Alates 17. sajandist, mil Euroopas suurel ringreisil käinud aadlikud oma tähelepanekuid kirja hakkasid panema, on itaaliapärasest “muiduolemisest” kujunenud välismaalaste jaoks lausa stereotüüp. Kuid see on vaid poolik tõde. Samad inimesed, kes sõidavad rahulikult lõuna ajal rolleriga koju sööma, lähevad sageli otse tagasi kontorisse ja töötavad seal kuni kella kaheksani õhtul.
Sellegipoolest olen ma alati pidanud tähelepanuväärseks nende uskumust, et inimene peab viima tasakaalu töökuse ja il dolce far niente – naudingu eimillegi tegemisest. Pealtnäha ju näib, et eimillegi tegemine on lausa produktiivsuse vastand. Ja produktiivsus, olgu see siis loominguline, intellektuaalne või tööalane, on parim viis oma aja kasutamiseks.
Kui me aga täidame oma päevaplaani üha enamate tegevustega, leiame sageli, et vahetpidamata rahmimine ei ole sugugi produktiivsuse ülim väljendusviis, vaid pigem produktiivsuse vaenlane.
Teadlased on tõestanud, et 14-tunnise tööpäeva lõpus tehtud töö pole sugugi sama kvaliteetne kui värske peaga tehtud töö ning selline töörütm kahjustab ka meie loomingulisust ja mõtlemisvõimet. Ajapikku võib see esile kutsuda ka füüsilisi haigusilminguid ning isegi tekitada meis sihitult triivimise tunde.
Raamatu “Two Awesome Hours” autor Josh Davis soovitab mõelda vaimsest tööst kui kätekõverduste tegemisest. Ütleme näiteks, et tahad teha 10 000 kätekõverdust. Kõige “tõhusam” lahendus oleks need kõik järjestikku pausi pidamata ära teha. Kuid me teame instinktiivselt, et see oleks võimatu. Kui aga teeksime korraga vaid paar tükki, pisteliselt teiste tegevuste vahepeal ning mitme nädala jooksul, osutuks seatud kõrge eesmärk palju kergemini teostatavaks.
David kirjutab järgmist: “Meie aju on selles suhtes vägagi sarnane lihasele. Kui pideva töötegemisega endale valed tingimused seada, siis ei saavutagi me suurt midagi. Kui aga tingimused on sobivad, saame tõenäoliselt kõigega hakkama.”
Kõik või mitte midagi
Paraku on paljudel kombeks mõelda oma ajust mitte kui lihasest, vaid arvutist: see oleks nagu masin, mis on võimeline pidevaks tööks. See aga pole mitte üksnes väär, vaid mõnede asjatundjate sõnul võib järjepanu tundide viisi töötamine meile hoopis kahjulikuks osutuda.
“Arvamus, et inimesel on võimalik oma keskendumisvõimet ja produktiivset tööaega lõputult venitada lausa absurdsete piirideni, ei pea sugugi paika. See on ennasthävitav käitumine,” ütleb teadur ja raamatu “Autopilot” autor Andrew Smart. “Kui tekitad endale pidevalt sellist kognitiivset võlgnevust, kus sinu keha nõuab puhkust, aga sina võtad muudkui viimast, siis ongi süvatasandil tulemuseks krooniline – ja aja jooksul ka erakordselt ohtlik – stressireaktsioon.”
Ühe metaanalüüsi käigus avastati, et pikad töötunnid suurendasid südamereuma ohtu 40% võrra, mis on peaaegu samaväärne suitsetamisega (50%). Teise uuringu käigus selgus, et pikki tööpäevi tegevatel inimestel oli teistega võrreldes märkimisväärselt suurem insuldioht, ning inimesed, kes töötasid päevas rohkem kui 11 tundi, langesid 2,5 korda suurema tõenäosusega tõsiste depressioonihoogude ohvriks võrreldes nendega, kes töötasid seitse-kaheksa tundi päevas.
Jaapanis on see kaasa toonud murettekitava nähtuse nimega karoshi ehk ületöötamisest tingitud surma.
Kui küsid nüüd seepeale endalt, kas tasuks viimaks võtta see pikalt edasilükatud puhkus, siis on vastus tõenäoliselt jaatav. Helsingis elavate ärimeeste seas läbi viidud 26 aasta pikkune uuring näitas, et neid firmajuhte ja ärimehi, kes keskealisena vähe puhkusi võtsid, ähvardas vanemaks saades enneaegne surm ja tervise halvenemine.
