seda ei paku, aga ei ole ka sellist, et ta seda pakub. Küsimus on selles kohas, et kus on see tasakaal. Mingi hetk ma lihtsalt hakkasin aduma seda, et see vabadus, mida me rahast otsime, seda me sealt ei leia ja ei saa, vaid me mätsime ennast veelgi sügavamalt sisse, eemaldudes veelgi enesest.
Siis tulid minu ellu sügavad teadmised – teadmistest otsimine, teadmised elust ja inimeseks olemisest, et mõista seda sügavamat tõde, mis seal taga on. Mis asi on tegelikult inimene? Kui me niimoodi võtame ja vaatame, ta on üks kogum, ta on anum. Ja see anum on täidetud. Seal anumas on hunnik erinevaid vandeid, mida me oleme iseendale andnud. Iseenda, oma elu kohta, selle kohta, kuidas ma arvan, et minu elu olema peaks ja millised on need kogemused või mida ma näiteks kunagi kindlasti ei tee. Seal on kõikvõimalikud teadlikud ja alateadlikud hinnangud, arvamused ja mustrid, mis meid igal hetkel mõjutavad ja ka suhet enesesse. Anumas sees on nii-öelda need elemendid, mis meid seal sees piiravad. See ongi see maailm, läbi mille me loome oma maailma.
Ma arvan, et ma olen kogu aeg teel. Osho ütles selle kohta hästi, et inimeseks olemine on teekond ja ta on teekond loomade riigist Jumalate riiki. Mis tähendab jumal – teadlik looja. Mida me õpime – me õpime teadlikult looma. Õpime teadlikkust sellest, mis meid mõjutab ja milline on meie vastutus selles, mida kogeme. Rändaja ei tea kunagi, mis teda teel ootab. Ta saab olla kas avatud või suletud, mis lõppude lõpuks on kõik võimalused kogemiseks.
Elu olemuslik printsiip on liikumine. Nii on ka inimesega, otsime võimalusi mugandumiseks, aga see ei ole elule omane ja ta lükkab meid taas väljakutsete kaudu arengulisse liikumisse. Me ei saa olla paigal. Liikumine on lihtsam ja rõõmu toovam kui paigalolemine, kuigi vahest tundub teisti. Elu ongi liikumine ja muutumine.
Kivina hoiab sind kõik see, milleks sa ennast pead, aga mis sa ei ole. See kes sa ei ole, aga kelleks end pead. Pinge ja raskus on see, kes sa arvad, et sa pead olema, aga lõdvestumine on see, kes sa tegelikult oled. Kogemused pesevad järk järgult välja seda, kes sa oled sellest, kelleks oled end pidanud ja sa koged hingelist vabanemist koormast, mille enesega kandmisest sa isegi teadlik polnud. Olid selle koorma survega ära harjunud, mäletamata, mis tunne on olla sellest vaba.
Kust sai muutuse vajadus alguse?
Mingil hetkel tunneme, et miski surub meid vastu maad. Mõistame, et midagi tuleb muuta. Aga mida? Kivitunne? Tegelikult alateadlikult on see kogu aeg olemas, see on kogu aeg taustal, küsimus on, kas me paneme seda tähele või ei. Millal me seda oma eludes tähele paneme, on see, kui meid kistakse tegelikult korralikult vastu maad – kui meil tekivad erinevad haigused, probleemid, siis tekib see koht, kus kohas me peatame selle voo, mille sees me olime. Selle nii-öelda ihade voo, kus me ajame kõike taga, ja selles kohas me vahest siis küsime seda, et mis on see, mida ma tegelikult tahan, või mis on see, mida ma tegelikult ihkaks? Mina olin siis veel üsna noor. Täna ma olen 31 aastane, ma olen sellel teekonnal teadlikumalt olnud umbes kaheksa aastat, aga alguses, väga pinna pealt kraapides. Võib-olla võiks öelda, et neli-viis aastat olen ma olnud sügavamalt sellel teekonnal ja teadlikult liikunud selle suunas.
