Oktoobris annab Eestis taas õpetusi USAst pärit mõtlusõpetaja Bill Karelis. Vivian Puusepp uuris temalt, kuidas orienteeruda tänapäeva maailmas ja mis kasu on mediteerimisest ehk mõtlustamisest.
VP (Vivian Puusepp): Elame kaasaegses väljakutseterohkes maailmas. Kuigi interneti teel saab vestelda ükskõik kellega mistahes maailma nurgas, tunnevad paljud meist end eraldatuna ja võõrdununa. Kipume olema rohkem hõivatud kui kunagi varem, paljud kannatavad depressiooni, ärevuse jms käes. Kas leidub mingit pääseteed?
BK (Bill Karelis): Ma pole kindel, kas on võimalik kaasaegset maailma vältida, kuid kindlasti on võimalik oma eluga toime tulla, kui vaid oleme valmis oma meelt vaatlema. Paljud inimesed pole kunagi kohanud tulemuslikku meetodit, mis seda võimaldaks. Istumismõtlus (i.k. sitting meditation) koos kohase juhendamisega on üheks selliseks meetodiks.
VP: Olete aastaid töötanud ärimaailmas ja samal ajal õppinud paljude suurte Tiibeti mõtlusmeistrite juures. Kuidas ühendada äriajamist vaimse teega? Kas need pole omavahel vastuolus?
BK: Mingit vastuolu ei ole. Mõtlusest tulnud taipamised on 100% igapäevaellu rakendatavad.
VP: Olete juba palju aastaid regulaarselt mõtlustanud. Kuidas on see teie elu muutnud? Miks peaks üldse mõtlustama?
BK: Ma ei tea, kuidas mõtluse harjutamine on mu elu muutnud, kuna ma ei tea, kuidas mu elu oleks ilma selleta kulgenud. Istumismõtlusega tegelemise ajendid on inimeseti erinevad. Selleks, et mõistmiseni jõuda, on oluline vaadata enda sisse. See on praktiline asi, mida tuleb lihtsalt ise proovida.
VP: Mõtlus on vaimne praktika, mis pärineb Aasiast. Kas see üldse sobib lääne inimestele?
BK: See pole päris õige väide. Tõsi ta on, et kõnealune mõtlustamise viis pärineb Buddhalt ja et sellega on mitmetes Aasia ühiskondades usinalt tegeldud juba üle 2000 aasta – nii et sellega seostatav tarkus tuleb Aasiast. Kuid see on universaalne vahend. México Rahvuslikust Antropoloogiamuuseumist võib leida muistsetest mesoameerika tsivilisatsioonidest pärit skulptuure mõtlustavatest inimestest. Sarnased harjutused on olemas olnud paljudes maailma kultuurides. Pole ka tõsi, et mõtlus on tingimata vaimne harjutamine. Sellele ei pea lisama vaimset pealiskihti. Lihtsalt istud maha, rahuned ja lased meie loomulikul arukusel esile tulla. See on midagi väga inimlikku ega vaja lisasildistusi. Kõikjal on inimesed sellisest harjutamisest huvitatud, niipalju kui mina näinud olen.
VP: Kui inimene pole varem mõtlustanud, siis kuidas tuleks alustada? Kas läheb vaja mõtlusõpetajat või saab ka iseseisvalt harjutada? Kuidas valida õpetajat ja konkreetset harjutust?
BK: Need on olulised küsimused, eriti veel maailmas, mis on turundusest üleküllastunud. Peaaegu igaüks otsib infot internetist. Kuid turundus, sealhulgas internetis, võib olla väga petlik, kuna põhineb tihtilugu müügikunstil, mitte lihtsalt tõe rääkimisel. Inimene võib kogu elu internetist otsida, leidmata sobivat abinõu. Seega tundub, et kõige parem on ikkagi minna ja õpetajaid oma silmaga kaeda, ise asju järele proovida ning mitte langetada pikajalise mõjuga otsuseid uisapäisa. Kuigi mõtlust on võimalik harjutada ka silmast silma juhendamiseta ning teoreetiliselt on võimalik seda teed käia ka vahetut tagasisidet saamata, siis viimaks on kõige praktilisem ikkagi leida keegi, kel on rohkem kogemusi ja kes on talle edasiantud õpetusi uurinud ning need oma kogemusse toonud. Nii püsime õigel teel, vältides asjatuid kõrvalepõikeid.
VP: Viimastel aastatel on nn tähelepanelikkuse (i.k. mindfulness) harjutused kogu maailmas üha populaarsemaks saanud. Ka Eestis on võimalik vastavatel kursustel käia. Kas teie lähenemine erineb sellest, ja kui see nii on, siis mille poolest? Milline traditsioon on teie õpetuste taga?
