Kaks aastat tagasi ilmus Sinult raamat “Valik”, kus Sa räägid avameelselt oma võitlusest buliimiaga ja teiste sisemiste deemonitega. Kuidas Sul tänasel päeval läheb? Oled öelnud, et toitumishäiretest (nagu muudestki sõltuvustest, a la alkoholism, narkomaania, etc) ei parane lõplikult kunagi – mida see söömise seisukohalt tähendab? Kas Sa ei saa kunagi mõnuga komme ja koogikesi vitsutada?
Raamat ei räägi tegelikult võitlusest buliimiaga ja/või teiste deemonitega, vaid peategelase valikust oma “deemonite” mõju käest vabaneda. Seal on suur vahe – kas võidelda, või otsustada vabaneda. Võidelda võib terve elu, ja mitte vabaneda, kuid alles pärast vabanemisotsust hakkab elu muutuma.
Sellel valikul on teinegi ülitähtis osa – nimelt otsus, valik, soov märgata seda hetke, millal probleem taas esile kerkib ning rakendada – mitte teoreetiliselt “oma elus”, vaid praktiliselt – just selles samas hetkes – lahendust. Teos ongi paraneva sõltlase tee – mida tähendab päevast-päeva, hetkest-hetke teha just paranemise valik olgugi, et tõmme valida sisseharjunud käitumine on tugev ja sissejuurdunud. Mida tähendab end sellest lahti lõigata – maniküürikääridega, millimeeter-millimeetri haaval. Teose autor on jah, arusaamisel, et sellest ei ole võimalik paraneda – saab vaid igavesti (st ühe inimelu jooksul) paraneda.
Minu kogemus sõltuvustest paranemise osas on täna teine – neist on võimalik paraneda, kuid ilma kahe eelpool nimetatud eelduse ning väga hea Õpetajata pole see minu elus osutunud võimalikuks.
Olles need deemonid kontrolli alla saanud, siis millised on järgmised, mis pinnale on tõusnud ja tegelemist vajavad?
Emotsioonid ja mõtted. Söömisega seotud probleemid on emotsionaalse allikaga, kuid just mõtetel on protsessi alustav roll. Need on õhkõrnad mõtted ja tunded, mida inimene, kes pole teadvel, äragi ei registreeri. Nii nad tulevad ja võtavad vaikselt olukorra nii-öelda üle kuni avastad, et oled jälle “sees”. Selleks, et mitte “sisse” langeda, tuleb olla teadlik ning osata oma mõtete ja emotsioonidega midagi ette võtta.
Kuid teadveolek on kõige olulisem, ilma selleta ei ole võimalik sisemisi liikumisi märgata. Näiteks: enne seda kui tuleb klassikaline sõltlase mammut-mõte: ma suren kui ma seda ei söö (joo, tarvita, nuusuta, hinga vms), st päästikut meelekohale asetav mõte, mis ütleb: sööd või sured, tuleb terve rida teisi mõtteid. Kõige esimeseks võib olla midagi nii süütut nagu õhkõrn ebamugavustunne. Aimdus millestki “ebameeldivast”. Ja nii ta kasvab, kui seda ära ei registreerita. Kui peremeest kodus ei ole, st inimene pole teadvusel, on ta kõige ringiliikuva lükata ja tõugata. Nii nagu “oma mõtetes viibiv” inimene võib end tänaval autorataste alt leida, võib oma mõtetes viibiv sõltlane “ärgata” tsüklis.
Sul on 14.-15. aprillil tulemas kinos Sõprus kirjanduslik loeng-workshop “Tee sõltuvustest paranemiseni”. Miks kirjanduslik ja millest seal juttu tuleb?
Mul on pikaajaline kogemus erinevate sõltuvustega. Teiselt poolt on mul kogemus neist sõltuvustest paranemisega. Paranedes mõistsin kui vähe ma oma sõltuvuste kohta neid praktiseerides teadsin. Teadma hakkasin alles sõltuvustest paranema asudes. Ka see on praktika! Kui “Valik” ilmus, mõistsin, et paljud inimesed soovisid lugeda just haiguse protsessi, mitte niivõrd lahenduse kohta. Mul on materjali, mida jagada. Nii sõltuvuste valdkonna professionaalidele, sõltlaste lähikondsetele, nende paremaks mõistmiseks, kui ka sõltlastele endile, kes soovivad oma sõltuvuste kohta rohkem teada saada.
