Küllap oleme kõik kuulnud või lugenud väljendit: ‘mõte sai teoks’. Ent kuidas see toimub? Mõtted ja mõtteidud keerlevad meie peades pidevalt. Mõned neist puhkevad sõnadeks, veel vähemad jõuavad väljaöelduna keelele või kirjutatuna kirjapilti. Mõtteid ja sõnu toidab meelevägi. Vahel tundub, nagu meel lookski mõtteid ja sõnu. Teame ju ütlemist ‘mis meeles, see keelel’ kui oleme ootamatult öelnud midagi, mis veel kuuldavaks ei pidanudki saama. Meie meel, tunded ja eelistused suunavad olulisel määral mõtete voogu.
Seda kasutavad osavalt ära meeltega manipuleerijad, turundusprofessionaalid kõigis valdkondades alates poliitikast kuni kübaramänguriteni tänavanurgal. Hästi on seda kirjeldanud Dan Ariely oma raamatus “Irratsionaalne inimene,” kus ta lausa piinlikkustekitava ehedusega kirjeldab meie ostukäitumisi allahindluste ning sooduspakkumiste puhul. Tulemuseks on hulk asju kodus, mida kuhugile panna pole ja mida kellelgi vaja pole. Vaid lühikeseks ajaks suudab ostuhullus meie meeli lummata, siis see lahtub ja taas saavad prügimäed lisa juurde.
Muistsetel aegadel õpetati noori sellisele meeltesegadusele vastu seisma toiminguga, mida nimetati ‘meele võtmiseks.’ Meele võtmist on antropoloogiakirjanduses nimetatud võõrsõnaga ‘initsiatsioon’ ehk pühitsemine. Kristlikus kirikus on selleks leer ehk konfirmatsioon, kus noor inimene loob teadliku sideme talle meelekindlust andvate vaimsete jõududega. Meie rahva muistne meelevõtmine oli seotud kevadiste käikudega loodusesse ja laulmisega. Aprillikuust alates käidi nädalavahetustel üha kaugemates külades pidudel, alates naaberkülast, siis naabervallast kuni naaberkihelkonna või isegi maakonnani. Teekäiku läbi niitude ja metsade saatis laul, kus lauldi kõigest ja kõigile, keda nähti ning märgati. Seegi oli osa meele võtmisest. Sama oluline oli ka kiigel laulmine.
Kiiged ehitati küla ühismaale, nn külavainule. Külade ühismaad olid alal kuni nõukogude maareformini, kus kogu maa riigistati. Kiikumine oli lisaks meelelahutusele ka maagiline toiming, mis aitas kaasa kevade ja elurikkuse tulekule oma küla maile. Kiikujateks olid eelkõige noored neiud ja taas tuli laulda kõigest, mida nähti. Lisaks lauldi ka igivanu lugulaule, nii nagu teekäikudelgi. Nende laulude kujunemine võis ulatuda tuhandete aastate taha. Taoline kaasaja ja mineviku ühendamine kevadise kasvuajaga andiski meelekindluse ning oskuse enese eest seista.
Meele võtnud inimesel on oma kindel vaade ilmale. Ta meel on kindel, tal on omad liitlased ja abilised metsapuude, lindude ja loomade hulgas, samuti kindlad paigad, mis tema jaoks on olulised ja pühad. Tegelikult on need ju olemas meist igaühel, kuid enamasti me ei oska neid piisavalt hinnata ja väärtuslikuks pidada. Just praegune kevadine aeg on igaühe jaoks kõige parem, et sammhaaval oma meelekindlust turgutama hakata. Alates jalutuskäikudest kodu lähedusse ning edasi aina kaugemale. Kõike, mis meeldib ja meelde jääb tasub pildistada, joonistada, laulu või pilliloo sisse panna.
Kui meel on nõnda kinnitatud, on sellest abi ka mõtete sõelumisel sõnadeks ning sõnade tegemisel tegudeks. Sõna teoks tegemiseks peab see ju kõigepealt kindlalt meeles püsima ja ka meeldima. Meeldivat mõtet on lihtne ning mõnus sõnastada ja teoks teha. Mõnus tegemine ei vaja pingutust. See juhtub nagu iseenesest, kuigi selle tegemise juures võib ka higi valada. Nõnda teoks saanud mõte igatseb omakorda tagasiteed. Hästi tehtud teost tuleb luua lugu ning seda võimalikult paljudele edasi kõnelda. Perekond, kogukond või rahvas, kes oma võidulugusid pidevalt edasi ei räägi ja nõnda hinges ei hoia, jääb lõpuks kaotajaks ja kaob ajaloost.
Meie rahva võidulooks on kestmajäämine omakeelse riigina omakeelse hariduse ja teadusetegemisega ülikoolideni välja. Seda teekonda alustasime teadlikult sadakond aastat tagasi, rajades omakeelse koolivõrgu ja ülikoolid. Sellega kõrvu pidi sündima meie põlise meelehariduse ja meelekindluse õpikeskusena Eesti Rahva Muuseum. Paraku pole meil tänapäevani jagunud meelekindlust see täies ulatuses teoks teha. Küllap tuleb minna metsa meelekindlust nõutama, et kavandatu lõpuks ometi teoks saaks. Kui Eesti Rahva Muuseum lõpuks kavandatud mahus teoks saab, kujuneb see meie vaimuelu südameks, mis lisab jõudu ja meelekindlust meist igaühele.
Autor: Mikk Sarv
