Märka muutlikkust, kannatusi ning ego puudumist kõige igapäevasemate toimetuste tasandil ja huvitu oma reaktsioonidest. Jõua ise rahu osas selgusele ja tee kindlaks, kas meie põhiolud on rõõmsaloomulised või mitte.
Muutlikkuses väljendub tegelikkuse headus. Neli aastaaega on pidevas vaheldumises – talvest saab kevad, kevadest suvi, suvest sügis. Päev saab ööks, valgus pimeduseks ja siis taas valguseks. Kõik on ühtmoodi pidevas kujunemises. Muutlikkus on kõige sisu. Imikutest saavad väikelapsed, siis teismelised, seejärel täiskasvanud ja siis vanurid, kes ükskord surevad. Muutlikkus tähendab kohtumisi ja lahkumisi. Armumisi ja armastuse lõppemist. Muutlikkus on magusvalus – justkui ostaksid uue särgi ja leiaksid selle aastaid hiljem lapiteki osana.
Inimesed ei austa muutlikkust. Me ei naudi seda. Vastupidi – muutlikkus ajab meid meeleheitele. Meie jaoks kehastab see valu. Püüame sellele vastu seista, tootes asju, mis (nagu meil on kombeks öelda ) peavad vastu igavesti – asju, mida pole vaja pesta ega triikida. Üritades eitada, et asjad on alati muutumises, läheb meie jaoks mingil moel kaduma elu pühakspidamise tunne. Me kaldume unustama, et oleme osa asjade loomulikust kulust.
Muutlikkusel põhineb harmoonia. Kui me muutlikkuse vastu ei võitle, oleme tegelikkusega kooskõlas. Paljudes kultuurides pühitsetakse seda seost. Neil leidub tseremooniaid, mis tähistavad kõiki üleminekuid elus, sünnist kuni surmani. Samuti kohtumisi ja lahkumisi, lahingusse minekut, lahingu kaotamist ja lahingu võitmist. Ka meie võiksime muutlikkust tunnistada, sellest lugu pidada ja seda pühitseda.
Ent kuidas on lood kannatustega? Miks peaksime pühitsema kannatusi? Kas ei kõla see masohhistlikult? Meie kannatused põhinevad väga suures osas hirmul muutlikkuse ees. Meie valu on sügavalt juurdunud ühekülgsesse, vildakasse kujutlusse tegelikkusest. Kellel küll tekkis mõte, et võiksime saada naudingu osaliseks valu tundmata? Seda kuulutatakse üsna laialt kõikjal maailmas ja me võtame selle omaks. Aga valu ja nauding käivad käsikäes, nad on lahutamatud. Neid võib pühitseda. Nad on tavalised. Sünd on valulik ja õnnis. Surm on valulik ja õnnis. Iga lõpp on uue algus. Valu pole karistus. Nauding pole tasu.
Innustatus ja viletsus on lahutamatud. Soovime alati viletsusest vabaneda, selle asemel, et näha, kuidas see koos rõõmuga toimib. Oluline pole mitte viljeleda üht vastandina teisele, vaid olla oma olukorraga õiges suhtes. Innustatus ja viletsus täiendavad teineteist. Innustatus üksi võetuna muudab meid üleolevaks. Viletsus üksi võetuna hävitab meie tulevikunägemuse. Innustatustunne muudab meid rõõmsaks, paneb mõistma, kui avar ja imeline on maailm. Viletsustunne muudab meid alandlikuks. Innustatuse hiilgus liidab meid maailma pühadusega. Ent kui õnn pöördub ja me end armetuna tunneme, muutume pehmeks. Meie süda saab küpsemaks. Kujuneb alus teiste mõistmiseks. Pühitseda võib nii innustatust kui ka viletsust. Võime olla korraga suured ja väikesed.
Kas võime pühitseda ka ego puudumist? Peame ego puudumist tihti suureks kaotuseks, kuid tegelikult on see saavutus. Ego puudumise, meie loomuliku oleku tunnustamine on otsekui pimedast taas nägijaks või kurdist kuuljaks saamine. Ego puudumist on võrreldud päikesekiirtega. Sära kiirgub tahke kehata Päikesest väljapoole. Samamoodi kiirgub meist loomulik ärgas olek, kui me iseendaga liiga hõivatud ei ole. Ego puudumine on sama mis alusheadus või buda-olemus, meie tingimusteta olemus. See on meis alati olemas. Tegelikult ei saa me seda kunagi kaotada.
Ego võib määratleda kõigena, mis varjab meie alusheadust. Mida ego kogemuste vaatevinklist varjab? Ego varjab meie kohalolekukogemust. Oskust olla lihtsalt kohal, täielikult kohal, ja saada osa vahetust kogemusest. Ego puudumine on meeleseisund, mida iseloomustab täielik usk maailma pühadusse. See on tingimusteta heaolu, tingimusteta rõõm, milles sisalduvad kõik meie kogemuse erinevad omadused.