Juttu tuleb aktiivse sõltlase elust (tema tegutsemis-, tunde- ja mõttemaailmast, prioriteedid, nägemus maailmast). Taipamisest: olen sõltlane. Mis ja kuidas edasi? Mida tegin pärast seda taipamist mina? Pöördepunktist (või -punktidest) – ma ei soovi enam olla sõltlane. Mida ma pean selleks tegema? Jagan oma teest sõltuvustest paranemiseni erinevaid etappe. Lisaks on kursusel praktiline osa, mille käigus teeme läbi selle osa, mille ise paranemisteele asunud sõltlasena läbisin. Kirjanduslik loeng-workshop baseerub minu enda kogemusele. Osalema on oodatud kõik, kes soovivad sel teemal rohkem teada saada või ise mõnest sõltuvusest paranema asuda.
Tihtipeale arvatakse, et toitumishäired on üks tänapäeva lääne ühiskonna ärahellitatud noorte pseudoprobleem. Või siis, et meil Eestis seda eriti ei esine. Mis on aga tegelik seis selle teemaga?
Tegelik seis on see, et väga paljud inimesed on sõltuvuses suhkrust ja ülesöömisest. Sõltub nende mentaal-emotsionaalsest tegelikkusest, kas nad söövad üle vahel ja natuke, või palju ja iga päev. Nagu iga sõltuvuse allakäiguspiraalil on siingi esimene ja viimane spiraali keerd. Esimene keerd võib olla see, et ma ei suuda öelda “ei” mõnusale koogitükile, olgugi, et kõht on täis ning keha ei soovi rohkem toitu. See ei pruugi kusagile areneda. Kuid võib areneda viimase keeruni – surmani. Eestisse on tekkinud minu äraoldud 7 aasta jooksul muide väga palju ülekaalulisi inimesi, avastasin naasedes.
Surm kahvli läbi on aeglasem kui läbi uimastite üledoosi vms; kompulsiivse ülesööja surma põhjuseks märgitakse tavaliselt mõni füüsiline haigus. Buliimikud surevad ka seiskuva südame tagajärjel ja anoreksikud näljutavad end surnuks. On ka enesetappe. Kuna suhkur on ka alkoholisõltuvuse baasaine, asuvad nii mõnedki kainenenud alkohoolikud suhkrutoodete kallale, nii ei tea see haigus tegelikult ei vanuse ega soopiire. Ameerikast mäletan statistikat, (mis võib olla universaalne?), et 20% söögisõltlastest on mehed, ülejäänud naised. Puutusin nendega paranedes kokku, keskmine vanus oli inimese keskmine vanus, nii et liialt noorte probleem see kindlasti ei ole. See lihtsalt algab üha nooremalt. Tean lapsi, kes on juba püstihädas probleemsed oma dieedi-õgimise-keha-obsessiooni-näljutamise tsüklites. Alkohoolikute hulgas on vastupidi: 20% on naised. Mõlemil juhul on need protsendid ühtlustumas, st on üha enam nais-alkohoolikuid ning mees-söögisõltlasi. Kõige levinum on komplusiivne ülesöömine, veidi äärmuslikumad juhud on anoreksia, buliimia, trenni-buliimia, st treenimise teel toidukoguste väljutamine. Mõni “treenib” 24h jõusaalis ööläbi – tulemuseks luumurrud, lihaste rebenimine jms hädad.
Elame kehakultuse ajastul: massimeedia räägib ja näitab meile, et heaks ja edukaks eluks on oluline olla ilus ja noor ja väga sale ja tselluliidivaba. Kuidas oma kehaga rahul olla kui oled priskem ja kurvikam naine, kui samal ajal igalt poolt “size zero” modellid vastu vaatavad? Kuidas pidevast kehaga seotud stressist vabaneda?
Selleks, et kehaga seotud stressist vabaneda on vaja leida – vabandan kui see kõlab lihtsustatult, aga iseennast. Iseenda mitte teadmine, ära unustamine, mitte tundmine, aimutu olemine, teeb inimese altiks sellisele deemonile nagu võrdlemine. Võrdlemine võrdub meeleheitega. Kui vabaneda tendentsist ennast kogu aeg kellegagi võrrelda, vabaneb ka sellest stressist. Minul oli nii – seni kuni ma ennast ei teadnud, ajasin end kaikaga kõikvõimalikke selliseid tegevusi tegema, et vastata jumala eest standarditele, st olla neist igaks juhuks ka veidi ees. Võistlemine, eks. Nüüd ma tean isennast ega tunne enam vajadust seda teha.