Puhkused võivad ka sõna otseses mõttes tasuvaks osutuda. Enam kui 5000 täiskohaga töötava ameeriklase seas korraldatud uuringu käigus leiti, et neil, kes võtsid aastas välja vähem kui kümme päeva palgalist puhkust, oli 1/3 tõenäosus saada kolme aasta jooksul palgakõrgendust või boonust. Kuidas oli aga lugu inimestega, kes puhkasid rohkem kui kümme päeva? Nende tõenäosus oli 2/3.
Tootlikkuse allikas
Lihtne on mõelda, et tõhusus ja tootlikkus on täiesti uued kinnisideed. Kuid filosoof Bertrand Russell vaidleks sellele vastu:
“Tasub öelda, et kuigi pisut jõudeaega on meeldiv, ei oskaks inimesed oma päevaga midagi peale hakata, kui nad peaksid töötama vaid neli tundi ööpäevas,” kirjutas Russell 1932. aastal, lisades veel: “Mõnel varasemal ajajärgul poleks see aga paika pidanud. Vanasti olid inimesed võimelised muretult ja mänglevalt aega veetma, aga nüüd on seda mingil määral asunud kammitsema uudne tõhususe kultus. Tänapäeval mõtleb igaüks, et kõike tuleks teha millegi muu hüvanguks ja mitte kunagi asja enda pärast.”
Siiski on mõned maailma kõige loomingulisemad ja produktiivsemad inimesed mõistnud, kui tähtis on oma tegevusi piirata. Neil oli tugev tööeetika – kuid nad oskavad end pühendada ka puhkamisele ja meelelahutusele.
“Tööta korraga ühe asja kallal, kuni töö on tehtud,” kuulutas kunstnik ja kirjanik Henry Miller oma teoses “11 käsku kirjanikele”. “Peata töö ettenähtud ajal! Jää inimeseks! Kohtu teistega. Käi väljas. Soovi korral joo.”
Isegi Ameerika Ühendriikide üks asutajatest Benjamin Franklin, kes oleks otsekui töökuse etalon, pühendas suure osa oma ajast puhkamisele. Ta võttis iga päev kahetunnise lõunapausi, hoidis õhtud töövabad ning magas end alati korralikult välja. Selle asemel et vahetpidamata tööd rügada trükkalina, mida ta tegi vaid arvete tasumiseks, kulutas ta “tohutult palju aega” hobidele ja seltskonnaelule. Davis kirjutab nõnda: “Need huvid, mis kiskusid Franklini eemale tema igapäevatööst, olidki tegelikult need, tänu millele ta leiutas võrratuid asju, mille tõttu teda tuntakse, sealhulgas Franklini pliidi ja piksevarda.”
Isegi ülemaailmses mastaabis pole leitud selget seost riigi tootlikkuse ja keskmiste töötundide vahel. Näiteks töötab keskmine ameeriklane nädalas 38,6 tundi ning seega iga nädal 4,6 tundi kauem kui keskmine norralane. Norralased aga panustavad sisemajanduse koguprodukti ümberarvutatuna 78,70 dollarit tunnis, mis ületab ameeriklaste 69,60 dollarit.
Ja kuidas on lood Itaaliaga, kus valitseb il dolce far niente? Itaallaste keskmise töönädala pikkus on 35,5 tundi ning nende tootlikkus on ligi 40% kõrgem kui Türgis, kus inimesed töötavad nädalas keskmiselt 47,9 tundi. Itaalia on eespool isegi Suurbritanniast, kus inimesed töötavad 36,5 tundi nädalas.
Tuleb välja, et pikad kohvipausid pole sugugi pahad.
Vaimuvälgatus
Põhjus, miks meil kaheksatunnised tööpäevad üleüldse olemas on, pärineb ajast, mil firmad avastasid, et töötajate töötundide vähendamisel oli oodatust vastupidine mõju: töötajate tootlikkus hoopis tõusis.
Tööstusrevolutsiooni ajastul olid 10-16 tunni pikkused tööpäevad täiesti tavaline nähtus. Ford oli esimene firma, kus võeti proovi korras kasutusele kaheksatunnine tööpäev – ja selle tulemusena selgus, et töölised polnud mitte üksnes produktiivsemad iga tunni kohta, vaid ka üleüldiselt. Kahe aasta jooksul firma kasum kahekordistus.
Kui kaheksatunnised tööpäevad on paremad kui kümnetunnised, siis ehk on veel lühemad tööpäevad veelgi paremad? Võimalik. Uuringud on näidanud, et üle 40 aasta vanuste inimeste jaoks oleks 25-tunnine töönädal optimaalne. Rootsis katsetati hiljuti kuuetunniseid tööpäevi ja avastati, et see parandab töötajate tervist ja produktiivsust.
