Pärast seda, kui olin Washingtonist lahkunud ja Roomasse elama asunud, hakkas mulle seal silma miski, mis paelus mu tähelepanu rohkem kui mis tahes iidne sammas, tempel või muu vaatamisväärsus: inimesed, kes ei teinud midagi. Märkasin Roomas sageli eakaid naisterahvaid, kes majaakendest välja küünitasid ning all tänaval mööduvaid inimesi jälgisid. Või siis silmasin siin-seal õhtust jalutuskäiku tegevat perekonda, kes sõprade tervitamiseks aeg-ajalt peatus. Isegi elu töökeskkonnas osutus varasemaga võrreldes teistsuguseks. Polnud märkigi kiiruga töölaua taga söödud võileibadest. Lõuna paiku täitusid kohalikud restoranid kontoritöötajatega, kes kõik korralikult einestama asusid.
Alates 17. sajandist, mil Euroopas suurel ringreisil käinud aadlikud oma tähelepanekuid kirja hakkasid panema, on itaaliapärasest “muiduolemisest” kujunenud välismaalaste jaoks lausa stereotüüp. Kuid see on vaid poolik tõde.
