Missugused on lääne inimese võimalused mõista seda teksti ja joogat üleüldiselt? Kuidas suhestub see tänapäevase eluga, kus soovitakse kõike ja kiiresti kätte saada ning pealiskaudsus on levinud viisiks elu kogeda? Kas sellel tekstil on üldse mingi seos tänapäevase joogaasenditele (sanksriti keeles āsana) keskendunud joogaga, esineb ju sõna āsana suutrates vaid paaril korral?
Alustuseks oleks hea lähtuda ideest, et jooga nii Patañjali ajal (u. 5.-2.saj. e.Kr) kui tänasel päeval ei tähista ühtset homogeenset nähtust. Läbi jooga ajaloo oli igal ajastul vastavalt selle perioodi sotsiaalsele, religioossele ning filosoofilisele pinnasele olemas oma versioon joogast. Nii kujunesid läbi aastasadade välja joogaharud, millest osad hakkasid keskenduma füüsisele (haṭha jooga), teised rõhutasid rohkem emotsionaalset, pühendumuslikku aspekti (bhakti jooga), kolmandad aga intellektuaalset aspekti (jñāna jooga) või meelekontrolli (rājā jooga). Nāda jooga ja śabda jooga kasutavad meetodina helisid ja kõlasid, olles lähedalt seotud mantra joogaga. Energiate suunamisega tegeleb kuṇḍalinī jooga, täiusele tegude kaudu viib karma jooga. Seega on jooga juba tekkimisest alates olnud ülimalt mitmenäoline, painduv ning loovusele alluv fenomen. Nii on võimalik paljusid elu aspekte väljendada jooga kaudu ning inimene saab jällegi valida oma joogatee just vastavalt tema kalduvustele.
Inimese areng kui terast leiva küpsetamine
“Yogasūtra” sisaldab joogafilosoofiat ja baastõdesid, ent ei kirjelda joogapraktikaid. Tekstis esitatud tõed on aluseks vaimsele arengule, muutustele, mis kaasnevad joogapraktikatega. Üks minu hea õpetaja võrdles inimese arengut joogas leiva valmimise protsessiga. Alguses me oleme vili põllul, siis ühel hetkel tuleb meil läbi elada viljapeks. Siis meid jahvatatakse, sõtkutakse taignaks ning, oh hullu, meid topitakse ahju. Ent tulemuseks on midagi nii maitsvat, nii toitvat ja täiuslikku! Kas oleme aga valmis läbima oma teel kõik need raskused ja heitlused, et jõuda lõpuks sellesse õndsusesse? Kas meis on piisavalt julgust ning sihikindlust sellel teel?
Joogasuutrad räägivad ju askeesist, seksuaalsest kasinusest, loobumusest. Kas ei võiks siis elu üksnes nauding olla? Paraku on aga tõsiasi, et ühe iha rahuldamine viib veel suuremate ihadeni, me küll püüame välistele kogemustele nõjatudes tühja ruumi endas täita, ent tühjust, mis täitmist vajab, tuleb aina juurde. Elades oma mugavustsoonis, tuleks olla päris aus enda vastu ja küsida: “Kui rahul ma siis tegelikult olen? Kas ma tahan midagi endas muuta? Kas ma tahan, et mu elu oleks areng?”. Öeldakse ju, et tõeline elu algab siis, kui mugavustsoonist väljutakse ning joogale pühendumine kindlasti seda väljaastumist tähendab.
See võis nüüd nii mõnegi potentsiaalse joogahuvilise ära ehmatada, aga tegelikult on asjad lihtsad. Patañjali järgi seisneb eesmärgi poole liikumine ehk meelekontrolli saavutamine harjutamises ja loobumises – need on justkui linnu kaks tiiba. Ei pea ju loobuma kohe ja kõigest, ei pea eemalduma maailmast ja lõhkuma suhteid. Vastupidi, las kõik hakkab juhtuma loomulikult ja iseenesest.
On täiesti tavaline, et inimene, kes mõnda aega juba joogaga on tegelenud, loobub ühel hetkel lihasöömisest, sest endalegi märkmatult on ta hakanud järgima üht jooga viiest enda talitsemise printsiibist ehk vägivallatust (ahiṃsā). Samuti soovitakse elada oma elu tões, aususes, kasinuses, vähenenud tarbimisvajadustega. Kiindumused ja klammerdumised hakkavad tasapisi oma haaret vähendama. Harjutamine joogas tähendab aga pidevat teadlikkust sellest, mis tõeline, mis ebatõeline, mis on reaalsus, mis illusoorsus, mis mina ja mitte-mina. Sellise teadlikkuse kasvades hakkame üha rohkem tooma tähelepanu praegusele eluhetkele, üha rohkem selgineb asjaolu, et praegu on kõik hästi, iha millegi enama, millegi suurema ja ilusama järele hakkab tasapisi raugema. Ning kui raugevad ihad, vähenevad ka meeleplekid, mis Patañjali sõnul meie kannatuste põhjuseks on.