Eelnevat kinnitab pealtnäha ka see, kuidas inimesed tööpäeva jooksul käituvad. Suurbritannias ligi 2000 täiskohaga kontoritöötaja seas korraldatud uuringu käigus leiti, et töötajad olid kaheksatunnise tööpäeva vältel produktiivsed ainult 2 tundi ja 53 minutit. Ülejäänud aeg kulus sotsiaalmeedias surfamisele, uudiste lugemisele, kolleegidega kõrvalistest asjadest rääkimisele, söömisele – ja isegi uue töökoha otsimisele.
Kui me aga end oma võimete piirini viime, kahaneb meie keskendumisperiood veelgi. Stockholmi Ülikooli psühholoog K. Anders Ericsson ja teisedki teadlased on avastanud, et kui inimesed tegelevad sedalaadi “sihiliku tegevusega”, mida on vaja mis tahes oskuse omandamiseks, läheb neil tarvis arvatust rohkem puhkepause. Enamik inimesi suudavad vahepeal puhkamata vastu pidada vaid tunni. Ja paljud oma ala tipud, näiteks tuntud muusikud, kirjanikud ja sportlased, ei pühenda oma tööle päevas kunagi rohkem kui viis tundi.
Ja mida on neil veel ühist? Nende “kalduvus teha kosutavaid uinakuid”, nagu kirjutab Ericsson – mis on muidugi iseenesest hea viis nii ajule kui kehale puhkuse andmiseks.
Teised uuringud on leidnud, et mis tahes tegevuse vahepeal lühikeste puhkepauside tegemine aitab säilitada keskendumisvõimet ning võimaldab jätkuvalt kõrgel tasemel edasi tegutseda. Puhkepausidest loobumine aga vähendab inimese jõudlust.
Aktiivne puhkus
Mõned teadlased on kiired märkima, et “puhkus” ei ole tingimata parim sõna kirjeldamaks seda, mis meie arvates on eimillegi tegemine.
Oleme varemgi kirjutanud sellest, et see osa inimese ajust, mis muutub aktiivseks “eimillegi” tegemise käigus, kannab vaikerežiimi tugivõrgustiku (DMN) nime. Sellel võrgustikul on täita tähtis roll mälu tugevdamisel ja tuleviku ettekujutamisel. Sama ajupiirkond muutub aktiivseks ka näiteks siis, kui inimesed jälgivad teiste toimetusi, mõtlevad iseendale, langetavad mõnda moraalset otsust või püüavad tõlgendada teiste inimeste emotsioone.
Kui see võrgustik aga sulgeda, võiks meil tekkida raskusi asjade mäletamisega, tagajärgede ennetamisega, inimsuhtlusega, enese mõistmisega, eetiliselt käitumisega ja teistele kaasa tundmisega – kõik need mitte üksnes ei aita meil toime tulla töökohal, vaid ka elus.
Lõuna-California Ülikooli Brain and Creativity instituudi neuroteadlane ja teadur Mary Helen Immordino-Yang ütleb nõnda: “See võrgustik aitab inimesel ära tunda olukorra sügavamat tähtsust. See aitab asju mõtestada. Kui inimene ei suuda asjade tähendust mõista, siis ta lihtsalt reageerib hetkeolukorrale ning võib ilmutada mitmeid kohatuid kognitiivseid ja emotsionaalseid käitumismustreid.”
Lisaks ei suudaks me välja mõelda uusi ideid ega luua uusi seoseid. DMN ehk loomingulisuse sünnipaik hakkab täiskiirusel tööle siis, kui loome seoseid pealtnäha seosetute asjade vahel või mõtleme välja midagi täiesti originaalset. Samas ajupiirkonnas on peidus ka meie “ahhaa!” hetked – nii et kui sinu viimane vaimusähvatus leidis sarnaselt Archimedesega aset vannis või jalutuskäigul olles, võlgned selle eest tänu bioloogiale.
Kõige tähtsam on aga see, et kui me ei pühenda aega oma sisemaailma mõistmisele, kaotame seega ühe olulise osa oma õnnest.
“Tihtipeale me lihtsalt teeme asju, ilma et neile mingit tähendust omistaksime,” ütleb Immordino-Yang. “Kui inimene ei suuda oma tegevusi panna mingi laiema eesmärgi konteksti, siis hakkavad need tegevused ajapikku tunduma sihitu ja tühjana, nagu need poleks sinu avarama enesetunnetusega üldse seotud. Ja on teada, et pikaajalise sihi puudumine seostub optimaalse vaimse ja füsioloogilise tervise puudumisega.”