Võrdlemise deemon külastab ikka – vahel päris tihedasti, kuid nüüd ma tean, mida tuleb teha, et sellest vabaneda. Tuleb saada aru, mis toimub. See käib nii: millegipärast on halb olla (see inimene käib närvidele, all on kadedus jne) – taipamine: ahhaa! Võrdlen. Arusaamine: see on väga suur kannatamise vorm. Tahan seda? Ei taha. No siis tuleb tulla teadvele. St õudusunenäost väljuda.
Tegeled ka krija joogaga – mida see endast täpselt kujutab ja kuidas Sulle mõjub?
Lugesin mõned aastad tagasi Yogananda kirjutatud “Joogi autobiograafiat” – seal on krija joogast põhjalikult juttu ning mõistsin, et see on minu jaoks. Palusin vaid Jumalat, et selles, ja mitte järgmises elus, kuna mõistsin, et süsteem on totaalne, st ei jäta kivi kivi peale ning pelgasin, et äkki pole ma veel selles elus nii põhjalikuks õppeks valmis. Krija jooga pole nimelt mitte ainult jooga-võimlemine, vaid terviklik enesearendamissüsteem, mis sisaldab praktilisi tehnikaid (krija’sid), mis moodustavadki aluse inimese terviklikuks arenguks.
Olen läbinud Babadži krija jooga I astme pühenduse Lilleoru koolituskeskuses ning neid tehnikaid 5 kuud praktiseerinud. Esialgne mõju on olnud puhastav. I astme tehnikad on iseenesest 6 faasist koosnev hingamistehnika: krija kundalini pranajaama ning 7 meditatsioonitehnikat. Krija jooga I astme praktikate hulka kuulub ka füüsisega tegelev osa – 18 krija hatha jooga harjutust. Olen katsetanud erinevaid füüsislise jooga vorme, kuid mulle jäi alati napiks sisu külg – võimelda võib ju ka seda joogaks mitte nimetamata, kuid krija hatha jooga läheb sügavale ja mulle on see oluline.
Keha ja selle liikumine on Sulle üldse väga oluline: ühe vabastava tehnika ja eneseväljendusviisina tantsisid New Yorgis parkides ja oled seda teinud ka Tallinnas – tantsinud mere ääres, looduses, pargis ja ka selleteemalisi workshop’e korraldanud Õpetajate majas ja õpilasigi parki tantsima viinud. Miks Sa tantsid avalikus ruumis?
Ületasin oma aktsepteerimatust oma füüsilise keha osas. Olen läbinud päris pika ning vaevarikka protsessi, et oma füüsilise kehaga nö sõbraks saada. Olen seda nüüd ka teistele õpetanud. Teisalt teisenes kirjutamise ning näitlemise taust ja soov, vajaduseks end liikumise teel väljendada. Movement on loominguline praktika, mille puhul võib autor erinevaid distsipliine oma äranägemise järgi miksida ning luua – nagu mulle alguses näis – liikuv, mitmedimensiooniline pilt. Võib kasutada teksti, heli, liikumist, tantsu, näitlemist, muid kunstiliike ja vorme, et midagi öelda. Mulle tundus see huvitav.
Igapäevaselt tähendab oma füüsisega sõbrunemine minu jaoks seda, et ma ei liigu enam ringi vaenlasega – päevast-päeva, hetkest-hetke, vaid oma sõbra, võib isegi öelda, et kaasaga :). Kaaslasega. Küllap on see keeruline seetõttu, et inimesed ihkavad ju “välja”: kehast välja, kogemusest välja, virtuaalsusesse, mõtetesse, emotsioonidesse, ettekujutustesse, st kusagile ära. Kehas olles pole aga võimalik kusagil mujal olla. Keha toob kohale – sellesse, mis on, seetõttu soovitatakse ka oma teadvelolekut hoida alati natuke ka kehas – annab kehale elususe, toob reaalsusesse.
Kus Sind Tallinnas tantsimas võib kohata?
Hetkel ma väljas ei tantsi. Hiljuti tegin ühe 7-se lühi-seti vanalinna piires. Päris lõbus oli. Ja hea oli kogeda, et mul ei ole selles osas enam hirme ega eneseületust. Võib-olla on see teema ennast minu jaoks ammendanud.