Mul ei olnud küll füüsilisi vaevusi, aga ühel hetkel olin ma psüühiliselt jõudnud üsna sellisesse kohta, kus tegelikult ma ei saanud aru, mida ma enam tahan. Tagantjärgi vaadates ma võiks öelda, et mul oli päris korralik depressioon ja stress, mis olid olnud seal väga pikalt, see oli juba alguse saanud kooliajast, väga varajasest noorusest. See lihtsalt jõudiski sinna, et mis meie meeletasandil toimib, et enamus haigusi saavad alguse meeletasandilt. Ma võiksin öelda, et ma ei olnud füüsiliselt haige, aga see ei tähenda, et ma olin ka terve.
Millal sa oskasid niimoodi tagasi vaadata ühel hetkel, et sa said aru, et sul oli tegelikult väga pikalt olnud depressioon? Mille eest sa tegelikult põgened, mis seal tegelikult on?
Ma õppisin Holistilise Teraapia Instituudis ja kui meil käisid psühhiaatriahaigla arstid rääkimas psühhoosidest, siis suutsin ma ennast identifitseerida üsna mitmete psühhoosidega, kuigi nagu sel hetkel psühhoosis olles arvasin, et ma olen täiesti terve inimene, mul ei ole mitte midagi viga, välja arvatud see, et ma pidin ennast iga õhtu nagu kergelt vinti tõmbama, sest see valu või pinge oli liiga suur. Muutus sai alguse, kui ma endale hakkasin tunnistama, et tegelikult ikka minuga vist ei ole kõik nii korras nagu olen arvanud. See võttis aastaid aega. Läbi raamatute, mida ma enne seda lugesin, sain endale ainult õigustusi ja kinnitusi Ma oskasin nendest raamatutest ainult välja lugeda seda, et minuga on kõik korras, minuga on väga hästi, teisega aga ei ole. Eks see kipu nii olema, et pinde teiste silmades näed, palki enda omas ei märka.
Kuidas sa avastasid Rännakumeetodi iseenda jaoks?
Esmalt, Rännak tuleb sinu ellu siis, kui sa selleks valmis oled.
Rännakumeetod lihtsalt astus ühel imelisel päeval minu ellu. Õpetaja tuleb siis, kui õpilane on selleks valmis. Esmalt astus ta minu ellu nii nagu meie paljude ellu. Lugesin Brandon Baysi raamatut “Rännak” ja see raamat puudutas mind väga sügavalt. Läks mööda aastaid, kui see Rännaku teema tõusis päevakorda ühe minu jaoks väga erilise ja olulise inimesega oma elukogemusi jagades. Ta on inimene, kes on pikki aastaid uurinud erinevaid filosoofiaid, religioone ja kõike vaimsusega seonduvat ning on oma kogemusest lähtuvalt üsna kriitiline igasugu lääne new age metoodikate suhtes. Aga Rännak oli tema südame võitnud ja siis ta tõstis selle metoodika minu teadvusesse jällegi.
Ühel päeval, olles sõbra sünnipäeval, kohtusin ma väliseestlasega, kes on Rännaku organisatsiooni internetiosakonna vedaja ja looja. Ta on eestlane, kes küll ei ela Eestis, aga ta ütles, et tal on unistus, tuua Eesti rahvani Rännak. Ta küsis minu käest, et kas ma tean kedagi, kes võiks seda teha ja ma ei saanud mitte midagi teha, aga see lause jäi minusse elama. Ja läks mööda mõni aeg, kui ma peaaegu iga päev olin seda lauset endas kuulnud uuesti kõlamas, ja ma helistasin talle ja ütlesin, et jah, ma tean ühte inimest, kes võiks seda teha: see olen mina, ise teadmata, mida ma ütlen tegelikult ja mis sellega kaasa tuleb.