Ahvimõistus
Aga nagu teavad kõik, kes on katsetanud mediteerimist, võib eimillegi tegemine osutuda üllatavalt raskeks. Kui paljud meie seast haaravad kohe mobiiltelefoni järele, kui on 30 sekundit niisama jõude istunud?
Tegelikult tekitab see meis nii suurt ebamugavust, et oleme meelsamini valmis endale haiget tegema – ja seda sõna otseses mõttes. Tervelt üheteistkümne erineva uuringu käigus on leitud, et inimesed teeksid jõude istumise asemel ükskõik mida – muuhulgas annaksid endale isegi elektrišoki. Ja uuringus osalenud inimestel ei palutud paigal istuda sugugi kaua: vaid 6-15 minutit.
Õnneks ei ole sul vaja end täielikult tegevusetusele pühendada. Tõsi, puhkus on küll oluline, aga sama oluline on ka aktiivne mõtisklemine, peas mingi probleemiga maadlemine või uuele ideele keskendumine.
Tegelikult on Immordino-Yangi sõnul inimesele kasu kõigest, mis nõuab võimaliku tagajärje või oodatava tulemuse ettekujutamist – näiteks sõpradega probleemi üle arutlemine või mõnda heasse raamatusse sukeldumine. Sihikindla tegutsemise korral on võimalik DMN-võrgustik käivitada ka näiteks sotsiaalmeediat sirvides.
“Kui lihtsalt mõnda ilusat fotot silmitseda, siis DMN tööle ei hakka. Kui aga leiad hetke aega, et sisimas mõelda põhjustele, miks pildil olev inimene tunneb end nii, nagu ta end tunneb, ning selle kõrvale ka väikese loo valmis mõtled, siis võid vabalt need võrgustikud selle käigus aktiveerida,” ütleb ta.
Samuti ei lähe pideva tegutsemise negatiivsetest mõjudest üle saamiseks tarvis palju aega. Kui nii täiskasvanud kui ka lapsed saadeti uuringu raames neljaks päevaks matkale ilma mingite nutiseadmeteta, paranes nende võime sooritada loomingulisust nõudvaid ülesandeid ligi 50% võrra. Isegi üksainus lühike jalutuskäik õues on tõestatult võimeline loomingulisust märkimisväärselt parandama.
Veel üks ülitõhus meetod kahju parandamiseks on meditatsioon: isegi kui sa pole varem kordagi mediteerinud, piisab vaid nädalapikkusest harjutamisest, et parandada oma loomingulisust, tuju, mälu ja keskendumisvõimet – kogenud mediteerijatele piisab vaid ühest korrast.
Abi on ka teistest tegevustest, mis ei nõua sajaprotsendilist keskendumist, näiteks kudumisest või kritseldamisest. Nagu kirjutas Virginia Woolf raamatus “Oma tuba”: “Piltide joonistamine oli pingevaba viis hommikuse tulutu töö lõpetamiseks. Kuid just meie muiduolemises ja unenägudes kerkibki mõnikord pinnale sügavale mattunud tõde.”
Aeg maha
Osa meie katsumustest seisneb kontrollis – hirmus, et kui hetkekski oma haaret lõdvendame, kukub kõik kolinal kokku: olgu tegu siis töölaua juurest veerand tunniks eemale astumisega või õhtuks e-mailide kirjakastist välja logimisega.
Luuletaja, ettevõtja ja elutreener Janne Robinson seda seisukohta ei jaga. “Mulle meeldib kasutada tule metafoori. Kui endale firma loome ja aasta pärast puhkusele tahame minna, siis me nagu ei saagi seda teha, sest ei taha endale asendajat palgata. Enamik meist ei usalda kedagi teist oma kohta täitma. Me mõtleme, et seda tehes “tuli kustub”. Kui aga äkki usuksime lihtsalt, et söed on piisavalt kuumad ja me võime nende juurest eemale astuda, nii et keegi teine viskab neile hagu peale ja see tuli lahvatab lõkkele.”
See aga pole sugugi lihtne tegu nende jaoks meist, kes tunnevad pidevalt tegutsemisvajadust. Kuid selleks, et teha rohkem, peame pealtnäha õppima tegema vähem.
Tõlkinud. Joonas Orav
Allikas: Kuidas hoida aju noorena? Piisavalt puhkust ja vanu mustreid muutvat mõttetööd
Oleme loonud aja, mille krooniline probleem on ajapuudus
Fred Jüssi: meie ümber on kõik olemas – küsimus on vaid selles, kas sa tunned selle ära või mitte
Kas lubad endale vaikuse nautimist?
OSHO: Stopp-harjutus toob kaasa meele avanemise
