Hirm käib kindlaid mustreid pidi, ilma et oleksime sellest üldse teadlikud. Et sellist mustrit avastada, ei ole vaja kuigi kaua uurida, piisab mõnest lihtsast testist, nagu peagi veenduda võite. Kuna iga inimene konstrueerib oma hirme erineval moel, ei avaldu kõik levinud hirmude mustrid ühesuguse tugevusega. Mõni muster on väga ühetähenduslik ja selge, teine sugugi mitte. Et võimalikult kiiresti jõuda esimeste tulemusteni, keskenduge esmalt mingile selgele mustrile ja treenige selle juurde käivat mustrikatkestajat, soovitab Klaus Bernhardt raamatus”Paanikahäired ja nendest vabanemine”.
Selle mustri ülesleidmisel aitab meid juba täiesti igapäevane keel, sest paljud mustrid on aastasadadega “peidetud” käibekeelsetesse fraasidesse. Hea näide sellest on niinimetatud mõtete karussell. On põhjust rääkida just peas keerlevatest mõtetest, sest tegelikult suudab igaüks, kellel peas midagi jälle keerleb, veidi enam tähelepanu pühendada ka sellele, kuidas üks karussell tegelikult keerleb. Kas päripäeva või vastupäeva, kas nii, nagu seisev ratas või lapiti olev seib. Ka valtse, mis veerevad kord edaspidi ja siis jälle tagurpidi, ja spiraale, mis kruvivad kas ülespoole või allapoole, tuleb elus samuti üsna sageli ette.
Niipea kui olete oma mõttekarusselli pöörlemissuuna kindlaks teinud, mõistate, et tegemist ongi ühe korduva mustriga. Nimelt tiirleb see alati ühes ja samas suunas. Järgmine kord, kui teil peas jälle midagi sedaviisi ringi keerlema hakkab, olekski kõige õigem aeg testida esimest mustrikatkestajat.
Kõigepealt pange tähele, kuidas see mõttekarussell teie peas keerleb, ja kujutage siis lihtsalt ette, et see hakkaks teie peas täpselt vastupidises suunas keerlema. Pange siis täpselt tähele, mis toimub. Kes suudab hästi keskenduda, märkab mõne sekundi pärast,et karussell jääb seisma.
Eelkõige alguses keskenduge sellel hetkel veel vähemalt kümneks sekundiks karusselli vastupidises suunas keerlemisele. Kas märkate, kui kiiresti te rahulikumaks jääte? Paljudele on see maagiline hetk, sest esmakordselt mitmete nädalate või isegi kuude järel valitseb peas jälle vaikus ja rahu.
Kolme aasta eest tahtis mu sõbranna külastada oma venda psühhiaatriahaiglas ja palus mul teda seal saata. Noor mees oli seal olnud juba viis nädalat pärast seda, kui oli sõna tõsises mõttes “peast segi läinud”. Mõtete karussell tema peas ei andnud enam üldse rahu ja seepärast oli ta hirmust täieliku arukaotamise ees ise psühhiaatriahaiglasse tulnud. Mina tundsin teda juba väiksest peale ja seepärast oli ta valmis minu küsimusele vastama, kui palusin tal öelda, mispidi need mõtted tema peas keerlevad. Käega näitas ta siis mulle, et mõtted keerlevad päripäeva. Palusin tal seda karusselli intensiivselt ette kujutada, aga nii, et see keerleks peas vastupäeva. Ütlesin, et ta kontsentreeruks täielikult vastupäeva keerlemisele. Seda noormees ka tegi, istudes tagurpidi toolil, samas kui mina teda üksisilmi jälgisin. Napilt minuti möödudes hakkas ta naeratama ja paar pisarat veeresid mööda põski alla. Ta tõusis püsti, embas mind tugevasti ja ütles: “Rahu, esmakordselt pärast neid pikki nädalaid on seal üleval lihtsalt rahu majas.”
Ta kasutas sedasama võtet edasi, niipea kui vaid mõtted peas keerlema hakkasid. Mida sagedamini ta seda tegi, seda kiiremini saabus vaikus tema pähe ja seda pikemalt efekt ka püsima jäi. Nädal hiljem lasti ta haiglast välja ja peagi läks ta jälle täiesti normaalsena tööle tagasi.
Allikas: Klaus Bernhardt “Paanikahäired ja nendest vabanemine”, kirjastus Pilgrim