Ma lihtsalt läksin ja vaatasin, kus on esimene seminar – see oli Slovakkias – ja lendasin sinna kohale ja istusin saali maha. Otsustasin, et tahan seda kogeda. Ja see, mida ma seal saalis kogesin, oli täiesti erakordne ja täiesti imeline ning kinnitas mulle seda, et see on väga õige tee. Nüüd ma olengi seda teed edasi käinud ning tänaseks olen ma läbi käinud Rännaku praktiku kursuse, see on reast erikoolitustest koosnev programm. Rännaku terapeute kutsutakse Rännaku praktikuteks. Olen õppinud tundma seda organisatsiooni seestpoolt. Põhjalikult läbi nende koolituste ja ma olen saanud väga heaks sõbraks Brandon Baysi ja kogu Rännakut juhtiva meeskonnaga, kes on minu jaoks erakordselt imelised inimesed, ja mind väga inspireerib selliste inimestega koos töötamine.
Igal pool maailmas, kus ma olen tänu sellele õppeprogrammile käinud, Rännaku inimestega kohtunud, on need olnud minu jaoks ühed elu inspireerivaimad kohtumised ja inimesed. Ja miks nad on olnud inspireerivad, on see, et need inimesed on lihtsalt niivõrd vabad kontseptsioonidest, nad on niivõrd vabad sellest, kuidas elu olema peab. Rännak ei õpeta meile seda, kuidas me elama peaks, Rännakus ei anta meile elufilosoofiat, ei anta meile elu valemit. Vastupidi, ta aitab igasugusest üleküllusest tühjaks laadida.
Mis on sinu jaoks Rännak ?
Rännak on tööriist, millega eemaldada endalt just neid harjumuslikke reageerimismustreid ja neid mõtteviise, mis tegelikult sind ei teeni ja mis tegelikult ei ole osa sinust, mis on need pärandid, mis on see anum, mis me kelleltki teiselt oleme saanud. Haigused on need kivid, haigused on see, kui me oleme muutunud liiga kõvaks kiviks, liiga kauaks jäänud istuma mugavustsooni, algul psüühilisel kujul, hiljem füüsilisemal kujul.
Rännak ongi õpetus sellest, kuidas anumast vabaneda, vaatamata sellele, et me teeme kõike õieti. Mida ta aitab teha, ta aitab minna meie mõtleva meele taha ehk siis kaugemale, ta aitab ligi pääseda meie alateadvusele, sinna, kus tegelikult kõik peitub. Kus kõik need mustrid peituvad, kus peituvad kõik, kõik, mis meid tegelikult juhib. Me oleme niivõrd programmeeritud olendid, meile küll tundub, et me oleme vabad, aga kogu see mittevabadus peitub meie alateadvuse tasandil ja ehk ee on tööriist minemaks sinna ja vaatamaks, mis seal toimub, ja laskmaks seda lahti, sest tegelikult alateadvuse tasandil ei ole vastasseisu, seda, mis meie teadvustasandil on. Alateadvuses on kõik hästi lihtne, need on psüühika programmid, see tähendab seda, et me võtame ära ühe programmi ja me asendame selle teise programmiga, võtame ära selle programmi, mis meid ei toeta ja paneme sinna programmi, mis meid toetab.
Need, kes soovivad teda lihtsalt kasutada, et oma elus oleksid paremad suhted teistega, paremad suhted iseendaga, et tervis oleks parem, igal tasandil, nii psüühilisel kui füüsilisel tasanditel, siis see on ka jalutuskepp, mis aitab seda, selgust luua.
Sest ega meie kõigi minevikud on täis asju, mida me kahetseme, mida me ei oleks soovinud teha. Kus me oleme teistele haiget teinud. Ja nad on ka täis seda, kus me oleme ise haiget saanud. Aga täpselt samapalju nagu me oleme haiget saanud, oleme me ka seda ise teinud. Aga see andestus toimib kahepidiselt – et sa ühtepidi andestad neile, kes mulle on seda teinud. Aga samal ajal, ma pean ju teadvustama ja nägema seda, kuskohas mina olen käitunud ekslikult ja andestama iseendale. See on vajalik selleks, et oma eluga vabanenuna ja minevikku kaasas kandmata edasi minna.
