Taolisest seadmest oleks kasu kui see on kas kõnevõimetu patsiendi eest hoolitseva arsti või sõbra käes. Halvem kui taoline võimalus võetakse kasutusele jõustruktuurides, näiteks inimeste ülekuulamiseks. Päris hull oleks sattuda mõtteid lugeva poepidaja juurde. Öeldu pole enam fantaasia, sest kirjeldatud võimalusele viitavad USA’s Columbia ülikoolis läbiviidud katsed, millede käigus õnnestus lugeda aju signaale ja muuta need reaalseks tekstiks. Eksperimentide seeria eesmärk oli seotud muuhulgas kadunud astrofüüsik Stephen Hawkingu elu räsinud amütroopse lateraalse skleroosi ehk ASL’i, või insuldist taastuvate patsientidega suhtlemise võimaluse loomiseks.
Uuringute idee lähtus eeldusest, et rääkiva või isegi rääkimisele mõtleva inimese ajus tärkavad teatud asukoha ja aja suhetega, ehk mitte juhuslikud signaalid. Uurijad kasutasid regulaarselt aju operatsioonile suunatud epilepsia patsiente. Kasutades võimalust ettenähtud operatsiooni ajal registreerida otse aju pinnalt selles tekkivaid signaale, lasti patsiendil kuulata erinevate inimeste esitatud kõne fragmente. Kõnelejate intonatsiooni erinevus võimaldas eristada sõnade endi tähenduse või kõlaga seotud spetsiifilisi mustreid. Esialgselt kasutati sõnadena lihtsalt numbreid nullist üheksani.
Kuulamise ajal ajus tekkinud signaalid edastati masinõppe algoritmi jooksutavale arvutile, ehk sisuliselt signaalidest sõnade fragmente otsivale tehisintellektile. Analoogset tehnoloogiat kasutavad tänaseks juba paljudesse kodudesse jõudnud inimkõnest soove eristavad Amazoni või Google loodud nutiterminalid. Antud juhul ei õppinud masin otseselt kõnet, vaid selle surrogaadina aju signaale. Kuid eesmärgiks oli seostada patsiendi ajus sündinud signaalimustrid talle esitatud sõnadega.
Lõpuks paluti masinal sõna otseses mõttes öelda, mida aju signaalid selle arvates võiks tähistada. Masina kõnesüntesaator kordas selgelt eristatavaid numbreid. Testimaks kas inimesed saavad masina sõnadest õigesti aru, paluti real vabatahtlikel kuulata, mida nende arvates masinlik hääl ajust kogutud signaalide põhjal neile lausub. Testi tulemusel kuulutati arusaadavaks 75% masina poolt pomisetud või mõmisetud sõnadest.
Edust kantuna kavatsetakse järgmiseks katset korrata juba keerulisemate sõnadega. Teadlasi kannab lootus, et nad saavad katsetada kõnevõime kaotanud isiku ajju istutatud signaale koguvat implantaati. Näiteks kui patsient soovib vett juua, piisab sellele mõtlemisest ja peagi lausub kõnesüntesaatori hääl tema soovi.
Võimalik, et taolise kõnevõimet taastava tehnoloogia kasutusega kaasneva efektina saame teada kas ja kuivõrd sõnade moodustamine on inimeste peades korraldatud sarnasel moel. Siis ei pea peast kellegi mõtete lugemiseks läbima esmalt masinõppe etappi, mille käigus selgitatakse välja kuidas see konkreetne isik sõnu moodustab.
Järelikult võib juba varjamatult mängida mõttega, sarnaselt loetava tekstina avalikkusele lugemiseks pakkunud ulmekirjanikega, et tulevikus ei peagi enam suud avama ja suhtlus toimub ajude omavahelises kommunikatsioonis. Ainukeseks eeltingimuseks oleks siis vastava seadme sisse lülitamine. Loomulikult kui riik lubab seda üleüldse välja lülitada. Sellisel juhul oleks personaalse mõttevabaduse vastusammuks salakeele kasutamine. Paraku kui tehnoloogia oskab mõtteid lugeda, siis sama võimekuse teisest otsast paistab mõtete kirjutamise potentsiaal. Mõtelge nüüd ise, mida see võiks inimese elus muuta. Sest täna võite veel julgemalt mõtelda.
Autor: Kristjan Port
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 Automatiseerimislaine ähvardab jagada inimkonna kaheks alamliigiks
Kas vaba tahe on olemas või juhib “keegi” meie käike?
Virtuaalreaalsus on kogu aeg olemas olnud
Võõras: ma-välise eluvormi otsinguil
Keele nõiduslik mõju: sõnumise ja algkeele otsinguil
Kas inimene on teel kütist ja korilasest millekski liikumatu taime laadseks?
Me elame simulatsioonis
