Eriti meeldivad meile ootamatud saavutused. Sellel põhineb ka paljude telesarjade, nagu „The X Factor“ ja „The Voice“, suur edu. Meile näidatakse mõnd tundmatut esinejat, kelles ei näi olevat midagi erilist, ning vahest kõneldakse meile ka tema kunagistest eluraskustest. Aga kui nad lavale astuvad ja suu avavad, voolab sellest välja midagi tõeliselt kaunist.
Ilmselt oled juba aru saanud, et kestvad püüdlused oma potentsiaali ellu viia on hea asi. Su püüdluseks võib olla soov olla kiirem, jõuda kõrgemale, saada tugevamaks ja olla targem. See võib olla ka praktiline: kuidas panna oma begooniad sel aastal uhkemini õitsema, või soov parandada oma mänguoskusi, et viimaks viiulisoologa toime tulla. Või siis emotsionaalne: üritad mõista oma partneri vaatenurka, kui te milleski eriarvamusel olete. Või vaimne: soovid klassiruumis enesekindlalt sõna võtta.
Kuid sellisel positiivsel püüdlemisel on ka varjupool: sa pead kaotamise ees hirmu tundma. Loogiliselt võttes on see jabur. Me kõik ju näeme, et võitude kõrval on paratamatult ka kaotusi. Igavese võitja leidumine on vaid romantiseeritud müüt. Mõned inimesed paistavad pingutamata edu saavutavat, kuid tegelikult on see harva nii. Näitleja Jessica Chastain käis Los Angeleses elades neli aastat tasuta joogakursustel, kuna tal ei leidunud raha, enne kui ta esimest korda prooviesinemisele kutsuti. Larry David kirjutas oma hilistes kolmekümnendates terve aasta sketše „Saturday Night Live“ jaoks, kuid vaid üks neist jõudis eetrisse. Siis liitus ta Jerry Seinfeldiga, kellega koos lõid nad kuulsaks saanud sarja „Seinfeld“. Lausa legendiks on saanud lugu sellest, et J. K. Rowlingi esimene Harry Potteri käsikiri lükati tagasi 12 kirjastuse poolt.
Eduni jõutakse proovimise teel, end ületades ja riske võttes, mis vältimatult tähendab seda, et millalgi sel teel tabab sind läbikukkumine. Neid tuleb tihedalt. Ja pea meeles, et iga päev ootavad sind ees mõned võidud ja kaotused.
Kaotamine võib väljenduda paljudes asjades. Tööl võid ametikõrgendusest ilma jääda või teha lihtsalt vea, kirjutades teie firma tegevdirektori nime valesti. Kolledžis kukud eksamil läbi või jääb arvestuse ajal mõni küsimus kahe silma vahele. Kohtamisrakenduses kulutasid tunde, kuid ei leidnud ühtegi sobivat isikut. Või avastasid, et su uus partner käib ka teistega väljas.
Mõõtkava polegi oluline. Tähtis on su soov iga läbikukkumise põhjusteni tungida, neist õppida ning siis uues suunas edasi liikuda. Sel juhul muutub läbikukkumine väärtuslikuks, sest see võimaldab sul selgeks saada, milleks sa pole veel valmis või millised oskused vajavad veel arendamist. See ei pruugi olla lihtne ega meeldiv, kuid sa saad selle kasulikuks muuta.
Parim suhtumine läbikukkumistesse on olla nendeks teadlikult valmis. Kui võistkonnad analüüsivad mänguvideoid, siis hea treener ei ütle: „Vaat siin ajasite kõik vussi.“ Ta ütleb: „Mida te siin näete? Öelge mulle, mis seal teiega toimub? Mis teie arust selle vea põhjustas? Mis aitaks teil järgmisel korral seda vältida?“ Vahetu kogemus, mis tuleneb üritamisest ja ebaõnnestumisest, on võtmeks tulevaste probleemide lahendamisel ja tõkete ületamisel. See on palju tulemuslikum vanal moel jätkamisest ja lootmisest, et probleeme ja tõkkeid enam ei esinegi.
Mida varem hakkad tegema asju, milles ka ebaõnnestumisi ette tuleb, seda rohkem neid aja jooksul koguneb ja mida vapramalt sa nendega toime tuled, seda paremini oled kaitstud selle eest, et kõige tähtsamatel hetkedel täielikult pea kaotaksid. Meile seda ei õpetata. Meie saame sõnumi, et läbikukkumine või kaotus võrdub sellega, et me pole inimesena piisavalt head. Me arvame, et kui miski meil ebaõnnestub, siis oleme vähem väärt. Siin astubki mängu hirm, mis hakkab su meelt varjutama. Kui usud, et kaotamine muudab su luuseriks, siis on üsna tõenäoline, et sa ei ürita enam üldse.
Võib-olla oledki käega löönud juba mõnele selliselegi asjale, mille puhul mäng käib madalatele panustele – et sind ei paljastataks kaotajana millalgi hiljem. Või oled toonud vabandusi, miks sa ei saa praegu üritada: „Mul on liiga kiire“; „Ma ei saa riskida, et mind töölt lahti lastakse“. Sisimas sa tead, kas need põhjendused – või mingid muud, mida sina kasutanud oled – on tõelised või otsitud vabandused.
Tegelikult ei peaks sa mõtlema, et millegi ebaõnnestumine tähendab, et see on su isiksuslik omadus, vaid et see on lihtsalt mõistatus, mis sul tuleb lahendada. Kuid suurem osa meist ei oska seda sedamoodi tõlgendada. Me peame läbikukkumist iseloomu häbiplekiks, mitte indikaatoriks oma soorituse kohta tol päeval. Seetõttu on meile vastumeelne näidata välja ebatäiuslikkust või haavatavust, kuna kardame, et seda peetakse ekslikult nõrkuseks. Aga milles peitub tõde? – Kaotamine on võitjatele.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud Kas sa lased hirmul oma elu juhtida?
Kadedus on vaid moondunud hirm, mis on ajendatud puudustundest