Psühhiaater kirjutab depressioonis inimesele ravimid, mis aitavad tagajärgedega toime tulla – vahel ka edukalt, teinekord mitte. Psühhoteraapia aitab tegeleda ka põhjustega omal viisil. Kuidas Rännak aitab minna sügavamale probleemide põhjusteni ja võidelda meie isiklike deemonitega, mis ei lase täisväärtuslikult elu elada?
Ma ütleks niimoodi, et ravimid tegelevad tihti sümptomitega. Psühhoteraapia rohkem teadvuse pindmise tasandiga – meeletasandiga, vähemalt selline mulje on mulle jäänud. Meeletasandilt alateadvust mõjutada on väga keeruline ja see võtab väga pikka aega. Ja ma üldse ei kahtle psühhoteraapia mõjus. Jaa, tal on efekt, aga see võib aega võtta aastaid. Kui sa tahad muuta asju, mis on alateadvuses, siis tuleb neid ka alateadvuses muuta. Rännaku toime ja tema efektiivsus on see, et me lähme sinna, kuskohas need asjad on tekkinud, sellele tasandile ja me lähme võtame sealt ära selle doomino- või kaardimaja kõige alumise kihi. Kogu ülejäänud asi kukub selle peale kokku ja muutub teadlikule meelele nähtavaks.
Me siis näeme ise seda kõrvalt?
Rännakumeetodi puhul annab ja võimaldab seda tekkiv teadlikkus, võimaluse sorteerida, endas aset leidvast kotist, välja need asjad, mida me ei vaja ja jätta sinna need, mida me vajame. Need otsused, mida sa vajad ja ei vaja teed aga sina. Stress, pinged, pidev kiirustamine, tähtajad tööl, eraelu, töö ühildamine ja muu – kõik see, mis võtab rohkem, kui annab. Me saame selgemalt nägema, mis meie elu teenib ja mis mitte.
Alkoholism, toitumishäired, sõltuvused, mis on kui tuttavad, kes on ilma luba küsimata meie ellu sisse kolinud ja ei taha ära minna. Kuidas Rännak aitab näiteks üles leida ja lahendada sügavama probleemi miks pudelit kummutatakse. Kas Rännak aitab ka siin?
Mina kasvasin kultuuriruumis, kus paljud jõid, kus alkohol tuli ellu juba tunduvalt enne täisealiseks saamist. 18-aastaselt me jõime juba igapäevaselt mõne pudeli õlut. Nädalavahetusel kaks-kolm päeva järjest, pool liitrit, liiter viina, no mingit küsimust ei olnud. Sest paljud elasid niimoodi. Mulle tundus, et kõik elavad, see ongi normaalne. Kultuuris oli see muster olemas. Tagantjärgi ma näen seda, et ma tõmbasin enda ligi sarnaseid inimesi. Need, kes ei joonud, ei tulnudki minu ligi, sellepärast, et nende jaoks meie maailmad ei kattunud, ma ei näinudki neid. Ma arvasin, et kogu maailm on selline. Tagantjärgi vaadates polnud see muidugi nii. Sugugi kõik ei joonud, kõik ei pea seda normaalseks. Praeguseks on see elumuster kauge minevik. Vahest luban endale klaasi veini. Aga see ei ole keelamine, sest lihtsalt ei ole vajadust enam. Ei ole vaja end ähmastada, et kas siis mitte tunda või vastupidi just tunda.