Kuidas aga pühitseda muutlikkust, kannatusi ja ego puudumist meie igapäevaelus? Kui muutlikkus end meie elus ilmutab, võimegi selles muutlikkust näha. Võimalusi pole selleks vaja otsida. Kui sulepea keset tähtsa kirja kirjutamist tühjaks saab, tunnista see muutlikkuseks, tervikliku elutsükli osaks. Kui keegi sünnib, tunnista see muutlikkuseks. Kui keegi sureb, tunnista see muutlikkuseks. Kui su auto ärandatakse, tunnista see muutlikkuseks. Kui sa armud, tunnista see muutlikkuseks ja suurenda seeläbi armumise väärtust. Kui suhe lõpeb, tunnista see muutlikkuseks.
Meie igapäevaelu pakub lugematul hulgal näiteid muutlikkusest, ärkamishetkest uinumiseni ja isegi une ajal, kogu aeg. Saame seda harjutada kakskümmend neli tundi ööpäevas. Muutlikkuses muutlikkust näha.
Nüüd võime jälgida oma reaktsiooni muutlikkusele. Mängu tuleb uudishimu. Üldiselt reageerime elusündmustele harjumuspäraselt. Me oleme pahased või rõõmsad, elevil või pettunud. Intelligentsus või entusiasm sellega ei seondu. Kuid muutlikkuses muutlikkust nähes võime ühtlasi tähele panna enda reaktsiooni sellele. Seda nimetatakse tähelepanelikkuseks, teadlikkuseks, uudishimuks, teadmishimuks, huvi ilmutamiseks. Ükskõik kuidas seda nimetada, on see väga kasulik tegevus – enese põhjalik tundmaõppimine.
Kui meie ellu tulevad kannatused, võimegi neid kannatustena näha. Saades seda, mida me ei soovi, saamata seda, mida soovime, haigestudes, vananedes, olles suremas – midagi sellist oma elus nähes võime kannatused ära tunda. Edasi võime oma reaktsioonide suhtes uudishimulikud ja tähelepanelikud olla. Taas oleme kas pahased ja tunneme end mingil moel petetuna või siis rõõmustame. Ent milline meie reaktsioon ka poleks, tuleb see enamasti harjumusest. Võiksime aga pigem märgata tekkivat impulssi ja sellega kaasa minemist. Kaasaminek pole ei hea ega halb. Me vaid reageerime oma eksistentsi naudingutele ja valudele. Võime seda lihtsalt näha, andmata hinnangut või püüdmata arukalt käituda.
Kui ego puudumine end ilmutab, võimegi seda ego puudumisena näha – oma piiratud minasse sulgumise asemel üks värske hetk, selgelt tajutud lõhn, vaade või heli, avatus tunnetele ja mõtetele. Adume oma elu avarust, tajume pausi endaga peetavas lõputus vestluses, märkame äkitselt enda ees olevat, heidame tegelikkusele värske, selge, kohandamata pilgu ja võime selles kõiges märgata ego puudumist. See ei pea olema midagi suurt. Värskuse, avatuse, tajude nautimise kujul on ego puudumine alati käepärast. Kogeme ego puudumist huvitaval kombel ka siis, kui ei tea, mis on teoksil, kui oleme kaotanud suuna, kui miski meid vapustab ja meie mõttetegevus peatub. Võime märgata oma reaktsioone sellele. Mõnikord meie avanemine jätkub, mõnikord sulgume kiirelt. Igal juhul – kui meie elus ilmneb ego puudumine, tuleb seda ka näha. Me võime märgata, oma reaktsioone tähele panna ja järgneva vastu huvi tunda.
Sageli õpetatakse, et eksistentsi neljas tähis on rahu. Mitte sõja vastandiks olev rahu, vaid heaolu, mida tunneme, kui oskame lõpututes vastandites üksteise täiendusi näha. Kui olemas on ilu, peab leiduma ka inetus. Kui olemas on õige, peab leiduma ka vale. Tarkust ja võhiklikkust ei saa lahutada. See on vana tõde – meiesarnased mehed-naised on seda märganud juba pikka aega. Kujundades enestes harjumust igasse hetke huviga suhtuda, võime avastada, et päev päeva järel jõuab selline rahu meieni üha enam. Me hakkame mõistma, millest kõik need raamatud räägivad.
Niisiis, ära ole milleski kindel. Ära usu kõike, mida sulle räägitakse. Otsi dharmas elavat, olemata seejuures küüniline või kergeusklik. Märka muutlikkust, kannatusi ning ego puudumist kõige igapäevasemate toimetuste tasandil ja huvitu oma reaktsioonidest. Jõua ise rahu osas selgusele ja tee kindlaks, kas meie põhiolud on rõõmsaloomulised või mitte.
Allikas: Pema Chödron „Kui kõik variseb kokku“, kirjastus Pilgrim
