Kui me ei viibi täielikult olevikus, siis me tegelikult ka ei ela. Meid pole tegelikult kohal ei iseenda ega oma kallite inimeste jaoks. Kus me siis oleme, kui meid kohal ei ole? Me jookseme ja jookseme, nii ärkvel olles kui ka unes. Me jookseme, sest püüame oma hirmu eest minema joosta. Me ei suuda elu nautida, kui raiskame kogu oma aja ja energia muretsemisele selle üle, mis juhtus eile või mis juhtub homme. Kui seda kõike kogu aeg kardame, magame maha imelise tõsiasja, et me oleme elus ja võime olla õnnelikud just nüüd ja praegu.
Olevik on hirmust vabaOma igapäevaelus on meil tavaks uskuda, et õnn on võimalik vaid tulevikus. Selleks et end õnnelikus teha, otsime me alati “õigeid” tingimusi, mida meil veel ei ole. Me ignoreerime seda, mis toimub me endi nina all.