Alkohol on stimulant, mis toimib kahepidiselt. Väga kaval stimulant. Tarkadele inimestele. Kahjuks aga enamus inimesi sellest aru ei saa ja joovad end lolliks. Rännak aitas mind. Ma olin alkohoolik. Olen kuulnud palju lugusid, kus ta on ka teisi aidanud. Rännaku juht, Brandoni elukaaslane Kevin, oli kliinilise depressiooni diagnoosiga, jõi nagu loom 20 aastat. See diagnoos on arstide sõnul pärilik ja sealt väljapääsu ei ole. “Alkohol leevendas minu valu,” nagu ta ise kirjeldab, et tema aastas oli ca 3 päeva, mil ta ei joonud. “Nii paha oli lihtsalt olla, et ei läinud sisse.” Nn. lootusetu juhtum. Ja mis välja tuli? Brandoni meheks sai veel ka. Täna on ta üks maailma parimaid koolitajaid, väga võimas ja imeline mees.
Lapsed ei saa endale valida oma vanemaid või õdesid ja vendi, ega ka vastupidi. Meile kallid lähedased inimesed võivad mõnikord põhjustada hingehaavu, mis jäävad meid saatma pikaks ajaks. Kuidas Rännak aitab neid minna ajas tagasi ja luua rahu minevikudeemonitega?
Kõik need draamad ongi kuskilt sealt alguse saanud, mingitest valestimõistmistest, sellest, kus minu arusaamad maailmast, ehk minu kaart, ei ühildu teise inimese kaardiga maailmast. Seal tekib konflikt. Väga raske on minna inimese juurde, kes minu elus on mulle põhjustanud mingit valu ja vaevust ning hakata temaga sellest rääkima ja püüda seda lahendada. Näiteks Rännaku protsessides on see, et seal on võimalik andestamine teha läbi niimoodi, et sa ei kohtu selle inimesega otseselt, sa ei kutsu teda sinna saali, sa ei kutsu teda sinna teraapiasse, aga vaatamata sellele sa teed selle läbi ja suudad talle andestada. Inimesed, kes selle protsessi on läbinud räägivad, et “pärast ma tulen ja nii-öelda päriselus ma lähen, istun selle inimesega, ja ma näen, et seal puudub see senini eksisteerinud ärritaja ja haav.” Nagu poleks mitte midagi kunagi olnud. Suhtesse tekkib uus vabadus.
Vabaduses on elurõõm ja õnn. Üks väga oluline asi, mida ma kindlasti väga rõhutaks, vaimsete teemadega tegelemises on see, et seal vahest minnakse liiga tõsiseks. Kus on tõsidus, seal on ego. Kus on rõõm, seal on vabadus. Siiralt rõõmu tundes oleme me kõige ehedamad.
Sa ei vastandaks Rännakut klassikalise meditsiiniga?
Ei, absoluutselt mitte. Meie Rännaku terapeutide seas on väga palju arste: perearste, igasugu erialaarste, kirurge, psühhiaatreid, psühholooge. Osades riikides, näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigis on Rännak haiglate taastusravis ja isegi trauma osakondedes. Avastati, et Rännku praktikute palgalhoidmine on palju soodsam, sest inimesed tervenevad palju kiiremini. Ja mida Rännak teeb? Kui on probleem, siis ta aitab eemaldada emotsionaalse põhjuse sealt alt. Ja ka näiteks, kui me räägime siin raskete haiguste ravist, siis ka vähi puhul on see, et ma ei ütle, et ärge minge operatsioonile. Kui asi on nii kaugele läinud, et see on täiesti vältimatu, siis tuleb minna operatsioonile. Rännak aitab tervendada just emotsionaalset osa haiguse põhjustajast. Rännak aitab programmeerida alateadvust tervenema kiiremini.
Kuidas Rännak aitab meil väärtustada rohkem tänast hetke ja aega?
Seda ta just teebki. Aitab meil olla hetkes, aitab meil tegelikult näha ja mõista seda, mille eest me põgeneme, sest ega see stress ja pinge ei ole jätkusuutlik ega kao ka iseenesest. Kogemus on mulle seda näidanud, et mingil hetkel ma tegin tööd tundega, et pean, sest muud võimalust ei olnud. Ja see tunne tekitas stressi.
