Kui leiad kallima telefonist võõra armusõnumi või näed teda teisega õrnutsemas, tunned, kuidas su sees midagi puruneb. Milline on elu pärast petmist? Kas kildudest on võimalik suhe uuesti üles ehitada?
“Minu kallim mind küll ei peta,” mõtleb ilmselt igaüks, kes on enda arvates armastavas suhtes. Paraku on reaalsus selline, et iga üheksas inimene patustab oma partneri vastu ja kõige rohkem tehakse seda 40. eluaastates, kui petab iga viies.
Šokeeriv uudis võtab petetult jalad alt ja paneb ahastades küsima: “Miks sa seda tegid?” Kui varem leiti, et see, kas inimene truudust murrab, sõltub tema haridusest, usutunnistusest ja sissetulekust, siis poolteist aastat tagasi USAs ja Kanadas läbi viidud uuring näitas, et need tegurid on teisejärgulised. Üleaisalöömise põhjused on eelkõige isiklikud ja emotsionaalsed.
Naisi pani kõige rohkem petma rahulolematus suhtega. Kes tundsid end kaaslasega õnnetuna, olid valmis kaks korda suurema tõenäosusega teda petma, ja kes tundsid seksuaalset sobimatust, kolm korda suurema tõenäosusega.
Mehed tegid kõrvalehüppeid, sest soovisid seksuaalset põnevust või tundsid ebakindlust oma seksuaalse võimekuse pärast. Riskantne olukord suurendas nende erutuvust ja tagas samas hea pääsetee: kui vahekord ei õnnestunud, ei pruukinud enam inimesega kohtuda.
Kuid sellest uuringust, mis avaldati ajakirjas Archives of Sexual Behaviour, ei tasu veel järeldada, et nii lihtne asi ongi: mehed petavad alati vaid seksi ja naised suhte pärast.
Üks teine uuring edastas üllatava fakti, et üle poole truudust murdnud meestest armastas oma naist. Nad polnud lihtsalt rahul suhte hetkeseisuga. Tihti minnakse libedale rajale siis, kui paar on ühise kodu loonud, lapsed saanud ja romantika asemele tulevad esimesed raskused.
Õnneliku kooselu hääbumine
Haiglas kvaliteedispetsialistina töötav Rita (39) kohtus 11 aastat tagasi mehega, kellega oli justkui määratud koos olema. Aastane “käimine” sujus hästi ja paar kolis kokku. “Kolm aastat olime maailma õnnelikemad inimesed.”
Poja sünd lõi aga rahuliku kooselu segi. Esimesed poolteist aastat laps pidevalt karjus ja nõudis tähelepanu ning ema ei saanud ühelgi ööl üle nelja tunni magada. Mees käis tööl ning naine katsus olla korralik pereema: hoolitses poja, maja ja aia eest. Õhtuks oli ta surmväsinud ja tundis, et mehe abi on vähene. Mees aga pahandas, et kodus pole naeratavat naist.
Nii algas üksteisest kaugenemine ja mõlemad tundsid end üksikuna. “Kui püüdsin sellest mehega rääkida, sain kaela süüdistustelaviini. Hakkasin ikka rohkem kõike endas hoidma, et säilitada kodurahu. Varsti olin nagu sisemiselt uinunud: tegin, mis vaja, kuid midagi nõuda ei söandanud ja loota ei osanud,” jutustab Rita. Teised aga imetlesid eemalt: kui kena perekond!
Valusad jõulud
Ilusal jõuluajal, kolm aastat tagasi, läks Rita kaubanduskeskusse ja nägi, kuidas tema mees valis noore naise seltsis kaupu. “See oli üks mu elu jubedamaid hetki. Keegi pole ju kunagi õpetanud, mida sellisel juhul teha.” Lõpuks läks Rita nende juurde, tervitas ja ütles mehele vaid: “Läheme nüüd ära koju.”
Naine tundis end nii katkise ja petetuna. Mees aga seletas, et see oli tema lahendus olukorrale, kus naine oli muutunud ta vastu ükskõikseks. “Suutsin mõista seda põhjust, mis teda petmisele ajendas, kuid mitte petmist ennast. Oleks olnud ju hulk ausamaid võimalusi, kuidas probleemi lahendada.”
Kolm aastat “tangot”
Kui seni oli naine elanud põhiliselt perele, siis nüüd läks ta heade tuttavate juurde, kukkus nende pingile ja lasi endast välja kogu valu. Sõbrannad soovitasid mehe eest võidelda ja ka naine leidis, et lapse heaolu nimel tasub pere säilitada. Mehe meeleolu muutus aga kiiresti. Kui Ritale juba tundus, et nad on läheduse taastanud, jäi mees jälle ööks või kaheks teise juurde ja saatis Ritale meili: “Nagunii ei tule midagi välja.”