Milliseid vaimseid ja enesearenduslikke praktikaid Sa veel kasutad?
Igapäevaselt kasutan Ingvar Villido kursustel omandatud häirivatest emotsioonidest ja kontseptsioonidest vabanemise tehnikaid. Mind huvitab kainus. Mõtetes viibimine ning emotsioonides olemine (pole vahet on need mõtted ja emotsioonid head või halvad) pole kaine. Inimene on kas halva või hea joobe käes, minu jaoks on need mõlemad end ammendanud. Minu soov on olla teadvel, kohal, selge, ärkvel. Kaine.
Üks praktika on veel – see on mind aidanud ning on õpetanud mind vabastunult, samas aga efektiivselt tööd tegema. See on karma jooga – isetu teenimine – tegevus kiindumiseta, kuid samas laitmatu. Latmatu tähendab seda, et parimal viisil ja moel, mis antud hetkel kättesaadav. Tegevus kiindumiseta tähendab seda, et sul pole kiindumist tegudesse, tehtusse. Milline rõõm ja vabadus, kas pole?
Sind kõnetab ka šamanism. Ole hea palun räägi natukene oma kogemustest.
Olen läbinud Michael Harneri loodud “Shamaani töö” baaskursuse Ameerikas. Selle järgi olen 1. astme shamaan-tervendaja. Minu oskused piirduvad esialgu sellega, et suudan inimesed nende väeloomaga kokku viia. Väeloom – abivaim – on loodu väe aspekt, mis on inimesele tema sünniga kaasa antud vägi. Mõne trauma tagajärjel või oskamatuse tõttu seda väge kasutada / rakendada võib see vägi inimesest eralduda. Läbi shamaanirännaku on võimalik see vägi inimesele tagasi tuua.
Olen kasutanud shamaanirännakuid ka oma loomingus ning kursustel. Olen avastanud, et sel on puhastav, tervendav ja lõdvestav mõju. Ka on aidanud see inimestel oma tegeliku olemusega kokku puutuda. Kui nood sündmused on teoks saanud, olen ise kogenud suurt alandlikkuse tunnet, kuna olen mõistnud, et minu isikuga pole sel mingit pistmist olnud. Midagi on läbi minu tegutsenud ning viljad pole minu eostatud. See on pigem inimese, kel on soov oma jõuetusest, hädadest vabaneda, ning Looja omavaheline koostöö. Olen nagu kork elektrikilbis. Kui mina olen sisse lülitatud, jõuab valgus kodusse. Nii et taaskord pean rõhutama teadlikkuse olulisust oma tegevuses, ilma selleta ei saaks ma seda tööd teha.
Käisid eelmisel aastal väga huvitaval jumalikkuse naisprintsiibi kursusel – kes olid õpetajad ja mida nad õpetasid?
Kursus toimus Emakese Maui saarel Hawail. Emake sellepärast, et Maui saar olevat nö südametshakra saar. Oli tõesti meeldivalt lopsakas ning armastav paradiisilähedane saar. Seal toimus kursus nimega “Divine Feminine” ehk jumalikkuse naisprintsiibi kursus. Juhendajateks olid kaks ca 70-aastast ärksat naist ning minu suurimaks “kingiks” sellel kursusel oli kogeda naisenergiat, mis selliseski vanuses (enamus osalejaid olid umbes 50-70 aastased) oli säilitanud mängulisuse, lõbususe, arukuse, taipamise, väärikuse, naiselikkuse ning sihikindluse ja eesmärgistatuse. Selle võimalikkus settis minu luudesse ning lõi perspektiivi, mida oodata ja mida luua.
Kuidas Sulle tundub, kas naiselik energia on ühiskonnas taas tõusuteel?
Võib-olla on tõesti tõusuteel. Oluline on see tasakaalu pärast.
Ma toon ühe näite naiselikust energiast. Sellest, milleks see on ühiskonnas muutunud. Olin ühel esilinastusel. Nentisin, et jube agressiivne mehelik energia. Matšo värk! Siis keegi ütles mulle, et saalis on peaaegu kõik naised. Kui hakkasin vaatama, nägin, et olidki. Noored, agressiivsed, hästi hoolitsetud, high-maintenance – nii-öelda kihvadega naised! See oli ehmatav. Pole ime, et naiseks olemist tuleb käia kusagil õppimas. Et mis on selle vägi ja voog ja ime ja võimalused. Ja pehmus. Ma ei hakka neid omadusi üles loetlema – neid nimetatakse nn pehmeteks väärtusteks. Millegipärast on sel minu kõrvus olnud alati halb kõla. Enam ei ole. Inimeseks suure I-tähega pole minu arust võimalik saada ilma oma sünnijärgset sugu aktsepteerimata.
