Nüüd aga selgub, et ka musta augu akretsioonikettas, nagu seda gaasi- ja tolmuketast teaduslikumalt nimetatakse, tekkinud valgus võib mõnikord ikkagi musta augu haardesse tagasi langeda, ja mõnikord sellest tagasilangusest hoolimata ikkagi taas napilt musta auku langemisest pääseda.
Sellise stsenaariumi võimalikkust nägid füüsikateoreetikud ette juba 1970. aastatel, kuid nüüd on teadlased saanud vaatlusandmeid, et nii tõepoolest mõnikord juhtubki.
Riley Connors Ameerika Ühendriikidest California Tehnikainstituudist ja ta kolleegid analüüsisid NASA röntgenkiirguse-kosmoseteleskoobi RXTE kogutud andmeid.
Nad lugesid sealt välja, kuidas ühe musta augu aktretsioonikettast saabub meieni niisugust röntgenkiirgust, mis on just eelkirjeldatud katsumused läbinud – olles akretsioonikettast väljapoole kiirgunud, on ta ikkagi musta augu võimsa raskusvälja haardesse takedunud, pöördunud seetõttu uuesti tagasi musta augu poole, kuid õnneks akretsiooniketta pinnalt ikkagi lõpuks tagasi peegeldunud ja siis läbi maailmaruumi meieni jõudnud.
Teadlased oskavad selliseid seiku kiirgusest välja lugeda, sest need jätavad kiirgusse omad jäljed – musta augu raskusväli mitte üksnes ei painuta, vaid ka väänab valgus- ja röntgenkiiri. Siin ei ole nähtaval valgusel ja röntgenkiirtel põhimõttelist vahet, sest mõlemad kujutavad endast elektromagnetilist kiirgust.
Lisaks kõigele muule võib avastust pidada Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järjekordseks vaatluslikuks tõenduseks.
Connors ja kaasautorid kirjutavad Vinkli tähtkujus 14 tuhande valgusaasta kaugusel asuva, Päikesest kümme korda massiivsema ja koos oma kaaslastähega kaksiksüsteemi XTE J1550-564 moodustava musta augu juurest läbi suurte seikluste pagema pääsenud röntgenkiirgusest Asteroidilöögi tolmupilv levis ülikiiresti üle maakera
Astronoomid avastasid: kaugel planeedil sajab öösel rauda
Galaktikate kokkupõrge on pannud Linnutee lainetama
Maa magnetpõhjapoolus nihkub üha kaugemale, ületas nullmeridiaani