Kord tahtis ta edasi liikuda noore armukesega, kord Ritaga. Vahepeal aga elas nn mugavustsoonis mõlemaga, tahtmata kummalegi ära öelda.
Mida aeg edasi, seda vähem usaldas Rita rahulikke hetki ja ootas hirmuga, millal need lõpevad. Ta nuttis ja uuris mehe mobiilisõnumeid, sest tundis, et teda tehakse lolliks. “Mida ma teen? Ma olen hakanud nuhkima!” ehmatas ta ja loobus sellest, sest ei tahtnud muutuda kellekski, kes ta polnud.
Et oma valu vähendada, lasi ta meest järjest vähem endale emotsionaalselt lähedale ja kolme aasta pärast elasid koos kaks võõrast inimest. “Selle aja sisse jäi võitlusindu, et mees tagasi võita, pettumust, kui see ei õnnestunud, ja pettumust, kui õnnestus, sest see polnud ju tegelikult mees, kes väärinuks võitlemist.”
Järjest rohkem tundis Rita, et tahaks kogu selle jama oma kingataldadelt maha pühkida. Ta ütles mehele: “Paki oma asjad ja mine vaata, kas oled temaga õnnelik!” “Ei taha. Seal on selle naise laps,” vastas mees.
Rita soovis, et mees teeks valiku ja võtaks sellega vastutuse, mees aga otsust ei teinud.
Valgus juba paistis
Kolm kuud tagasi kogus Rita jõu kokku ja kolis lapsega omaette elama. “Lõpuks leidsin rahu ja suure vabanemise. Ei pidanud enam petetud olemise tundega toime tulema ja andeks andma. See oli nii hea.”
Õigel hetkel astus tema ellu ka uus inimene, naine armus ja nad hakkasid suhet looma. “Kõik sujus, olin terve, tugev ja õnnelik.”
See raputas aga Rita eksmehe ärkvele ja ta hakkas paluma naisel tagasi tulla. “Sina oled see Alice, kellega tahan koos elada. Keegi ei asenda sind,” ütles mees ja tegi naisele abieluettepaneku.
Seda, et pere jälle koos oleks, soovib kogu hingest ka kaheksa-aastane poeg. Poiss oli väga pettunud, et vanemad ei suutnud koos elada, ja pöördus nende vastu. Käitumisprobleemid tekkisid tal ka koolis. Rita käib nüüd pojaga psühhiaatri juures ning katsub lapse turvatunnet ja enesehinnangut taastada.
“Nägin, et lapsega läheb asi allamäge ja ma pean talle rohkem pühenduma. Ütlesin mehele, keda armastasin, et ma ei saa temaga enam sellepärast koos olla. Mul on raske talle midagi anda, kui olen ise nii suures segaduses,” räägib naine.
Ei tahtnud seda kõike
Hingearsti juures käib ka eksmees, kes oli juba nii murdumas, et Rita kartis tema elu pärast. “Ma olen praegu kentsakas situatsioonis. Tunnen, nagu mina oleksin see must lammas, kes tormas ära ja lõhkus pere,” nendib naine. “Kõige kurvem on kogu asja juures see, et keegi ei saanud õnnelikuks. Kõik inimesed on katki.”
Mida siis Rita kavatseb teha? “Kui vaatan poega, saan aru, et õige oleks pere liita ja mitte uut luua. Siis oleks tema kõige õnnelikum.”
Aga mida ta oma südames tunneb? “Tunnen, et ei suuda seda teha, peaksin end selleks sundima. Tunnen sisimas suurt tühjust: petmisega toimetulek neelas nii palju minu südamesoojusest, et olen kui teine inimene. Karmim, usaldamatum, ehk ka lootusetum.”
Mida teeb petmine?
Psühholoog Lemme Haldre selgitab petmise mõju paarisuhtele ja annab nõu, kuidas edasi minna.
1. Lähisuhte mõranemine põhjustab suurt stressi ja petmise järel satub inimene kriisi. Teda tabab kõigepealt šokk, siis võib ta juhtunut eitada. Sellele järgneb kurbus, süüdistamine, enesesüüdistamine ja viha. On inimesi, kes on jäänud aastateks kriisi (nt eitamise ja süüdistamise faasi) ega suuda sellest väljuda. Konstruktiivne viha (“ma ei lase sel olukorral enam kesta”) on sageli see, mis paneb inimese oma elus midagi muutma.
