Tegelikult enam sa ei saa olla eemal, tuleb mõista, et sina oled oma elu looja. Sa ei saa usaldada ainult oma mõistust, sest sellega Sa petad oma hinge. Sina ise lood endale raskeid õppetunde nii kaua, kui Sa seda ükskord endale teadvustad. Isikliku vastutuse puudumisel on olemas teine pool – see on soov parandada teisi, tihti need on lapsed, vanemad, abikaasad, partnerid, sõbrad ja ka kõik teised. Inimene mõtleb, et teab täpselt, kuidas teine peab elama, tegutsema, mida rääkima, kuidas ta peab välja nägema ja sageli arvab, et teised inimesed ilma tema soovitusteta ei saagi hakkama. Miks me seda teeme? Me tahame olla “head” ja tunda oma tähtsust, mitte tegeleda endaga, sest kardame.
Tuleb mõista enda kogemust, et mitte keegi peale Sinu ei tee Sind õnnelikuks ja ka Sina ei saa kedagi teist teha õnnelikuks. Sõbrad, lähedased, kolleegid, lapsed ja lapselapsed ei saa täita Sinu elu. Vahest me jääme ootama, millal nad pööravad meile tähelepanu ja miks nad sellega ei kiirusta, miks nad ei tee meie elu paremaks ja õnnelikumaks. Me ei taha tunnistada tõtt, et teist inimest ei saa mõjutada nii kaua kui sa valetad endale. Kui sa ise pole vaba, siis Sa ei luba teistel olla vaba. See, mis aitab lahendada probleeme suhetes teiste inimestega, see on ausus iseenda suhtes ja oskus olla vastutav.
Iga kord kui sa tahad parandada teise inimese elu, sa annad Universumile signaali, et temal pole kõik korras, tal on halb olla, seda tuleb muuta ja parandada. Sinu muretsemine ja soov muuta teist inimest võtavad temalt energiat ja ta ei saa ise oma situatsiooni lahendada. Kui laps on haige ja see toob ebamugavust kõigele, siis kui see probleem paneb muretsema lapse ema ja isa, tähendab see on õppetund nendele. Kui ema või isa ei aktsepteeri probleemi, ta ei aktsepteeri oma õppetundi. Parem oleks küsida endalt: “Mida mulle õpetab lapse haigus. Mida ma saaksin endas arenda? Millised ettekujutused enda elust ma peaksin muutma?” Vaata enda sisse, mida sa tunned. On see süütunne oma sugulaste ees või Sulle tundub, et sa oled halb ema või isa, või kas Sinus on olemas pretensioonid oma abikaasa suhtes ja puudub teineteisemõistmine. Kui Sa sellest vabaned, siis Sinu lapsel puudub põhjus haige olla. Laps peegeldab Sind, Sina oled ta oma ellu loonud. Lahenda sisemised küsimused ja situatsioon muutub. Õnnista oma last sellisena nagu ta on, keskendu sellele, et Sa oleksid tasakaalus, aktsepteeri ennast ja väärtusta, ava endas soojuse ja rahu ressurss ning kõige ka kõige raskemaid diagnoose saab muuta. Selleks, et armastada ja uskuda oma last Sa ei pea mõistma teed, mida ta valib oma elus, sa saad vaid toetada. Laps ise oskab ennast realiseerida ja leida endale oma teed ja suunad.
Kuidas vabaneda pretensioonidest? Igapäevaselt tuleb endale selgeks teha, et saa ei saa elada teiste inimeste elu, tuleb lahti lasta võltsist vastutusest nende suhtes ja soovist kontrollida. Luba teistel teha oma sammud ja valikud, luba teistel olla ebatäiuslik ja suuna oma tähelepanu endale.
Kui sa õpid valima ennast ja toetama, siis on Sulle tähtsam mitte pidev askeldus teiste nimel, vaid tähtsam on tõsta enda tuju. Ole rõõmus, et saad näiteks jalutada pargis selle asemel, et kasvatada oma last, abikaasat, miniat või väimeest. Siis ka nendel on rohkem aega tegeleda oma asjadega ja eluga. Kui me lubame endale rõõmu, siis me lõpetame teiste kontrollimise. Ka alkohoolik muutub, kui tema päästmine lõpetatakse ja tema abikaasa hakkab ennast väärtustama ja elama oma elu.
Tihti oma vastuvõttudel olen kuulnud: “Ma armastan oma meest, kuid ta on minuga õnnetu, sest tal on olnud raske lapsepõlv, domineeriv ema ja see masendab teda. Mida ma teen valesti?” Esiteks, rasket lapsepõlve omab suur hulk mehi. See on tegelikult tavaline lugu, aga tuleb mõista, et siis kui inimene ületab takistused, siis tugevneb tema vaimujõud. Teiseks, ära arva, et Sinu abikaasa õnn täielikult sõltub Sinust, see on kõrksus. Kahjuks see on tihti meie, naiste omadus, kes üritavad oma seljas tassida oma meest helge tuleviku poole. See on suur eksimus arvata, et oma “õigete” sammudega Sa saad oma meest tervendada ja teha ta õnnelikuks. Elu ei loo mitte meie teod, vaid meie sisemised seisundid. Mehel, kes on Sinu kõrval, on olemas enda põhjused, miks olla vihane või pahas tujus. Hoopis teine asi on, kui sa aktsepteerid teda sellisena nagu ta on ja omad sisemist ressursi teda toetada.
Sinu peamine ülesanne on praegu mitte analüüsida mis, kuidas ja kust? Mitte mõõta, kes on rohkem süüdi, vaid sul tuleb lubada endal teha nii, et Sina tunneksid ennast hästi, oleksid kooskõlas enda eluga. Kui sa oled rahul endaga, siis Sa oled naine, kelle kõrval mees tunneb rahu, enesekindlust ja edukust. Kui Sa vajad meest vaid selleks, et ta hoolitseks Sinu eest, siis sa varem või hiljem hakkad teda päästma selleks, et saada punkte oma enesehinnangule. Võibolla tasub muuta enda valikuid?
Meie soov parandada ja muuta oma lapsi, vanemaid, lähedasi ja sõbru on alati võlts soov. Me tahame mõjutada, anda soovitusi, suunata ainult siis, kui me pole hõivatud endaga. Kui meil on olemas huvid, puudub aeg mõelda sellest, kas mees vastab Sinu ootustele, kas ämm on lugupidav Sinu suhtes, kõik see viib eemale Sind enda elust. Kui keegi lähedastest küsib Sinult abi, siis sa pead ise otsustama, kas sa tahad aidata või mitte, kuid mitte selle pärast, et sa “pead” ja oled kohustatud, mitte soovist olla hea tüdruk või poiss, vaid kas see soov tuleb Sinu sisemisest seisundist. Kui “jah” siis aita, kui “ei” siis ära valeta endale. Sa ei saa elada teise inimese elu, keskendu oma elu parandamisele ja läbi selle Sa saad teha paremaks ümbritsevate inimeste elusid.
Autor: Alexis Varnum