See on nagu suitsetamisega, et ma tean seda, et ma pean selle maha jätma, kõik suitsetajad teavad seda, aga kuna nad peavad seda tegema, on see kõige raskem asi üldse teha. See ajab meid väga stressi, see ajab meid veel rohkem suitsetama. Kui sa saad selle sisemise vabaduse ja sa teed seda sellest kohast, et “ma võin seda teha”, siis see muudab kõike. Stress kaob ära.
Mida me sageli teeme, on see, et näiteks kui suhe on liiga pingeline või töö on liiga raske, me jätame selle seljataha ja lähme uude kohta. Lähme valime uue töö. Millegi muutmiseks edukalt väljapool, tuleb meil esmalt saavutada muutus eneses. Kui meie sees toimub muutus, siis väliselt ei pruugi mitte midagi muutuda. Kõik hakkab end taas kordama, vaid olukorrad vahelduvad.
Alustades enesest, oleme selles palju-palju rahulolevamad ja kui sa jõuad sellesse rahusse, siis sa paned järsku tähele seda, et ka sinu välismaailmas hakkavad asjad tasahilju justkui iseenesest muutuma. Mitte sa ei muuda neid teadlikult, tinglikult väljas, vaid sinu elus hakkab juhtuma imelisi asju. Selles suhtes, et sinu ellu tuleb partner, sinu ellu tuleb täiesti suvalisest kohast teine töö, sinu ellu tulevad teised inimesed, teistsugused suhted, kogu su ümbrus muutub, vahetub. Mida mina enda pealt kogesin, on see, et ühel hetkel, kui ma reaalselt hakkasin sisemist muutust nägema, muutus minu jaoks kõik. Ümber muutusid inimesed, mu ümber muutus töö, mida ma tegin, mu ümber muutus elukaaslane, kellega ma elasin. Ja see kõik juhtus kui iseenesest tegelikult. See oli minu sisemise suhtumise muutumise tõttu.
See tähendab, et kui muutub meie suhtumine, siis muutub ka maailm meie ümber?
Jaa, absoluutselt, sest maailm koguaeg peegeldab meie ümbruses seda, mis meie sisemuses toimub. Kui sa vihkad oma töökohta ja sa ei näe sellest väljapääsu, siis see töökoht on seal selle jaoks, et näidata sulle midagi, mida sa pead nägema. Muutes suhtumise oma sees, siis see väliselt võib muutuda, ta ei pruugi. Aga ta võib. Ma ei saa sulle öelda, et tule Rännakule, et sa saad uue töökoha. Ei, võib-olla sa hakkad armastama oma tööd. Võib-olla mitte. Ehk tulevad su ellu hoopis teised plaanid? Ma ei tea. Seda saad ainult sina teada, see on sinu elu. Ja ma ei saa öelda, et tule Rännakule, kui sa vihkad oma naist või meest, et sa hakkad teda siis armastama. Ei, seda ei pruugi juhtuda. Võib-olla juhtub hoopis see, et sa hakkad ennast niivõrd palju armastama, et sa lähed välja sellest suhtest. Me ei tea seda, me keegi ei tea seda, mismoodi see lahendus on. Aga kui sa oled valmis lahendama neid asju, siis muutused tulevad. Kindlasti. Kui sa oled valmis. Me oleme teel loojateks, igaüks võib olla looja oma elus, kui ta nii valib.
Ma arvan, et elu kõige olulisem küsimus ei ole, kas on elu pärast surma, vaid hoopis, kas Sa oled elus enne surma?
Autor: Erki Kaikkonen
Uuri lähemalt 1.-3. novembrini Tallinnas toimuva Rännaku seminari Journey Intensive kohta ning Brandon Baysi raamatut “Rännak”