2. Tihti juhtub, et pärast petmisest väljatulekut on üks pool klammerduja ja teine eemalduja. Üks nõuab, et peaks petmisest kõike teadma ja sellest lõputult rääkima. Ta püüab partnerit kontrollida ja iga tema sammu jälgida. Teisel on tunne, et kui sellest veel rääkida, teeb see suhtele halba, ja ta püüab seda vältida.See tekitab aga esimeses jälle tunnet, et teda tõrjutakse, ja ta eemaldub, kui teine läheneb. Eemaldumise-klammerdumise tsükkel võib korduda ja inimesed ei saa sellest välja.
3. Sageli inimesed kahetsevad petmist ja ütlevad, et sellest on jäänud vastik tunne, mis siiani närib sees. “Kuidas ma tegin sellist asja oma lähedasele? Äng, mis kaasnes varjamisega, ei kaalunud seda lõbu üles.”
4. Tihti kannatab petmise järel seksuaalsuhe. Naine soovib enne seksi taastada usaldust. Mehele võib tunduda, et kõrvalsuhe on lõpetatud ja probleem on möödanik, kuid naisele meenutab iga tema puudutus petmist. On võimalik kokku leppida, et teatud ajaks on seks keelatud. Kõik muud puudutused, ümbert kinni võtmised jne, on lubatud.
5. Petmine mõjutab ka lapsi: tekitab stressi ja vähendab kindlustunnet. Isegi kui lapsed ei tea, et selline sündmus on juhtunud, tajuvad nad, et midagi on vanemate vahel halvasti. Laste arengust tuleneb, et nad alati soovivad, et vanemad elaksid koos. Laps ei suuda aga kõike ette näha. Kui üks pool siiski tunneb, et tal pole mingeid tundeid teise vastu, siis selline kooselu ei oleks ka lapse jaoks õnnelik.
6. Vahel selgub, et inimesed on astunud partnersuhtesse valede ootustega ega ole rääkinud, mida nad suhtest ootavad. Üks võib arvata, et suhe on monogaamne, kuid teine leiab, et suhelda võib mitme partneriga. Üks seostab suhet pikema kooseluga, lastega jm, kuid teine arvab, et suhe on ajutine.
Vahel on naine algul vabameelse suhtega nõus, kuid kooselu järgmistes faasides, kui sünnivad lapsed, hindab olukorra ümber. Siis selgub, et kokku on mindud valedel alustel.
7. Kui soovitakse suhe taastada, tuleb kõrvalsuhe lõpetada või katkestada. Kui inimesel on paralleelselt teine suhe, siis ta valikuliselt otsib põhipartneris negatiivseid jooni, et kõrvalsuhet õigustada. Inimesed, kes on rajanud juba kaks perekonda ja pendeldavad kahe vahet, on sageli need, kes pole valmis ka teraapiaks. Vahel on need inimesed isiksuslikult välja kujunemata ja ebaküpsed ega tea tihti ka ise, mida nad elust tahavad.
8. Inimene, keda on petetud, ei tohiks probleemidega üksi jääda. Tal peaksid olema lähedased inimesed, kes toetavad ja suudavad toimunut realistlikumalt vaadata. Üksi on väga raske toime tulla ja enda turgutamine tablettide või alkoholiga ebaefektiivne.
9. Kui inimesed otsustavad koos edasi minna, on kõige tähtsam enda jaoks läbi mõelda: kas meid seob midagi või on see ainult laste või ühise maja pärast? Selgusele aitab jõuda emotsionaalse kogemuse peegeldamine, mida õpetatakse paariteraapias. Kui ei suudeta tunnetest rääkida, saab kas või õppida väljendama, et hetkel tahetakse halva enesetunde pärast olla üksinda. Teine õpib seda aktsepteerima. Üks viis on suhtuda petmisesse kui ühisesse vaenlasesse ja arutada: mida on petmine teinud meiega ja meie suhtega? Mida me saaksime koos teha petmise vastu? Kuidas saaksime edasi minna?
10. Kui üks pool on motiveeritud suhet jätkama ja teine eriti mitte, siis paariteraapia aitab selgitada, kas lahkuminek on õige otsus.
11. Paarisuhtes ei tasu oodata petmiseni. Inimesed tihti tunnetavad, et midagi on nende suhtes korrast ära. Miks mitte sellest rääkida? Kui mõlemad partnerid tunnistavad, et suhe on näiteks igav, rutiinne või seksis on midagi puudu, saab koos mõelda, kas annab midagi parandada.
Tasub loobuda ka ebarealistlikest ootustest á la armumine kestab 40 aastat, paarisuhtes on kõik alati hästi, partner ei näe teisi inimesi ega armu kellessegi järgneva 40 aasta jooksul jne.
Kas mehed petavad oluliselt rohkem?
Tegelikult see nii ei ole. USAs ja Kanadas korraldatud ulatuslik uuring näitas, et kõrvalehüppeid teevad mõlema soo esindajad peaaegu sama palju: 23% meestest ja 19% naistest petsid oma partnerit.