Mis suunas lääne ühiskond praegu liigub? Mis peaks muutuma, et elu muutuks paremaks?
Inimene peab ise muutuma. Olen iseendale näide selle võimalikkusest. Nii et räägin praktilisest kogemusest. Alles siis saab muutuda maailm. Kui piisavalt inimesi ennast muudab – taotluslikult, oma tõelist tahet rakendades (mitte emotsionaalset tahtejõudu, mis on selleks ebapiisav), saab ka toosama lääne ühiskond sipupükstest välja kasvada ning võtta oma hädade eest vastutus enda kanda. Indiviid indiviidi haaval.
Millega kosutad oma hinge?
Minu hing ei vaja kosutust. Minu hing kosutab hoopis mind!
Millega toidad oma vaimu?
Kui siin on mõeldud seda, et kuidas ma end keskmes hoian, siis teadlik olles. Teadlikkuse valgus on püsiv väärtus igi-muutuvas sise- ja välismaailmas.
Kes ja mis on Sinu suurimad ja olulisimad õpetajad?
Luule Viilma on öelnud, et rumal õpib vigadest, arukas õpib õpetusest, loll ei õpi kummastki. Võib-olla on väga suurtest vigadest õppimine minu jaoks läbi saanud või läbi saamas – kui Jumal seda annab, ning olen võimeline hakkama õppima õpetusest. Mul on Õpetaja, mille eest olen tänulik kogu eksistentsile.
Kuidas hoida tasakaalu kõikide elu aspektide vahel?
Kui teha töid ja tegemisi nii nagu intuitsioon, st teadlikkus, neid ette annab, pole ajapuudust ega stressi. On vaid olulised asjad, mis saavad tehtud, ning kõik muu.
Tegeled ka loomingulise eneseväljendusega – ARM Teater / Arm Tee on Sinu ettevõtmiste nimi, millega toimetad perfomance kunsti vallas. Mille kallal praegu nokitsed?
Hiljuti osalesin Kanuti gildi saali lühivormide maratonil “Made in Estonia”. Enne astusin kinos Sõprus üles tants-loenguga “7 armu ja nende varjuküljed”. Loominguline enseväljendus on liikunud sõnalis-liikumusliku vormi poole, millele on inglise keeles hea nimetus – movement. Mingid jõud mind selles valdkonnas hetkel liigutavad. Ma ei tea kui kaua veel.
Üks ARM Teatri etüüd oli teemal Hirm. Mis on Sinu võti hirmude ületamiseks?
Minu Õpetaja õpetab liitma hirmu energiat teadlikkuse energiaga, st hirmust oma liitlast tegema. Olen proovinud ja töötab. Kui teadlikkus nö ruulib, juhendab ta ka hirmust läbi. Hirm ei ole midagi sellist, mille saab inimeseks olemise kogemusest ära kustutada. Kuna see pole võimalik, tuleb hirm teha liitlaseks. Hirmul on suured silmad! Mitte asjata ei öelda, nii – hirm annab väga hea teadlikkuse kui osata see energia omaenda teadlikkuse energiaga liita.
Oma raamatus “Valik” leiad ja suhtled Jumalaga – kes või mis on Jumal Sinu jaoks?
Ütleme siis nii, et romaani peategelane läbib protsesse, millest üks on suhtlemine Jumalaga. Minu jaoks on Jumal palju hoomamatum suurus kui “Valikus”. Kui Too annab, võib sel teemal veel rääkida! Esialgu on piisavalt tegemist, et püsida teadvel. Mitte ainult ersats-teadvelolekus, st ma justkui olen päeva jooksul ärkvel, vaid päriselt ka olla seda – hetkest-hetke, teadvelolev.
Mida soovitad Alkeemia.ee lugejatele?
Tulge teadvele! 🙂
Uuri lähemalt Aigi Vahingu kirjandusliku loeng-workshop’i kohta 14.-15. aprillil kinos Sõprus:
Aigi Vahinguga ajas juttu Ingrid Peek