BK: Traditsioon, mida ma järgin, on algselt pärit Buddha Šakjamunilt, ning lisaks kohandas Chögyam Trungpa rinpotše* teatud muistsed õpetused kaasaja maailma jaoks ilmalikuks õpetusliiniks, mis kirjeldab kaasasündinud algse headuse (i.k. basic goodness) ja sõdalase tee (i.k. warriorship) arendamist. Seejuures sõdalase tee tähendab selles traditsioonis oma sisemise vapruse ja leebuse kultiveerimist, sel pole sõdimise ega vägivallaga mingit pistmist. See harjutamine sisaldab nii tähelepanelikkust kui täielikku teadvelolekut (i.k. awareness), mitte vaid tähelepanelikkust. Lisaks on tähelepanelikkuse komponent meie traditsioonis oluliselt erinev teatud arengutest tänapäeva mindfulness-liikumises. Ehk siis sama sõnaga tähistatakse erinevaid meetodeid, nagu juba mainisid.
Tähelepanelikkust peetakse vahel ka moraalseks vooruseks. “Tähelepanelik” on selles tähenduses asendanud mõiste “teadlik” (i.k. conscious). Kui tuua üks näide, siis “tähelepanelikku” või “teadlikku” ettevõtlust peetakse paremaks tavalisest ettevõtlusest. Aga kas see ka päriselt nii on, sõltub konkreetsest olukorrast. Kui tähelepanelikkuse mõistet hakatakse kasutama moraalse hinnangu andmiseks, pole enam tegu tähelepanelikkuse kui mõtluspraktikaga, mis seisneb lihtsalt praegusele hetkele tähelepanu pööramises, mitte selle vältimises. Kuna meie meel on sageli hajevil, siis on vaja harjutada, et tihemini õnnestuks praeguses hetkes kohal olla. Lisaks pole tähelepanelikkus (või teadlikkus) elustiil. See on hetkest hetkesse harjutamine, millel puudub etteennustatav tulemus ning mis ei vihja mingi ülima olemisseisundi saavutamisele.
(*Rinpotše – tiibeti keeles “kallihinnaline”, kasutatakse tiibeti budistlikus traditsioonis austava tiitlina. VP märkus.)
VP: Meie igapäevane elu kubiseb tähtaegadest, mitmesugustest nõudmistest ja keerulisest inimsuhetest, samas kui vaimne tee nõuab vist päris palju rahulikult üksinda veedetud aega. Kuidas igapäevaelu vaimse harjutamisega sobitada saaks?
BK: Arvamus, et istumismõtlus nõuab palju aega, ei kehti selle harjutamisviisi kohta, mida mina edasi õpetan. Ka lühemat aega istumine on hea ning traditsioonikohane.
VP: Teie õpetaja Chögyam Trungpa rinpotše oli legendaarne isik, kes õpetas mõtlustamist paljudele ameeriklastele. Dzongsar Jamyang Khyentse rinpotše on öelnud, et ta oli esimene tiibetlasest meister, kes oskas lääne inimesi tõeliselt õpetada ega üritanud neid tiibetlaste sarnaseks muuta. Räägi meile veidi oma õpetajast. Mis on kõige olulisem, mida temalt õppisid?
BK: Chögyam Trungpa rinpotše kirjeldamine on väga raske, kui mitte võimatu. Tema puhul jäi mulle silma eelkõige see, et ta oli väga heatahtlik inimene, kes pingutas kogu elu teiste heaolu nimel.
VP: Külastate Eestit juba neljandat korda. Mis teid siia tagasi toob?
BK: Hindan väga siin kohatud inimesi ja kultuuri.
VP: Mida te Eestis õpetate? Kes on õpetustele oodatud?
BK: Olen esitanud Trungpa rinpotše ilmalikke õpetusi, mis põhinevad istumismõtlusel, kus mõtlusest saadud taipamine toetab kogu inimese eluteed, uskumussüsteemist või kultuuritaustast sõltumata. Kõik on teretulnud.
Küsitles Vivian Puusepp
Bill Karelis annab Eestis õpetusi 13.-23. oktoobrini. 13.-21. oktoobrini juhendab Bill mõtluslaagrit “Sõdalase eluviis” Viljandimaal Männiku Metsatalus. Lisaks toimuvad tasuta avalikud loengud Tartus 22. oktoobril kell 18.00 Tartu Ülikooli peahoones ning Tallinnas 23. oktoobril kell 18.00 Rahvusraamatukogus. Õpetused on inglise keeles.
Täpsem info ja registreerumine: tiina.rahe@gmail.com