Eesmärgiks kontakt olemusliku tuumaga
Olemuslikult seobki kannatusliku eksistentsi ning ümbersünniahela idee need paljud joogatraditsioonid üheks. Selle kohaselt on inimese eksistents kannatus ning enne, kui ta ei ole lõplikult vabanenud, ringleb ta ümbersündide ahelas. Ent kui on olemas kannatus, on ka lahendus ning vabanemine on lahendus. Vaatamata erinevustele on kõigi joogameetodite põhieesmärk saavutada kontakt inimese olemusliku vaimse tuumaga ning selle kaudu vabanemiseni jõuda. Seda takistavad väljastpoolt peale surutud kujutlused ja sisemiselt virgunud meeleplekid, millest peamine on teadmatus (avidyā). Jooga on säärastest takistustest vabanemise tee. Ning kindlasti ei ole see kiirtee. Seda nentis juba Patañjali, öeldes, et kindel pind tekib pikaajalise praktika, järjepidevuse, austava suhtumise ning usinuse läbi. See võis nüüd küll nii mõnegi jaoks kuidagi “raskelt” kõlada, ent on meie oma valikute küsimus. Kergus, mängulisus ja kohati isegi lapselik naiivsus – need on ju just omadused, mida suurte joogide puhul kohtame.
Jooga ajaloo ja õpetuse arenguga seoses peaks igaüks teadvustama selgelt kahetist olukorda. Ühest küljest on tänapäevane jooga kui fenomen oma lätetest lahutamatu ning selges seoses Patañjali “Yogasūtraga”, sest too tekst oli ja on tänaseni joogafilosoofia baas, aluskirjutis, paljudele kindlasti ka pühakiri. Teisalt on jooga oma teel ja ajaloo vältel kaasa haaranud nõnda palju uut, arenenud sedavõrd, et kohati on jooga oma sünnihetkest tänaseni jõudes tundmatuseni muutunud. Sellises olukorras tuleb meil tunda vaid suurt tänutunnet Patañjali ja kõikide nende joogide ja teadjate ees, tänu kellele see tekst üldse tänapäeva jõudnud on. See tekst on võimalus süvendada oma teadmisi joogast ja luua iseendas sidet algallikaga. Isegi kui alguses tundub kirjapandu nii keeruline ja arusaamatu. Las olla! Proovides siiski lugeda siit ja sealt, tekib ühe või teise koha peal ikka “ahhaa”-momente, ning ühel hetkel võib see tekst saada tõeliseks kaaslaseks ning suunanäitajaks teie joogateel.
Joogamaailma sügavust on võimalik kogeda 25.-28. juunil jooga- ja mõtluslaagris Lõuna-Eestis, Hundiallika Retriidi- ja koolituskeskuses.
Vaata laagri kohta lisa SIIT
Tekst: Inga Põldma
Inga Põldma kohta: Idamaine mõtte- ja elustiil on talle lähedased olnud palju aastaid. Ta on lõpetanud Aasia kultuuriloo eriala Eesti Humanitaarinstituudis ning hatha jooga praktikatega tegelenud üle 14 aasta. Joogaõpingud on teda ikka ja jälle Indiasse viinud, kuhu viimastel aastatel on korraldanud ka joogareise. Rühmatreeninguid juhendab alates aastast 2007.
Käesoleval aastal ilmus Inga Põldmal koostöös tõlkija Martti Kaldaga Patañjali “Yogasūtra” tõlge sanskriti keelest. “Yogasūtra”, üks India ja maailma kirjanduspärandi kuulsamaid tekste, on üles tähendatud 5.-2. sajandil eKr. Sellega pandi alus uuele askeetlikule maailmavaatele, mis levis sajandite jooksul Indiast üle kogu maailma ning mõjutab inimeste vaateid oma ihule ja hingele tänaseni. Patañjali poolt kirja pandud yoga filosoofia ja jooga praktika baastekst on soovitatav kirjandus igale joogahuvilisele.
